Tommi Kinnunen "Pimedad kuud" (2026)

Karm lugu, nalja ei saa, aga mingi tabamatu soomehuumor on justnagu tagaplaanil tuksumas. Ja kangesti kisub lugema. Mõtlin algul, et oi kurja, kuda ma end sest värgist läbi piitsutan, aastake ühe vanainimese elu viimatise ilmasõja järgses pärasoomes, kooliõpetajanna veel pealekauba… kõik märgid näitavad kurba algust, talumatut keskpaika ja katastroofilist lõpplahendust. Suuris piires nõnda juhtuski. Ja ometi oli see tuima sügistalvkevade kirjeldus üks vungikamaid ja nakatavamaid lugusid, mida viimasel ajal lugeda võimaldunud. Mingil hetkel saabus ka arusaam, et eelmainit vanainimene oli sündmuste "keerises" vaid mõned aastad vanem kui ma praegu, ent eks inimaastad muutuvad aegupidi jõudsasti. Ja maailmatunnetus ja muu takkajärele.

Väga hea vaade täpselt sinna kohta, kuspaigast sõbrad soomlased laastava sõja järel pihta hakkasivad. Suusad, muldonnid, toidukaardid, valu ja tumevik. Työttömyys, viina, kirves ja perhe oli alles helge tulevik. Me teame, et nad tulivad sest külmand soost välja, tulivad lehvivi lippe all maailma tippu. Kas meiegi tuleme? Lootus on kaduma lihtne, ärgem kaotagem teda. Kui ma nüüd mõtlen, et selle raamatu tegevusajast 35 aastat hiljem oli 1980ndate algus, soomlased olid meile ehitanud Viru hotelli ja teispool lahte möllasivad Pelle Miljoona, Eppu Normaali ja hetkekese pärast Dingo, siis tahaks kangesti küsida, kui palju on meie 35 aastat uut iseseisvust suutnud Soome kultuuri mõjutada? Nõrgaks jääb see vastus. Võtame nüüd pöidlad asteriskist välja ja raiume soomesilla uueks ning uhkeks. Tunneli ka. Eesti-Soome torust laulis juba Villu Tamme, ärgem laskem vanameistri visioonil visisedes kustuda.

Kes Tammsaaret armastab, avastagu Tommi Kinnunen. Hyvä Suomi! Rautalankaklassikot! Perkele!

Narine Abgarjan "Inimesed, kes on alati minuga" (2026)

Ma ei ole kunagi Armeenias käinud, aga minusugustele tohlakatele ju raamatud mõeldud ongi. Igale poole ei jõua, ent mõni hea lugu või loostik lihtsalt vedib su kohale ega lase lahti. Ühekohalise arvuga eluaastates sai loetud seikluslikku nõukalugu "Sevani kaldal" ja "Sassuuni Davithit", vahepeal siit-sealt nipet-näpet ja nüüd siis säherdune meeleline pauk. Saab nutta ja naerda, saab süüa ja hingata, lausa kohalikku õhku ahmida, Abgarjan võtab lugeja vägisi otse Armeeniasse kaasa ega kipu vallale päästma. Siin käib nii palju asju ristiraksu: ajalugu, elulugu, siselugu, omalugu, arm ja surm ja kogu klassikaline tööriistakast. Ja hea on.

Kogu see punaste raamatute sari on hea. Kaugeltki kõik pole minu maitse, kuid viletsat teost pole veel kohanud. Raamatukogud ja koolid peaksid seda kindlasti omama, sest kus, kunas ja kuidas algaja inimene hea kirjandusega muidu kokku saaks?

Mõlema tänase soovitusraamatu autorid on umbes täpselt sama vanad kui mina. Ja ma olen ausa rõõmuga heas mõttes kade, et nad mõistavad oma maa ja selle (aja)looga midagi täiesti fantastilist korda saata. Rajatu respekt!