Tihti arvatakse, et tänapäeva noore parim sõber on helendav ekraan ning teater on tema jaoks midagi igavat või parimal juhul vaid sunniviisiline koolikohustus, kus saalis istudes loetakse minuteid vaheajani. See stereotüüp püsib visalt, kuid tegelikkus, mis peitub numbrite ja noorte endi arvamuste taga, räägib hoopis teistsugust lugu. Just soov võrrelda neid levinud eelarvamusi noorte tegelike harjumustega ajendas mind möödunud aastal läbi viima uurimistööd Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kus küsitlesin 129 õpilast¹ teatriskäimise harjumuste kohta. Tulemused ei näidanud tülpinud nutipõlvkonda, vaid selget ja põhjendatud huvi kultuuri vastu, mis püsib ka siis, kui elutempo kiireneb ja meelelahutusvõimalusi tuleb üha juurde².

Vastupidiselt levinud arvamusele, et teater on noorte jaoks midagi kauget, on huvi selle kunstiliigi vastu tegelikult üllatavalt suur. Minu uuringus kinnitas tervelt 67 protsenti vastanutest, et neile meeldib teatris käia ning vaid viis protsenti ütles sellele kogemusele kindla eitava vastuse. See on tugev vastuväide neile, kes arvavad, et noored istuvad saalis ainult kohusetundest või kellegi käsul. Noored väärtustavad teatrit just selle vahetu kontakti ja "elu peopesal" tunde tõttu, mida ükski ekraan või sotsiaalmeedia kanal ei suuda täielikult asendada. See on elav side publiku ja näitlejate vahel, mis annab loole erilise soojuse ja muudab selle vaataja jaoks isiklikuks.

Kui küsida, mis noori teatrisse toob, ei ole vastus ühene. Kogutud andmed näitavad, et 62 protsenti minu kooli noortest külastab teatrit meelelahutuse eesmärgil, otsides vaheldust igapäevasele koolielule. Samas ei ole meelelahutus ainus ega isegi kõige olulisem põhjus. Veelgi märkimisväärsem on see, et 75 protsenti noortest leiab, et teatris käimine arendab ja avardab nende silmaringi.

Uurimistöö põhjal võib öelda, et meie, noored, väärtustame teatrit kui võimalust mõista maailma erinevatest vaatenurkadest ning arendada empaatiat, aidates paremini mõista teiste inimeste lugusid ja kogemusi. Teater on justkui valgus, mis aitab märgata elu erinevaid tahke, pakkudes inspiratsiooni ja mõtteainet.

Levib ka müüt, et teater on justkui "humanitaaride pärusmaa" ning reaalainetest huvitatud noored ei hooli sellest eriti. Minu uurimistöö üks üllatavamaid ja olulisemaid järeldusi oli aga see, et õppesuund ei määra teatris käimise sagedust. Nii reaal- kui ka humanitaarklasside õpilased külastavad teatrit üsna sarnase sagedusega, mis näitab selgelt, et huvi kultuuri vastu on universaalne inimlik vajadus, mitte ühe kindla inimgrupi eelisõigus. Teater kõnetab inimest tema olemuse, mitte matemaatika- või keeleoskuse kaudu, pakkudes arengut ja elamusi kõigile, kes on valmis seda kogema.

Loomulikult ei saa alahinnata ka kooli ja õpetajate rolli selles protsessis. Minu uuring näitas, et emakeele ja kirjanduse õpetaja suunamine on tähtis tegur – umbes 26 protsenti noortest jõuab teatrisse just õpetaja soovituse või ühiskülastuse kaudu. Kuigi esmapilgul võib klassikülastus tunduda tüütu, on see tegelikult tihti uks, mille kaudu noor inimene üldse sellesse maailma siseneb. Noorel vaatajal on vahel raske külluslikus repertuaaris ise orienteeruda ning siinkohal on õpetaja kui teejuht asendamatu, aidates leida neid lavastusi, mis võiksid noort tegelikult kõnetada ja talle korda minna. Enamik uuringus osalenud õpilasi nõustus, et õpetajate roll aitab avardada silmaringi ja pakkuda uusi elamusi.

Siiski ei saa mööda vaadata takistustest, mis võivad noorte motivatsiooni teatrit külastada pärssida. Kõige sagedamini mainitakse probleemina piletihinda, mis näitab, kui oluline on pakkuda noortele taskukohaseid pileteid ja soodustusi, et teater oleks kõigile kättesaadav. Tähtis on ka see, kuidas info lavastuste kohta noorteni jõuab. Lisaks traditsioonilistele kanalitele ootavad noored infot seal, kus nad ise aktiivselt aega veedavad (nt TikTokis või Instagramis). Kuigi minu kooli noorte seas on populaarsed suured teatrid nagu Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater ja Eesti Noorsooteater, ollakse avatud ka väiksemate teatrite ja projektide avastamisele, kui need suudavad pakkuda ausat ja vahetut kogemust.

Seega ei käi noored teatris ainult kohustusest, vaid nad mõistavad ja väärtustavad selle tegelikku tähendust. Teatris käimine ei ole meie, noorte inimeste jaoks lihtsalt üks "linnuke kirjas" või tüütu kohustus, vaid teadlik panus iseenda arengusse, empaatiavõimesse ja maailmapilti.

Meil on soov hoida teater elavana ja saale täis ka täna, mil piletihinnad tõusevad, sest me teame, et sealt saadav vaimne turgutus on hindamatu. On oluline, et ühiskond ja teatrid usaldaksid noori ning pakuksid sisu, mis kõnetab ja paneb mõtlema. Kui teater jääb noortele kättesaadavaks ja tähenduslikuks ka täna, võib olla kindel, et tulevikus on olemas teadlik ja tänulik publik.

¹ Uuringus osalesid 10. ja 12. klassi noored nii humanitaar- kui ka reaalsuunal, kokku 4 klassi.

² Peab möönma, et igas koolis ei pruugi olla nii kultuurihuvilised noored.

Tekst on valminud aktsioonide sarja "Noore vaataja teatri kuu" raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.