Vanemuise teatri katusel on uus silt "rahvusteater" nüüd olnud umbes kaks nädalat. Kas maja sees on ka tunnetus kuidagi teistsugune?

Eks me oleme ju majas sees sellest tunduvalt kauem rääkinud. See jutt hakkas vähemalt aasta aega tagasi ja tegelikult esimest korda oli see kõne all juba 2006. aastal. On väga palju inimesi, kes töötasid Vanemuises ka siis, nii et seal midagi uut otseselt ei ole. Aga kui ma mõtlen sellele päevale, 20. veebruarile, kui me pidulikult rahvusteater Vanemuise sildi siin suure maja ees avasime, siis ma ütleks küll, et inimesed olid jalgadega maast lahti ja tundsid ennast ääretult pidulikult.

Draamajuht Tanel Jonas ütles hiljuti "OP-is", et uus nimi annab ikkagi teistsuguse vastutustunde, ja te olete seda ise ka öelnud. Mida see siis tähendab? Mida peab nüüd teisiti tegema?

Me oleme allkirjastanud omaniku ootused ja seal on selgelt kirjas, et me peame hoidma ja arendama eesti algupärandit, tellima uusi teoseid ning tooma neid lavale. Ehk siis me peame olema tööandjaks heliloojatele, dramaturgidele, lavastajatele, kõigile. Samamoodi teeme praegu aktiivset tööd ka selle nimel, et noored lauljad ja teised uued tegijad üha rohkem lavale saaksid. See kõik kokku ongi rahvusteatri ülesanne. Ja kui ma mõtlen praegu näiteks ooperite peale, siis meil on täna järjekorras kolm algupärandit: just tuli välja Margo Kõlari "Libahunt", töös on Ülo Kriguli "Keerub" ja Tõnis Kaumanni uus teos on kavandatud aastasse 2030. Kui me lisame siia veel balleti- ja draamarepertuaari, siis on näha, et algupärandit on meie majas palju. Ja see kõik ongi meie kohustus. Kohustus teha head teatrit. 

Kas see vanasti ei olnud nii? Algupärandeid tuleb Vanemuises ikka üsna regulaarselt välja.

Ma olen nõus. Aga kindlasti on meie eesmärgid ja strateegia nüüd märksa suuremad. Seda kõike ei tahaks ma ka ajakirjanduses avaldada. Alates sellest jutust, et Vanemuine justkui üritab ennast kaitsta rünnakute eest, et äkki mingil hetkel riik seab muusika- ja tantsuteatri vajalikkuse Lõuna-Eestis kahtluse alla, nagu saaks me ilma selleta ka hakkama. Meie ja publiku jaoks on selge, et ei saa.

On sellel kaitsmise jutul tõepõhi all?

Kindlasti! Ja ma arvan, et mida suuremat, tugevamat ja kvaliteetsemat teatrit me teeme, seda raskem on sellist poliitilist otsust langetada. Miks Lõuna-Eesti rahvas siis peaks halvem olema? Miks neil peaks olema kohustus sõita Tallinnasse, et kultuurist osa saada? Tundub, et kõik asjad peavad olema ümber Toompea, kahe kilomeetri raadiuses. Tegelikult ju ei pea! Siin elab ümberringi 250 000 inimest. Selle kõige ühine nimetaja on regionaalpoliitika. Ma ei ütle, et Eestis sellega kõik väga hästi oleks. 

Veel nimemuutusest rääkides: äsja oli Klassikaraadios sellest terve pikk "Pähklipureja" saade, kus said sõna ka kultuuriministeeriumi ja teiste teatrite esindajad, samuti teatri endine juht Paavo Nõgene. Oli selles saates teie jaoks midagi üllatavat?

Üllatavat ei olnud, aga mind võibolla häiris selle arutelu üldine foon. Ma ütlen veelkord: rahvusteater on kaubamärk. Enne, kui ma seda teatrit juhtima tulin, teatavasti väljasõite Vanemuisel kuhugi ei olnud. Täna me tahame kinnitada kanda ka Euroopas. Meil on tuurid Saksamaal, Soomes, Lätis, Leedus ja selleks, et seal märk maha panna, on meil vaja lisanime, mis on kõigile arusaadav. See oli tegelikult põhiline põhjus. Sel hetkel ei mõelnud ma niivõrd et meil oli Lydia Koidula, esimene kutseline teater, esimene orkester, võib-olla oleks selles olnud liiga palju paatost. Aga samas on need trumbid, mis on Vanemuisel peos.

Koduses teatrimaailmas on see käik ikkagi pahameelt tekitanud. Mulle tundub, et eelkõige just seetõttu, et teised teatrid lugesid sellest uudistest, ministeerium luges nõukogu protokollist ning laiemat arutelu selle üle, kas ja milliseid nimesid keegi võib endale võtta, ei olnud.

Sina ei mäleta, Heleri, aga 2006. aastal tegelikult oli see arutelu.

See oli 20 aastat tagasi.

Jah, aga siis oli arutelu. Arutasid minister, teatriliit ja EETEAL (Eesti Etendusasutuste Liit  - toim). Kõik arutasid ja keegi ei julgenud mitte ühtegi otsust vastu võtta, mis Eestis on täiesti tavaline. Kuna see variant, kus ma mängisin demokraati ja tahtsin kõigiga arutleda, oli juba läbitud, siis ma pidin leidma teise variandi. Mul pole nii kaua aega, et oodata järgmised kümme aastat, kui keegi midagi otsustab. Ma tegelikult olin väga viisakas. Ma kohtusin aprillis Hendrik Toompere juunioriga ja Rein Ojaga, sest ka draamateater on endale rahvusteatri nime tahtnud. Me arutasime seda.

Ja jäite viisakalt eriarvamusele?

Mõlemal oli jah oma arvamus. Ma ütlesin neile, et eelkõige me vajame seda nimemuutust selleks, et teha eksporti.

Von Krahl on seda nimemuutust naeruvääristanud öeldes, et nad võtavad eeskuju ja nimetavad ennast marurahvusteatriks. Hendrik Toompere jr ütles Äripäevas, et Mäe tahab vägisi Vanemuisest Estoniat teha. Mis te vastate neile?

Ma ütleks, et Eesti värk. Nii on kogu elu olnud. Küsimus ei ole rahvusteatris. Ükskõik, mida keegi kuskil välja mõtleb ja lagedale toob, siis enne arutlemist paneme igal juhul kohe kirve selga. Meie läheme rahulikult edasi. Ma teadsin, et sellest tuleb jama ja et me saame oma vopsud kätte, aga oluline on, et see meeskond, kes teatris on, tunnustab seda. Nad tunnevad ennast ühtsena. Nad saavad aru, et see on ka vastutus. Ma arvan, et Vanemuine on selle viimase paari aastaga teinud oma arengus väga suure hüppe. Ja muidugi on meil kaugele veel minna.

Kui palju teatris sees nimemuutuse üle arutleti? Te ütlesite, et aasta aega tagasi hakkasite rääkima.

Palju! Ma tulin siia tagasi 2023 sügisel ja see teema tuli kohe lauale. Kui ma ei eksi, siis ma esitasin selle mõtte ka nõukogule oma esimeses visioonis. Nii et alajuhtide tasemel oli see tegelikult olemas juba ammu. 

Miks on oluline, et Vanemuine oleks välismaal tuntud? Ma saan aru külalisetenduste andmisest Riia Ooperiteatris, aga hiljuti käisite näiteks Rēzeknes, Läti kagunurgas Vene piiri ääres. Miks on oluline, et nemad näeksid seda, mis siin Tartus tehakse?

See küsimus kõlas ka Klassikaraadio saates: miks see Vanemuine üldse peab väljas käima? Olgu siin Tartus ja äärmisel juhul kõige kaugem koht olgu Võru ja sellest ka piisab. Mina ei arva nii. Ma arvan, et me oleme piisavalt head, et tutvustada eesti kultuuri, eesti laulukunsti, eesti tantsukunsti, eesti dramaturgiat ka väljaspool Eestit. Kuna seda täna ikkagi suhteliselt vähe tehakse, siis meie tahame olla selles vallas pioneerid.

Teine asi on, et kui sa 365 päeva aastas istud näiteks orkestriaugus või oled balletitantsijana kogu aeg samal laval, siis see tüütab ära. Artist vajab vaheldust, erinevaid lavasid, erinevat publikut. See on väga oluline, et ta näeb, milline on vastukaja mujal. Me oleme teinud nüüd kuus-seitse tuuri ka Eestis ja kui me läheme Saaremaale, siis seal on hoopis teine publik ja see mõjub tohutult hästi. See liidab kogu truppi. Sunnib ennast kätte võtma, sest see ei ole ikkagi tavaetendus. Sealt tulebki see kvaliteet.

Ja selles suunas üha tugevamalt ka tulevikus?

Jah. 2025. aastal andsime väljas 51 etendust. 2022. aastal andsime väljas null etendust. Nii et jah, me pürgime selle poole ja areng on olnud tohutu. Ühest küljest teeme rohkem tööd, aga teisalt annab see ringisõitmine nii orkestrile, draamanäitlejatele kui tantsijatele mingit lisaväge. See on väga oluline.

Praegu te saate välismaal juba öelda, et tuleb Estonian National Theatre Vanemuine. Kas juba on vastuvõtus mingisugust erinevust tajuda?

Jaa! Homme (intervjuu toimus teisipäeval - toim) esinen ma Tamperes konverentsil, kus nad tahavadki kuulda, mida tähendab uus kaubamärk. Seal tulevad ilmselt kõik need samad küsimused, mida sina täna küsid. Seal on Tampere-talo direktor, kes tahaks ka midagi säärast teha. Seal on Suurbritanniast ajakirja Opera peatoimetaja, kes otsib ka omale väljundit läbi kaubamärgi. Suurbritannias on ju neid teatreid veel eriti palju ja väga raske on silma paista.

Kui haigekassa muutus tervisekassaks oli suur pahameel ka sellepärast, et see oli väga kallis. Teil on katusel uus silt, logo on uus, koduleht ja kõik muu tuleb ju ka ümber teha. Palju see kõik maksma läks?

Ma kulutasin katusele 1300 eurot. Aga tuli välja, et seal olid kõik tähed läbi mädanenud, nii et ma oleks pidanud neid vahetama niikuinii. Kõik ülejäänud asjad tegime oma jõududega. Ma ei planeerinud sinna mitte mingit kulu ja nii ka läks. 

Kui pingul see püksirihm praegu teatril üleüldse on?

Eks me oleme natuke rohkem õhku täis, kui me peaksime, ja me üritame olla suuremad ja vägevamad, kui meil tiivad tegelikult kannavad. Selge see, et kui me võrdleme end mõne teise suurema teatriga, siis meie rahastus on umbes veerandi võrra väiksem, aga me oleme kogunud jõudu, meie publikuarv järjest kasvab, meie piletitulu on kahe aastaga kahekordistunud. Me näeme muidugi vaeva, aga selge see, et kõik ülejäänud elu jookseb eest ära. Siin ei ole midagi teha. Eelmisel aastal tegime hästi palju. Ma ületasin teatri võimalusi, selle eest ma saan järgmisel nõukogu koosolekul kindlasti vitsa, aga lihtsalt aeg on selline. Me ei saa täna jalga pedaalilt ära võtta. Ainus võimalus on minna edasi või kukkuda kokku.

Kui kerge või keeruline on teatril täna eraraha ja sponsoreid leida? Vanemuisel on mõned päris suured toetajad. Kui hästi nad taha tulevad?

Üha paremini, sest Vanemuise bränd on üha tugevam, professionaalsem ja me ei virise nii palju. Üritame hakkama saada. On olemas mured ja probleemid, Vanemuisel on ainult lahendused. 

Kas teid häirib, et teatriringkondades kuuleme igal aastal ühel või teisel moel seda, et raha ei ole ja kõik on halvasti?

Häirib küll. Teatriringkondades kipub jutt liiga sageli minema ainult rahale, aga teater ei püsi ju üksnes selle najal. Me püüame oma inimesi hoida nii hästi kui võimalik ning pakkuda neile stabiilset ja inimlikku töökeskkonda. Ma arvan, et meie artistid on üsna hästi tasustatud. Sellist luksust nagu Vanemuine artistidele pakub, 56-päevane puhkus suvel, seda ei ole kuskil maailmas ja see on üks väga suur motivaator. 

Loomulikult ei ole kunagi kõik kõigega rahul, see on igas suures kollektiivis paratamatu. Aga selle kõige kõrval, mis maailmas praegu sünnib, võiks meil siiski olla ka proportsioonitunnet. Me peame mõnes kohas kokku hoidma, näiteks teeninduse pealt nipet-näpet, sest eelarve peab kokku tulema. Me teame väga hästi, et raha kuskilt lihtsalt juurde ei tule. Me teame, et isegi kui see sõda lõpeb, siis kuskil algab uus. Ja ma ei usu ka sellesse roosasse unenäosse, et kohe-kohe hakkab majandus kiiresti tõusma ja kõik läheb järsku palju paremaks. Ei lähe, kindlasti ei lähe. 

Karl Martin Sinijärv ütles eelmisel nädalal sellessamas "ID" intervjuus, et kui kirjanikud saaksid aastaks endale ühe keskmise riigiteatri eelarve, siis see oleks nende jaoks lausa poputamine. Võrreldes teiste kunstiliikidega, näiteks kujutava kunsti või kirjandusega, kas Eestis elab teater liiga hästi?

Esiteks, ma ei tea, kuidas teised elavad, ma pole nende rahakotis sobranud. Eesti teatrit külastab täna ju pea kogu Eesti riik (viimase statistika järgi oli 2024. aastal üle 1,2 miljoni teatrikülastuse - toim). Mida me siis inimestele pakume? Kas iga päev meeletult keerulisi uudiseid, mida on väga raske läbi närida? Kõike negatiivset, mis ümberringi on? Midagi peab ju olema, mis mind rõõmustab, kus ma saan mõelda muudele asjadele. Ma arvan, et eriti tänases situatsioonis on teatril väga oluline koht mitte ainult Eesti kultuurimaastikul, vaid üldse ühiskonnas tervikuna.

Nii et proportsioonid on paigas?

Igal aastal lõpetab teatrikooli 14-15 näitlejat. Töökohti nii palju ei ole. See tähendab, et jälle moodustatakse uusi truppe. Statistikas räägitakse 92 teatrist – seda on ilmselgelt liiga palju. Nii või naa, teatrikülastaja hääletab jalgadega.

Draamateater näeb viimasel ajal vaeva selle nimel, et noor vaataja teatrisse saada. Kuidas Vanemuisel noorte vaatajatega lood on?

Ma arvan, et me tunneme noort vaatajat väga hästi. Me teeme ka ülikoolidega väga palju koostööd, aga huvi teatrisse tulla meeletult massiline ei ole. Võib kulutada meeletult palju ja üritada noori vägisi saalidesse tuua ja kindlasti on neid, kes on väga huvitatud, aga see kindlasti ei ole väga suur hulk.

Nii et Vanemuine peab olema rahul sellega, et  põhiline teatripublik, kes täna saale täidab, on keskealine naine?

Draamaetendustel on keskealine naine jah, aga meil on ka peresid päris palju. On see siis meeste huvi või tuuakse nad vägisi, seda ei oska öelda, aga mehi on päris palju. Ei ole niimoodi, et saalis istuvad ainult naised. Kuigi keskealine naine on tõesti märksõna Eesti teatris. Aga me näeme noortega väga palju vaeva. Meil on väga palju noorteprojekte: kuskil 10 000–13 000 noort käib meil ikkagi aastas läbi ja me oleme sellega väga rahul.

Miks Vanemuist enam Estoniasse mängima ei lasta?

Ma ei tea. Miks sa minu käest küsid?

Kelle käest siis veel?

Eks sa pead nende käest küsima. Me arutasime seda asja ja kui nii otsustati, siis nii on. Eks me kõik tegutse ühe ja sama publiku nimel. Üks publik, üks rahakott. See ilmselt see põhjus on. Aga meil on palju teisi sõpru, kelle juures mängida: noorsooteater, Südalinna teater, draamateater – seal me saame sõnalavastusi mängida, aga muusikateatri oleme nüüd sunnitud Alexelasse viima. Me teeme sinna väikese investeeringu ka, et seal oleks ka pöördlava. Orkestriauk ja kõik muu on juba olemas.

Mida see tähendab?

Me ostame Alexela kontserdimajja mobiilse pöördlava. See on meie oma, aga paikneb Alexelas. See tähendab, et me saame seal mängida kogu oma repertuaari. Praegu läbirääkimised käivad ja ma arvan, et järgmisest hooajast on see olemas. Kui rahvusooperisse saab tulla ühel õhtul veidi rohkem kui 800 inimest, siis kõrvale mahub 1800. Me mängime ju ühe korra õhtu jooksul, seega on sissetuleku vahe kolmekordne. Igal juhul tasub ära. Kui kuskilt pannakse uks kinni, siis mujal läheb aken lahti. Ma üritan teha kõik selleks, et rahvas leiaks meid Alexelas üles. Lisaks ootavad meid varsti veel Saaremaa ja Läti rahvusooper. Selle kõige üle on väga hea meel. 

Te olete kultuurijuht olnud sisuliselt kogu oma elu. Vanemuise teatrit juhtisite viimati 20 aastat tagasi ja intervjuu alguses ütlesite, et inimesed on ikka samad, kes siis siin majas töötasid, kõik on samamoodi. Kui palju te olete ise pidanud oma juhtimispõhimõtteid muutma? Või saab kõike samamoodi teha nagu 20 aastat tagasi?

Kindlasti ei saa. 20 aastat tagasi oli teatris hoopis teine situatsioon. Vanemuine oli täielikus nullpunktis: oli 1. september, meil ei olnud paigas hooaega, meil ei olnud raha ja meil olid maksmata arved. Iga õige liigutus tähendas juba mingit edu. Kõik olid tulemusele orienteeritud. Aga ei, muidugi ei saa. Ühiskond on ju nii meeletult palju muutunud.

Mida peab teistmoodi tegema?

Tol ajal oli õhinapõhisust väga palju. Täna peavad kõik kokkulepped olema fikseeritud. Ma ei ütle, et see õhin on teatrist täiesti ära kadunud, aga ta on siiski muutunud. Võibolla on teater pankadele paar sammu lähemale astunud. Kõik on planeeritud, kõik on väga täpne. Loomingulisi plahvatusi on vähe. Võibolla need ei olegi võimalikud, kui me täna planeerime asju ette aastani 2030. Ja kui midagi sisse lõikab, on väga raske plaani muuta, sest kõik lepingud on tehtud. Selles mõttes on väga palju muutunud. Tollal sai ka kahe kuu pärast midagi enneolematut teha.

Mulle tundub, et te olete selline inimene, kes tahab kohe asjad käima lükata. Kas see pikk planeerimine ajab närvi ka?

Muidugi ajab, aga eks ma mõned asjad ikkagi pressin läbi ka. Isegi siis, kui see toimub näiteks kuu aja pärast. Kõike on ikkagi võimalik teha. Aga on olemas ametiühingud ja siis veelkord ametiühingud, usaldusisikud ja kõik see kokku. Vahel on selline tunne, et kõik need struktuurid on tehtud selleks, et jumala eest mitte midagi ei saaks teha. Mul oli täna hommikul korraks see tunne, kus ma vajusin nii jõuetult maha ja mõtlesin, et milleks see kõik. Minu meelest ongi niimoodi, et vanad juhid peavad eest ära minema. Ma olen täiesti nõus, et kogemustepagas on oluline, aga kui sa oled ikkagi 40 ja rohkem aastat töötanud, siis võibolla peab ära minema. 

Te käisite vahepeal ära ja olite vallavanem. Kas omavalitsuse juhi rollist on midagi teatritöösse kaasa võtta?

See omavalitsuse kogemus oli tippkogemus. Näitas, et tegelikult on võimalik aastaga midagi ära teha, kui sa mõtled inimestele. Kui sa mõtled ainult sellele, kas sa saad järgmine kord valituks, siis ei saa midagi tehtud. Kuna ma ei olnud poliitiliselt valitud, oli mul vaba voli ja ma ei pidanud kellegi lubadusi täitma. See oli väga kihvt kogemus. Ma ei läheks sinna tagasi, aga ma sain justkui koolituse ja keegi maksis veel palka selle eest. Ma olin väga rahul. Ma katsetasin väga palju asju: pop-up-muusikakool, kunstikool, kunstigaleriid. Enamus neist asjadest töötavad tänaseni ja selle üle on mul hea meel. Rahvas vajab seda ja see hoiab rahva sealsamas regioonis.

Sarnane on kahel ametil ehk see, et peab erinevaid inimesi ja osakondi liitma, inimesi mõistma, vahepeal olema näitleja, tundma kaasa. Teatrijuhi amet on väga keeruline amet. Ma ei soovita seda kellelegi.

Kui kaua te ise veel vastu peate?

Mu leping lõpeb 2029. Nii kaua pean.

Kandideerite uuesti?

Ei.

Miks?

Nagu ma ütlesin – see amet on väga keeruline. Ja lihtsalt, et noored peavad ka tulema. Miks me hoiame neid kohti kinni? Las tulevad ja proovivad. Kuigi ega ma ei ole näinud mingeid häid vahetusi, eriti suurtes organisatsioonides. Pigem on olnud suured tagasilöögid. 

Sinna on veel aega ka.

Aga me üritame maksimaalselt suurte sammudega edasi astuda. Meil on erakordne kunstiline meeskond praegu kokku saanud: ma nimetan neid kolmainsuseks: Risto Joost, Jevgeni Grib, Tanel Jonas – see on väga hea kolmik. Teatrijuht peaks olema rumal, kui ta seda ära ei kasuta.

Milline teie enda viimane suur teatrielamus oli?

Mulle meeldis väga meie "Libahunt". Draamaetendustest on "Palavik" ilmselt üks parimaid asju, mis me viimasel ajal oleme teinud. 

Kui palju te teiste teatrite tegemisi jõuate jälgida?

Ma käin meie teatris palju ja ma käin mujal ka, aga tõesti ei ole väga palju aega. Küll aga kasutan ma juhust, kui esmaspäeviti ja teisipäeviti on meil vahel teised teatrid külas. Need ma üritan kõik ära vaadata.

Pilt, mis teised teevad, peab ikkagi teatrijuhil ees olema, jah?

Jah, me ei saa pimesi arvata, et me oleme maailma parimad. Ei, me peame ikka selleks väga palju vaeva nägema, aga ma usun, et meil on selleks potentsiaal olemas, meil on head näitlejad, head muusikud, head tantsijad, väga tugev tehniline meeskond ja nagu ma ka ütlesin, siis meie kunstiliste juhtide kolmik on suurepärane. Ise oleme lollid, kui me ei suuda seda ära kasutada.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.