Esimese hooga ütleksin kohe, et Ene-Liis Semperi Eesti metsade kaitseks välja astuv kontsert-etendus "Kus oled sina?" oli küll igatahes omapärane ja äkki isegi ainulaadne sündmus, aga vastas ta vormilt ja ülesehituselt peaaegu punktipealt sellele ettekujutusele, mis mu peas varasemate kogemuste, suurele ettevõtmisele eelnenud lühikese aja jooksul antud sõnavõttude ja ringi liikunud juttude põhjal tekkis.

Ainus üllatus oligi vast see, kui vähe oli žanrimääratluse teist poolt ehk etendust. Üldjoontes oli sisulises pooles võetud ette "kinoteaterlik" monoloog. Kuna sinna pidi mahtuma tavalisest palju rohkem erisugust infot, siis tavalise "lõpetame nüüd selle nalja ära ja räägime korraks tõsiselt" asemel keerati Henrik Kalmeti, Tambet Tuisu ja Helena Lotmani karikatuursete PR-tegelastega ja sarkastilise tooniga kogu asjale hoopis tempot, värvi ja rütmi juurde.

Aga nii, et kuigi vahepeal lauldi ning kareldi, hüpati, karjuti ja räägiti ülepakutud hääletoonidega, siis esikohale jääks jutt ja mõtted, mis kõige selle keskel oli, mitte kunstiline ambitsioon.

Et seda infot ei saaks korraga liiga palju, pandi ülesfilmitud sketšid (kui neid isegi nii tohib nimetada), sõnavõtud ja intervjuud juustuviiludena suupäraste 21. sajandi tähelepanuvaegus-ühiskonna muusikavõileibade vahele. See oli muidugi juba omaette ülileidlik võte.

Mitte ainult ei hoidnud see kogu õhtul elu sees ning polnud vast kogu õhtu kõige põnevam osa, siis ainuüksi fakt, et Triibupasta ja Tõnis Mägi on ühel õhtul lava jaganud, jääb kindlasti Eesti popkultuuri ajalukku. Selle lõbusa tõsiasja läbi jõuti lisaks peateemale ka haruldase põlvkondade-ülesuseni, mis teistpidi jällegi põhiteemaga seotud on. Ehk olidki ainsad kujundid, mis tekkisid, mõned artistide esitatud lood, mis teistsuguses kontekstis uude varju paigutusid.

See võileib tekitas vähemalt tele-eetris ka kergelt humoorikaid üleminekuid südamlikelt sõnavõttudelt Maria Kallastu digihausile, aga seda võib pigem positiivseks omapäraks lahterdada ja ürituse ainulaadsuse arvele kirjutada.

Igatahes tundub mulle kontsert-etendus kerge liialdus. Täpsem oleks öelda, ja seda mitte kuidagi halvustavalt, kontsert-infotund, mis on küll tunduvalt vähem seksikas ja selle võrra kehvemini turundatavam. Aga ometi seda ta oli, sealjuures väikeste muusikaliste vahepausidega ka sellisena veidral kombel terviklik.

Infotunni-lahendus tundub ka kogu ettevõtmise eesmärki teenivat. Kuigi selle vähesus oli veidi üllatav, ei osanud siis, kui õhtul juba hoog sees oli, suuremast lavastuslikkusest ka puudust tunda, sest mulle ei paistnudki kogu õhtus sellele kohta leiduvat.

Mis see eesmärk oli? Ene-Liis Semper tõmbas selle oma lõpukõnes kogu õhtu jooksul nähtuga võrreldes hoopis lihtsamaks, kergemaks, maalähedasemaks ja ka korralikult laiemaks, tuues hoopis välja, et tema suur soov oleks, et teismelised julgeks pimedas metsas pissil käia ning et laste loodusteadmisi ja suhet sellega hakataks harima juba maast madalast.

Saab ka muidugi nii võtta ja erinevaid terakesi, mida noka vahele haarata, on arvatavasti palju. Jagub eeldatavasti ka neid, kelle silmis oli kõik, sh kogu asja eesmärk ühel või teisel põhjusel pahatahtlik. Aga ise tahaks kõik kõnele eelnenu kokku võtta nii:

Hei, sina, kelle feed'ides jooksevad pealkirjad, kuidas metsadega on nüüd kõik ja kuidas metsadega enam paremini olla ei saakski, kes sa tunned, et see teema on või oli kunagi sulle oluline, aga sa ei oska selles enam orienteeruda, sest vesi on nii sogaseks läinud, siis lase me trambime natuke siin porilombis ja anname sulle enda vaatest kaasa paar (või rohkem) asja, millele selles mäsus edaspidi tähelepanu pöörata ja mille põhjal tulevikus ehk mõni otsus teha.

Sisulisema arutelu kõige selle üle, mida õhtu jooksul esitleti, jätaks küll keskkonna- ja metsateemade spetsialistide kanda, aga liigsete kaunistustega, kilinate ja kulinatega oleks võinud sellest võrrandist nii mõndagi olulist kaduma minna ja seda just vastuvõtu mõttes.

Võib-olla kujutan ma endale asju ette, aga ma näen selle lähenemise taga ka ennetavalt kogu lavastusele kaitsvate soomuste peale ladumist. Ja võib-olla kujutasid Semper ja tiim endale ka asju ette. Sealhulgas seda, milline ja mis vastukaja kogu aktsioonile tulla võib. Selleks ei pea kujutlusvõime liiga väljaarenenud olema, sest teema on ju tuline, nagu pühapäeva õhtul ka näidati.

Kõigepealt igasugused propaganda-süüdistused ja kiitused-ülistused (sealjuures ei saa öelda, et sellist jaotust otseselt vältida üritati), ning siis äkki ühel hetkel ja loodetavasti ka argumenteeritum ja sisuline arutelu.

Teatava vaoshoituse tagant piilub välja lootus minimeerida tõenäosus, et kogu asjale saab lavastusliku, dramaatilise, hüsteeritseva, paanikat külvava ja ülepakutud ninnu-nännuna vee peale tõmmata, à la harvesterid vabariigi aastapäeva etenduses, sest lõpuks oli siiski muusika kõrval fookuses miski, mis nõuab sellele edukalt vee peale laskmiseks ka minimaalse piirini läbimõeldud vastulauset.

Ehk siis suur šokeerimine ja kunstilised liialdused justkui ohverdati, et esitatud mõtted kindlamalt püsti püsiksid. Teisalt ohverdati koos sellega kindlasti ka osake kogu ettevõtmise meeldejäävusest lavastusena ja suurem osa sellest mõjust, mida saab mõõta vastukaja valjuses. Mingeid väga viraalseid momente-klippe-sketše siit arvatavasti lendu ei lähe. Mõjus ei tähenda jällegi alati tõsiseltvõetavat. Nende kahe vahel tuli leida balanss.

Teisalt-teisalt, kui pühapäeva hommikul oli tunne, et õhtul plahvatab suur ja salajane pomm, siis seda ei juhtunud. Kas see risk, juhul, kui see oli tahtlik, ennast ka ära tasub, ehk siis, kas metsandusega seotud küsimused jäävad mõneks ajaks kõige muu keskel ühiskonna pinnale pidama, mis tundub olevat Semperi ja tegijate soov, näitab juba aeg.

Riski vastu räägibki esmastest reaktsioonidest palju silma jäänud sõna "igav". Ning jah, vahepeal oli vist tõesti. Kindlasti on siin oma roll ka sellel, kas olla täielikult kõige selle sees saalis või hoopis kodus telerimüüri taga, nagu mina olin. Tükk, mis närimiseks võeti, oli ilmselgelt suur. Sealjuures oli vahepeal tunne, et sinuga räägitakse natuke liialt nagu viie-aastasega ja siis oleks jälle tahtnud tagasi kerida, et oot-oot mis numbrid ja kes ja kui palju ja kust kaudu jne.

Kujutan ette (jälle!), et selliste suurte ühiskondlike sõlmede tõhus, aga ka mõjus lahtiharutamine ongi keeruline. Proovige näiteks oma peas panna kokku samasugune õhtu hoopis samavõrd tundlikul iibe-teemal ja nii, et peale viiendat minutit ei oleks pool auditooriumit kadunud ning et nad mõne olulise mõtte ka kaasa võtaksid.

Aga teoorias saaks muidugi ka kontsert-infotundi üles ehitada nii, et see haagib sind kasvava pingega täie sajaga enda taha, seda mitmeks tunniks ning siis lõpuks kulminatsiooniga põmaki pähe virutab. Sellist taset päris kätte ei saadud.

Siin võib küsimus olla ka ajas. Lõpukõnes mainis Semper "pooleteist kuud" nii mitu korda, et see hakkas isegi väikestviisi väljavabandamisena mõjuma. Saan aru, et metsandusseaduse edasi riigikogu poole liikumine pani kuhugi mingi viimase piiri, aga lõppeks keegi siiski ei väänanud tegijate käsi, et nad ettevalmistuseks vaid poolteist kuud varuksid.

Etenduse kaalu kontsert-etenduse vormelis vähendas ka asjaolu, et suurem osa sisulisest pooles toimus ikkagi ekraanidel, mitte laval. Mõni saalis istuja võis (ma kujutan ette) väga kergesti esitada endale küsimuse, et miks ma Unibet Arenal hiigeltelekat vaatan? Samamoodi võis keegi õhtu alates avastada, et teda see metsandus üldse eriti ei huvitagi. Või avastada hoopiski, et istub keset "vastasleeri", olgu selline jaotus selles küsimus nii jabur kui tahes.

Vastutasuks sai küll laivis nautida kõikide esinejate ülesastumisi – kellest, muusikalise vahemärkusena, oli kõige tugevam vast Puuluubi oma –, aga siiski on vast igati põhjendatud küsimus, et kas sellisena, nagu "Kus oled sina?" lõpuks oli, pidi ta toimuma hiiglaslikul areenil.

Kergem, ja materjali põhjal ka lõpuks loogilisem, oleks olnud sellest teha ju näiteks hoopis kolmeosaline dokksari. Oleks saanud kõike, mis hingel, veel suurema selgusega esitada. Sellistes mõõtmetes sündmuslikkust, tunnet, et toimub midagi suurt ja olulist, niimoodi aga saavutanud ei oleks. Kui on soov teemale tähelepanu juhtida, siis oli see lõpuks kindlasti õige otsus, kuigi iroonilisel kombel on ka (muidugi kergelt liialdades) 5000+ inimese Unibeti videoklippe vaatama meelitamine päris uhke PR-saavutus.

Pahatahtlikkust siit kindlasti siiski otsida ei tasu ja loodetavasti tegelikkuses keegi ei tunne, et tahaks väikest piletiraha, aga siiski raha, tagasi nõuda. Kui millistel iganes olulistel ühiskondlikel (st meid kõiki puudutavaid ja mitte poliitilistel) teemadel on rohkem kaasamõtlejaid, tuleb see ju meile kõigile ainult kasuks. Ja selles vaates tasus "Kus oled sina?" korraldamine ennast ära.

Eriti, kui nende teemade taha saab läbi Triibupastade ja Kermo Murelite ka väga noored ja lihtsalt noored inimesed, kelle sees on esitletud teemad äkki kunagi midagi liigutanud, aga kes pole osanud neid liigatusi veel väljendada või millegagi siduda.

Nii et kuigi pauk, "skandaal" või vau-efekt tuli oodatust pisem, siis loodetavasti on selle võrra pikema ja positiivsema mõjuga kõik, mis sellele järgneb. Inimesed suudavad suures teemarägastikus uuesti liigelda ning ka omal jõul järelduse või kaks teha.

Mingi piirini võib muidugi aru saada ka kõikidest, kes õhtule teatavat ühepoolsust ette heidavad (ja kellelt ootaks nüüd justnimelt sisukaid vastuseid), aga lõppude lõpuks ei ole ju "liiga elutervet ja -rikast keskkonda" või selle sama keskkonnaga seotuga "üleliia kaasa mõtlevat/arvestavat ühiskonda" olemas. Ja kui ongi, siis milles nende probleem seisneks? Millist ohtu see täpselt kujutaks? Ja kui kujutakski, siis oleks sellistele äraspidistele probleemidele lahenduste leidmine hoopis lihtsam ja kiirem. Kontsert-etendust kõige suuremate popstaaridega poleks igatahes korraldada vaja.

Eeldusel, et see juba teisel või kolmandal korral ära ei kulu (kardetavasti kulub), oleks muidugi ka omamoodi tore, kui "Kus oled sina?"-tüüpi üritustest saakski uus eestlaste ühiskondliku aktiveerumise või avaliku arutelu viis. Kuulad kümme minutit mõne probleemi püstitust ja siis kohe otsa kaks laulu kõige kuumemalt või kõige legendaarsemalt popstaarilt. Äkki teevad metsatöösturid enda seisukohtadega samasuguse? Ei tea ainult, keda veel esinema kutsuda oleks. Punkareid näiteks pühapäeval ei näinud.

Ei pea ka alati piirduma nii suurejooneliste, ühiskondlike ja tõsiste teemadega. Sama mudelit saab teoorias rakendada ka väiksematel kogunemistel. Kui ühistu koosolekul on juhatuse liikmed paika pandud ja naabrid üksteist välja vihastanud, esineb korteriomanikele kahe suurima hitiga Smilers ning siis minnakse rõõmsamalt edasi majandusaasta aruande kinnitamise juurde.