2024. aasta sügisel asutas Kristo Viiding koos Martin Kõivu ja Ivo Uukkiviga Akadeemilise Teatri, mis toimetab peaasjalikult Tallinnas Kanutiaia huvikooli teatrisaalis. Esimesena jõudis teatris lavale jaapani komöödia "Naeru akadeemia".

"Rikkaks see veel ei tee," naeris Viiding saates, miks kolm näitlejat oma teatri lõid. "Ma arvan, et me teeme armastusest selle töö vastu seda. Oligi see näitemäng, mille Martin kuskilt välja otsis ja tegi ettepaneku. Alguses pidime kahekesi mängima ja siis ma leidsin, et minu tegelane võiks olla vanem, nii me kutsusime Ivo pardale. Siis Ivo ütles omakorda mulle, et sina hakka lavastama siis. Nii see kuidagi niimoodi läks loogilist rada pidi."

Tänaseks on repertuaari tekkinud veel üks lavastus, mille pealkiri on "Kuningas, narr ja lõbutüdruk"." See on samuti komöödia nagu "Naeru akadeemia", aga tõsise sõnumiga. Võib-olla meie teatri moto ongi see, et teatris peab saama naerda ja peab olema kerge, aga midagi koduteele mõtlemiseks ka kaasa."

2025. aastal liitus Viiding Tallinna Linnateatri trupiga, kus tal on praegu kavas kolm lavastust. Kui Akadeemilises Teatris on laval väiksemad, paari näitlejaga lavastused, siis linnateatris teeb Viiding kaasa ka nii-öelda suurvormides. Seda, et suur lavastust väikest keerulisem on, Viidingu sõnul väita ei saa.

"Tegelikult on vist raske siis, kui sulle ei meeldi seda tööd teha. Ma mängisin kunagi draamateatri suurel laval "Väljaheitmist". See oli neli tundi rock and roll'i – kogu aeg higi voolas, lisaks pandi kunstverd ja kõike ka peale. Lõpus tuled sealt nagu Freddie Mercury lavalt maha ja ei saa kella kuueni hommikul magama jääda. Võis tunduda, et on raske, aga tegelikult kui sulle meeldib seda teha ja see asi sind ennast laeb, siis on otse vastupidi."

Kuid tegus ei ole Viiding ainult teatris. Järgmisel nädalal jõuab kinodesse Evar Anvelti mängufilm "Midagi tõelist", mis räägib inimlikku lähedust otsivast keskealisest Leost, kes läheb kohtama tutvumisportaalist leitud naisega, ent satub kriminaalse taustaga Karli üles seatud karmi väljapressimislõksu. Viidingut näeb filmis Karli rollis.

See, et eksvangist Karl jätkab vanadel radadel käimist, saab selgeks kohe filmi alguses. "Tal on olnud väga raske lapsepõlv, ta on orb ja lastekodus üles kasvanud. Tal on oma arusaam õiglusest. Tahab teha head, aga ta teeb kurja," märkis näitleja.

Viiding rääkis, et 90-ndatel Tallinnas kasvanud inimesena on ta inimesi, keda ta kehastama peab, lähedalt näinud. Seetõttu ei olnud tal väga keeruline Karli tegelasse sisse minna. Kuigi Karl on selles loos nii-öelda paha tegelane, peab näitleja teda rolliloome käigus siiski armastama õppima. "Eks ta tõsi on, et lõpuks oli natukene raske hüvasti jätta temaga. Ta võitis mu südame."

"Midagi tõelist" on üles võetud Vilniuses. "Tundubki, et me oleme sattunud tagasi 90-ndate Eestisse. Selliseid lokatsioone on Tallinnas juba üsna raske leida," märkis Viiding. "Seal on väga professionaalne võttemeeskond, ainult näitlejad, kunstnik, režissöör ja mõningad üksikud liikmed olid eestlased."

Kuigi Viiding on ise ka filmirežiid õppinud, ei tekkinud tal soovi Anvelti töösse tungida, sest tema sõnutsi oli režissööril kõik väga selgelt välja mõeldud.

"Kui Martinil (Martin Algus - toim) see lugu välja tuli, siis minu teada Evar suhteliselt kohe küsis Martinilt selle ekraniseerimise õigused. See mõte on tal peas kerinud juba kümme aastat, nii et tal oli pilt väga selge, mida ta tahab. Seda enam oli mul väga mõnus seda tööd teha. Ma ei teinud üksi seda tegelast, Evari panus on väga suur selles rolliloomes," rääkis ta.