Berit Kaschan: tihti püüame pähe õpitud unistusi
Kultuurkapitali kirjanduspreemiatel luule kategoorias koguga "Aprill" nomineeritud Berit Kaschan sõnas, et vahel tuleb iseendaga läbirääkimisi pidada ja saada aru, kas 25-aastaselt seatud unistused ja ootused klapivad ka inimese tänase minaga.
Kaschan soovib, et lugeja kohtumine "Aprilliga" tekitaks lugejates midagi sarnast, nagu ta ise on kordaminevate raamatutega kohtudes kogenud. "Loodan, et tekib dialoog," naeris Kaschan.
"Aprilli" kirjutades sai Kaschan ühel hetkel aru, et ta on julgem, kui ise arvata osanuks. "Seda raamatut kirjutades tundsin, et olen territooriumil, kus ma varem ei ole olnud. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida seal teha. Mingitel perioodidel tuleb ka sellised palangulisi tekste, mis tegelikult osutuvad elulisteks vahetekstideks. Neist ei saa kunagi raamatut, aga nad on vahepunktide märkijad. "Aprillis" oli ka selliseid tekste, mille puhul ma ei saanud alguses aru, et millega on tegu," tõdes Kaschan.
"Ma võtsin vastu otsuse, et siit tuleb ikkagi raamat, mida ma ei oleks osanud sellisena ette kujutada, aga mingi tervik hakkas moodustuma, ma teen selle ära. Isegi täpselt teadmata, mida ma teen. Üsna viimase hetkeni see raamat joonistus."
"Kuigi mul on varasemate raamatutega olnud ka nõnda, et umbes kaks nädalat enne trükki, siis kui kujundus on juba enam-vähem paigas, ärkab mu sees selline karakter, kes hakkab tegema viimase hetke suurpuhastust. Selle tegelase abil sünnivad tihti ka uued tekstid. Nüüd ma oskan kujundajat ka ette hoiatada, et selline asi võib juhtuda," märkis Kaschan.
"Aga ma arvan, et ma julgesin "Aprilli" ära teha täpselt sellisena, nagu see tuli. Ma ei küsinud liiga palju küsimusi. Kas ma peaks kirjutama niimoodi? Või peaks ma kirjutama niimoodi, nagu ma enne kirjutasin? See kunstnikuvabadus oli väga mõnus selle juures," lisas ta.
Kaschani jaoks on võtmetähendusega omas tempos asjade tegemine. "Minu elus algasid väga suured muutused nii sisemiselt kui väliselt sellest, kui ma tundsin, et ma tahan võtta aega, et süveneda. Mul on õigus sellele. Mul on õigus teha asju teha omas tempos. Ongi mõtteid, milleks sa vajad mitmeid päevi, et need lõpuks välja mõelda. Sellise jõu leidmine käivitas väga paljud teised muutused," leidis Kaschan.
Luuletaja sõnul tuleb aga ootused ja unistused aeg-ajalt endaga läbi rääkida. "Ootused, mille täitmise poole tasub püüelda, peaksid ennekõike olema inimese loomulikkusega kooskõlas. Tihti püüame pähe õpitud unistusi. Või unistusi, millesse me oleme kinni jäänud. Võib-olla kunagi 25-aastaselt ma tahtsin seda, ja see käivitas mingid protsessid, mis on toonud mind olulistesse kohtadesse, aga ühel hetkel tasub üle vaadata, kas see on ikkagi see, mida ma täna ka soovin. Või täna on minu loomulikkus või vajadused hoopis midagi muud."
"Õnneks mingisuguseid laiemaid ootuseid ei ole ma kunagi tajunud. Et ma tunneks, et minu suhtes on tohutud ühiskondlikud ootused. Selle võrra olen õnnelikum," naeris Kaschan.
Ise lugejana ringi seigeldes on Kaschan aru saanud, et tema jaoks on oluline ka stiil, milles tekst on kirjutatud. "Keelel võiks ka olla oma elu või eesmärk selles teoses. See ei tähenda, et see peab olema väga krüptiline, tehtult selline või jantlik. Aga keele kohalolu, et autoril oleks lisaks sellele, et tal on huvitav lugu jutustada, ka kujundeid, mis panevad mind teksti lugedes peatuma ja midagi tundma. See null-tasand ma arvan," tõdes ta.e
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor














