Kui juba mulluse kehaõuduse menuki "Protseduur" valguses taheti siin-seal rääkida õudusfilmide jõudmisest suurele auhinnaareenile, oli see kõik vaid õrn tuuleiil, et tänavu saaks tõelise tornaadona platsi puhtaks pühkida "Patused", kõigi aegade Oscari-nominatsioonide rekordi purustanud Ryan Coogleri kõhedik. Galalt lahkus film nii mitmegi olulise preemiaga, tehnilistes kategooriates noppis sületäie auhindu ka Guillermo del Toro tõlgendus Mary Shelley legendaarsest "Frankensteinist". Ja muidugi Amy Madigani auhind rolli eest hullpöörases filmis "Relvad"!

Nende kõigi puhul on tegemist küll tõupuhaste õudukatega, kuid igas võimalikus mõttes provotseeris ja pani vaatajat erinevate žanrielementidega proovile ka parima filmi auhinna pälvinud ja õhtu suurvõitjaks osutunud Paul Thomas Andersoni "Üks võitlus teise järel", mida võib nimetada ühiskonnakriitiliseks satiir-trilleriks. Ja kas mitte pole Jessie Buckleyle teenitult naispeaosa Oscari toonud "Hamnet" samuti oma kammerliku painajalikkusega mõjutatud enam just kõigest sellest, mis jääb tuttava ja turvalise reaalsuse varju?

Ühest küljest võib selle peale käsi laiutada ja küsida: millest me räägime, Oscaritel ongi alati tunnustatud Ameerika filmitööstuse lopsakat koorekihti, milles mängivad olulist rolli just kassahitid, mis toovadki ekraanidele ulmet ja action'it, välu ja pauku. Ja ehk on tõsiasi, et nüüd pannakse medalid rinda eelkõige filmidele, mis ei karda flirtida pikka aega madalateks peetud žanritega, rohkem ajastu märk, mõne hinnangul ehk isegi lootusetu vaimse mandumise sümptom? Seda kõike võib arvata ja välja tuua, kuid tasub meenutada Taavi Eelmaa sõnu, kes ütles mulle hiljuti intervjuus: kino oli esmalt tehniline leiutis, kunstiline ambitsioon tuli talle alles hiljem.

Seega ei ürita ma siin praegu pidada peielauakõnet areenilt lahkunud puhtakujulisele draamale, kaugeltki mitte, pigem võime värskelt välja jagatud Oscarite valguses aimata hästi seda, mida on praegusel hetkel suurele filmitööstusele enim vaja, et vaatajatele korda minna ja publiku üha aheneva tähelepanuvõimega sammu pidada. Maksimum tuleb hetkel välja võtta nii audiost kui visuaalist, ka kõige pisemad lood mitte maadligi suruda, vaid tabusid kartmata pilvede peale istutada ja taevasse lennutada. Erand kinnitab õnneks reeglit, sest parima võõrkeelse filmi auhinna võitnud "Sentimentaalne väärtus" on uhkelt sissepoole pööratud ning ei tule vaatajale avalisüli vastu, vaid nõuab ka omalt poolt väikest pingutust. 

Seda sama julgust katsetada näeme tegelikult ka Eesti filmis: kümmekond aastat tagasi mõjus jutt kodumaisest õudusfilmist kui täielik kosmos – seda nii publiku kui ka rahastajate jaoks –, nüüd aga on ka mitmed rahvusvahelised edulood näidanud, et just sel hetkel, kui julgeme püksirihma paari augu võrra lõdvemaks lasta, hakkavad asjad päriselt liikuma. Kino võib publikule mõne sammu võrra lähemale astudes süüdistada labasuses ja lahjenemises, aga korra järele mõeldes ei keerata ju mitte oma tõelisele minale selga, vaid julgetakse just otsida formaadi kui sellise juuri.

Kuid mida öelda veel auhinnaõhtu kohta? Tseremoonia ise oli turvaline ja küllalt igav, õhtu suurimast kaotajast "Marty Supreme'ist", kes pidi tühjade pihkudega koju minema, on küll pisut kahju, ent mõni saamata jäänud auhind ei muuda õnneks filmi ennast grammigi kehvemaks. Lõplikust unnesuikumisest päästis vaid õhtujuht Conan O'Brien, kes teist aastat järjest tõestab, et ta ei tunne end mitte kuskil mugavalt kui kogu maailma filmitööstuse ja -fännide ees seistes. Tema avakõnes välja lubatud poliitiline teravus jäi kahjuks tulemata, kui ehk välja arvata üksikud, aga siiski üsna tuhmid sähvatused tänukõnedes.

Selles valguses peaksid Oscarid võtma õppust tänavu pärjatud linateostelt: pole vaja piinlikult näpuga järge ajada ja korraldada preemiagalat, kus peab ikka ja jälle liigutavaid kõnesid tiheda ajakava tõttu katkestama ja oodatuimate auhindade juures gaasi põhja vajutama, et saateplaanis püsida. Suure muutuse veerel, kus auhinnagala kolib juba kahe aasta pärast tele-eetrist Youtube'i, oleks neil viimane aeg peeglisse vaadata ja küsida, kuidas edasi minna, et pisematelt digiekraanidelt ei paistaks Kuldmehikeste jagamine kui lootusetult tolmune igand.