Oma õpetajatest peab keeleauhinna laureaat eeskujuks hoopis inglise keele õpetajat Leida Vahtrat. "Seitsmes keskkool (tänane Tallinna inglise kolledž, toim.) oli inglise keele kallakuga kool. Tema oli see, kes võitles selle õiguse välja, et õpetada süvendatult mitte vene keelt, vaid inglise keelt kuuekümnendatel. Seda ma kõike sain teada hiljem. Tema õpetas meid esimesest klassist üheteistkümnendani. Ta oli käinud Cambridge'is pärast Tartu Ülikooli lõpetamist ja ta oli väga nõudlik. Ta oli väga hea õpetaja. See, kuidas ta grammatikat õpetas – seletas mingi teema ära ja me kohe praktikas kasutasime seda," meenutas Lamp.

"Ma mäletan, ma mõtlesin siis teismelisena, et ta lihtsalt paneb keelt pähe või grammatikat pähe. Teiste ainete õpetajad – inglise keele muude ainete õpetajad seal, inglise kirjandus ja geograafia, mis oli inglise keeles – nad ütlesid, et üks vahe on meie Vahtra grupil teise kahe grupiga. Et me kõik oskame keelt ühtemoodi, aga me grupp oskab inglise keeles nalja teha," rääkis Lamp ning lisas, et Vahtra on jäänud talle igas mõttes õpetamise etaloniks.

Kasulikuna meenutab Lamp kooliajast ka nn videvikutundi. "Ma olen küsinud teistelt oma põlvkonna inimestelt, kas neil oli videvikutund, ja keegi ei ole öelnud, et tal oli – järelikult ei olnud. Me käisime pärastlõunal koolis ja siis, kui hakkab novembris-septembris pimedaks minema, siis see tund oli pärastlõunal. Selle tunni ajal läks pimedaks, aga ei pandud tuld põlema – sellest see nimi videvikutund," selgitas Lamp.

"Me pidime rääkima, kuulama teisi ja rääkima loetud raamatutest. Mäletan, alguses ma mõtlesin – ma ei saa midagi aru. No kui keegi pidi seda lugu rääkima, just seda, kuidas see lugu jookseb, kuidas see narratiiv jookseb. Ma ise samamoodi rääkisin mõnest filmist nii, et ei ole võimalik aru saada, mis seal juhtus. Ja kevadeks rääkisid klassikaaslased nii, et ma sain aru, mis seal juhtus."

Hiljem on Lamp mõelnud, et tegu oli väga kasuliku tunniga. "See õpetas meid juttu vedama. See oli üks väga mõjus tund," tõdes Lamp.

Keelega sõbrunemisel aitas Lampi ka luulelugemishobi. "Me elasime ühiskorteris ja ma ootasin, et kedagi ei oleks kodus. See oli siis, kui ilmus Paul Rummo koostatud "Eesti luuleantoloogia", 1967. aastal. Mu emal oli see olemas. Üksi jäädes lugesin valjusti luulet. Lugesin ühte luuletust nii kaua, kuni ma jõudsin selle tõlgenduseni, mis mulle meeldib. Vot selline harrastus oli mul. Ma olin siis üheksa-aastane ja käisin pärastlõunal koolis, siis oligi hommikuti maja tühi."

Lavakunstikooli lavakõne õppejõuks inspireeris Lampi minema tema enda lavakõne õpetaja Karl Ader. "Kõigepealt tundus, et ma ei tea, kas ma saan ikka hakkama. Olin siis 36-aastane ja siis tekkis kohustustunne, et ma olen oma väärtuslike õpetajatega kokku puutunud ja tean midagi, mida ma peaksin edasi andma," rääkis Lamp, kes peale lõpetamist õppis enne lavakasse suundumist kaks aastat Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Seal sai ta väga hästi tuttavaks vene kirjandusega, mis tänu õppejõud Jaak Põldmäele andis talle omakorda tugeva värsiõpetuse põhja.

"Meil lavakunstikoolis värssi niimoodi ei õpetatud. See kohustus oli mul ka – võtta nüüd see, mis ma Tartust sain – ja ühendada see praktikaga. Ma mõtlesin alguses, et jään õppejõuks üheks aastaks. Rohkem lihtsalt ei olnud võimalik. Lapsed olid väikesed ja püüdsin anda edasi kõike, mida ma ise koolis ei osanud või mis olin pärast kooli teada saanud," rääkis Lamp.

Lavakõne õppimise juures peab Lamp oluliseks ka lühikest perioodi ühe semestri jooksul, mil tudengid teevad raadiotööd. "Sa kuuled iseennast siis kõige paremini. Kuuled, et midagi oli liiast, siin oli väike paus või kuuled, kuidas mingid häälikud sulandusid. Seda kuuleb kõige paremini ära iseennast kuulates. Õpetame selleks, et inimene oleks ise suur kõrv oma esinemiste suhtes, kuuleks ise oma vead ära ja hakkaks iseseisvalt edaspidises elus tegutsema," märkis õppejõud.

Oma mõtte teistele selgeks tegemisel on palju abi sellest, kui ise ollakse samuti oma sõnumis veendunud. "Võib-olla sa väga kirglikult tahad midagi, mingi idee on sind haaranud ja tahad seda teistele selgitada. Lavastajal on üks omadus viia üks seltskond barrikaadidele, veenda neid, et see on õige, mida me teeme. Mõnikord võib juhtuda, et see omadus on tugevam kui sisuline töö, aga see on ka muidugi vajalik," tõdes Lamp.

Lamp arvab, et kui ta oleks filoloogiaõpingud lõpetanud ega oleks lavakunstikooli läinud, siis oleks ta läinud eesti keele õpetajaks. "Ma oleks kindlasti tahtnud koolis olla. Mingil hetkel mõtlesin ka, et tahaks olla lasteaias päris nende kooliminejate laste juures, õpetada, teha eelharidust. Igatahes algklasside juures oleksin tahtnud mõnda aega õpetamist proovida," märkis ta.

Inglise keele roll Eesti noorte elus teeb Lamp ettevaatlikuks. "Ma olen tõesti näinud üllatavalt palju teismelisi, nii vene kui ka eesti lapsi, kes räägivad inglise keeles või siis segakeelt. Kui ma loen neid arve selle kohta, kui paljud lapsed loevad inglise keeles mitte eesti keeles, siis ma alati mõtlen, et mis ka neile sellest inglise keelest kohale jõuab."

"Kirjanduslikus tekstis on ju fraseologismid, igal keelel on peened nüansid sõnade vahel. Kas nad valdavad siis inglise keelt nii palju paremini, et ilukirjandust lugedes haaravad nad täiel määral seda, mida seal on väljendatud? Muretsema paneb ka see, et äkki ühel hetkel katkeb meie side noorema põlvkonnaga või nendel meiega. Me oleme eelajaloolised inimesed juba."

Wiedemanni auhinna määramise komisjon tõi esile just Lambi pikaajalise ja mõjuka panuse eesti keele kõlakultuuri väärtustamisel. "Ma kuulen noori omavahel rääkimas, ja vahel see on selline hästi lõdva lõuaga räägitud või mitte päris täpselt välja hääldatud, nii et ma ei saa üldse arugi, mida räägitakse. Keele teadlikum kasutamine on see, mis võimaldab kõlakultuuril areneda."

"See on peen töö, mida me ka koolis teeme. Juba see, kus on lauses pearõhk, kuidas mõte jookseb, kuidas mingid häälikukombinatsioonid välja tuleksid," lisas ta.

Lamp on tõlkinud üle 50 näidendi nii prantsuse, inglise, vene kui ka saksa keelest. "Mu kursusekaaslane Andres Lepik lavastas Harold Pinteri näidendit "Kojutulek" ja siis ma ise pakkusin ennast tõlkijaks. Ja sellepärast, et proovides läheb alati üks pikk aeg teksti redigeerimise peale. Kas see koht on kõige parem, kas on kõige paremini tõlgitud, kas kõige täpsemalt väljendatud jne. Minule selline nikerdamise töö meeldis ja meeldib."