Nädalavahetusel oli Maria Faustil esinemine Berliinis, esmaspäeval oli ta juba aga Tallinnas, kus vamistab ansambliga Una Corda ette oma uue teose esiettekannet. See, et nädala jooksul tuleb esineda eri riikides, on Fausti jaoks väga tavaline.

"Ma ei ole ainus muusik, kes niimoodi elab, sest ühes kohas oma loominguga tegeleda on isegi võimatu. Ma ei ole ainult helilooja, ma olen ju pillinaine ja see tähendab seda, et ma liigun palju. Ma ei mängi ju ainult enda muusikat, mis tähendab, et ma käingi riigist riiki," ütles ta.

Fausti muusikuelu on enamasti seotud tema enda loominguga, vahel on ka teistega koos tegemisi, aga siis ollakse samaväärsed partnerid.

"Ma ei mängi teiste pilli järgi, aga mõnikord on pooleks tegemisi. On võrdsed partnerid, ideed tulevad mõlemalt poolt. Sellega olen täitsa nõus tegelema. Orkestrist mind kindlasti ei leia ja saja saksofonisti hulgast mind ka ei leia, see ei ole päris minu teema," sõnas Faust.

Faust elab küll Taanis, kuid kuna on praegu seotud draamateatri "Rahamaaga", kohtab teda rohkem Eestis. Enda sõnul annab see talle võimaluse vabadel päevadel mängida midagi muud ja tulla inimesele lähemale.

"See kunstiosa, millega ma tegelen, ei peaks ainult Tallinnas paiknema. Mulle meeldib minna ka Lõuna-Eestisse. Homme mängime Raplas, ma pole vist elus käinudki Raplas, kui päris aus olla. Paar aastat tagasi käisin Türil, kus ma ka pole olnud. Nii kummaline kui see ka ei ole, ma olen ju ära olnud poole oma elust ja tegelikult mingid osad maailmast, täitsa eksootilised kohad, on läbi käidud, aga Nuustakul on ununenud käia. Praegu ma tegelengi sellega, et see stimuleeriv kunst viia inimese juurde ja kaugeneda sellest hierarhiast, mis on väga suur probleem," rääkis saksofonist.

Oma vokaalteostes kasutab Faust sageli eesti luuletajate tekste, näiteks Karl Ristikivi "Maarja missas" või Doris Karevat "Valede marsis". Kuigi raamatuid helilooja väga palju ei loe, jõuavad tekstid temani ise.

"Mul on kahju seda öelda, et ma pole väga kultuurne inimene. Tegelikult ma lihtsalt ei jaksa kõiki asju. Ma saan aru, et inimesed võivad pahased olla. Mitte ainult meeste probleem, ka ühe naise probleem. Ma lihtsalt ei jõua," nentis ta.

"Tekstid ja tundmused tulevad minu juurde ise, raamatud tulevad ise, minu teemad tulevad mu juurde ise. Ma lihtsalt ootan seda rongi ja siis ma hüppan selle rongi peale. Ma olen intuitiivne inimene, intuitiivne looja ja ma ei plaani mitte midagi ette," rääkis Faust ja lisas, et just seepärast tegeleb ta ka improvisatsiooniga, mida peab üheks kõrgemaks kunstivormiks.

Ühiskonnakriitiline looming

Fausti viimaste aastate loomingus väljendub tugev ühiskonnakriitiline joon ja ta tunneb teatavat missiooni seda tööd teha.

"Mulle on antud anne, ja mitte ainult anne, vaid ka võime filtreerida. Ma arvan, et muusikal ja kunstil üldiselt on mitmeid väga olulisi ülesandeid. Kõige tavalisem ülesanne, mille ta peab kõigepealt rahuldama, on see, et inimene peab tantsida saama. Inimene peab saama end vabalt tunda. Peab olema meelelahutust. Inimene peab kuulama ka sakraalsemat muusikat, see on järgmine aste," ütles Faust ja nentis, et muusika, millega ta ise tegeleb, ei jõua praegu ühiskonnas kõigini.

"See on stimuleeriv muusika. Kuidas seletada pilte läbi muusika, kuidas tõlkida emotsioone, kuidas tõlkida maailmasituatsioone läbi muusika inimestele, selgitada mingeid protsesse. See ei tähenda, et ma kuidagi õpetaks läbi oma muusika, ma pigem arvan, et see on sõna otseses mõttes stimuleeriv. See, kuhu inimene jõuab selle stimulatsiooni tulemusena, on ju mulle oluline. Ma tahan, et ta jõuaks nendesse väikestesse raudkastikestesse, mis on kinni olnud, lukustatud, unustatud. Et need avaneksid, kui ma esitan oma muusikat," sõnas ta.

Fausti viimane suurem teos "Valede marss" kanti ette veebruaris enne vabariigi aastapäeva. Lihtsustatult räägib teos propagandast ja selle elementidest, ka muusikas.

"Ma üritan läbi muusika ja nende samade koodide, mis leidub igas propaganda idees, seda piimajõge lahata. Mind on alati hämmastanud, et meid peibutavad täpselt samad lubadused. Meil on valimised, kus on täpselt samad lubadused. Taanis on hetkel valimised ja valimisloosungitel on täpselt samad asjad kui siis, kui ma sinna 20 aastat tagasi kolisin," tõi ta välja. Näiteks lubatakse iga nelja aasta tagant valijatele tasuta ühistransporti ja hambaravi.

"Mind on huvitanud see protsess, et millal ja kui kergelt me anname ära oma vabaduse end väljendada ja oma vabaduse elada sellisena, kellena me oleme loodud," rääkis Faust.

"Valede marsis" hakkas Fausti sõnul kooruma propaganda poolt mõjutatud inimese mandumine.

"Kõigepealt see hurraa, need piimajõed, kõik saavad võrdseks, küttepuud, kartulid, midagi lihtsat, mis peibutaks. Hambaravi. Enam ei ole ühtegi maksu näiteks, selline lubadus võiks olla. Ja järjest hullemaks läheb. Siis sa valid selle, seesama seltskond ühiskonnast on need, kes on lükata ja tõmmata. See on väga kasulik, et riigil oleks selline seltskond. See on iga partei tõsine unistus, et luua mingi riid, mingi vaenlane, need, kes on vaesed ja vaevatud," lausus Faust, kelle jaoks ongi küsimus, kuidas nende vaeste ja vaevatuteni jõuda.

Faust pälvis tänavu teenetemärgid nii Taani kui ka Eesti riigilt, samuti Saksamaa muusikakriitikute preemia. Tema jaoks ei ole auhinnad kunagi lihtsalt auhinnad.

"Minu ülesanne kunstnikuna, ja üldse kunstnikel, muusikutel, loomeinimestel, on olla kriitiline, olla see vahendaja, seletaja nende gruppide vahel. Selleks me ju kunsti teemegi. Ma ütlen ausalt, et see ongi raske. See ei ole konkreetselt kahe riigi pärast, aga suures osas on auhinna andmine tähtsam auhinna andjale kui sellele, kes selle saab. Kui ta ei saa, siis on ka muidugi õudne jama. Kui sa teed terve elu tohutult tööd ja sulle ei anta midagi selle eest, siis see on suur jama. Siis sa teed uue erakonna või omaenda sekti näiteks," naeris Faust.

Fausti sõnul kipuvad kõrgetel ametikohtadel töötavad inimesed loojaid ära kasutama. Ta leiab, et on ohtlik olla lähedastes suhetes inimestega, kes on kõrgel positsioonil.

"Nad kasutavad loomingulisi inimesi hea meelega ära. Meil on Keskerakonna ja Savisaare näide. Väga lähedases minevikus on näha, kuidas kunstnikud pöördusid sinna, et muidu nad lihtsalt surevad nälga. Siis nad aitavadki, aga see aitamine ei ole kindlasti ühepoolne. Samamoodi on väga ohtlik aeg hetkel teha koostöid kahtlaste riikidega. Kui tuleb ühe riigi poolt tohutu summa, et teeme kultuurivahetust, siis see on üks koht, kus peaks küsima, miks seda tehakse ja kas pole seda juba varem tehtud meil lähedases ajaloos," ütles ta ja rõhutas, et oma hääl ära anda on väga ohtlik.

"Looming peab olema n-ö timeless (ajatu - toim), aga ükski partei ega võimuorgan ei ole timeless. Iga hea kunst on poliitiline, aga poliitiline kunst või muusika ei ole kunagi hea. See on ohtlik," lisas Faust.

Maailmatunnetus käib läbi muusika

Saksofon jõudis Faustini ise. "Sõna otseses mõttes tuli muusikakooli õuele auto, kust hakati välja laadima saksofone. See oli Gotlandi muusikakooli abi Kuressaare muusikakoolile. Ma olin parasjagu lõpetanud klaveri, istusin ja kõlgutasin jalgu, ma ei tea, mida ma seal tegin. Ei tahtnud ilmselt veel ära minna. Siis see tuli ja ma suutsin ühe pilli omale koju saada. Kui ma hästi mäletan, siis jäi isegi suveks. Nii et sellest hetkest saadik on see üsna fenomenaalne tunne."

Oma esimesed muusikateosed komponeeris Faust kuueaastaselt, ent oma muusikat ta ei saanud väga pikalt mängida.

"Ma olin äärmiselt õnnetu, et ma muusikakoolis ei saanud mängida oma loomingut, sest ma olin nii palju ette valmistanud. Millal me minu muusikat hakkame mängima, oli põhiline küsimus. See läks järjest kaugemale minust. Lõpuks olin konservatooriumis ja endiselt ei saanud oma muusikat mängida. Ma sain aru, et ma ei ole võimeline teiste muusikat nii hästi mängima," tõdes Faust.

Fausti sõnul ei ole ta enda jaoks üldse oluline, kas teda defineeritakse džässmuusikuks või kellekski muuks.

"Ma arvan, et džässmuusikud arvavad, et ma ei ole džäss, klassikalised muusikud arvavad, et ma ei ole klassikamuusik ja folkinimesed arvavad, et ma ei ole folkmuusik. Natukene nagu nahkhiir pole ei lind ega loom. Aga ma arvan, et ma ujungi peal, all ja vahel. Niisamuti nagu ma tegelen ühiskonna hierarhia teemaga, tegelen ma ka muusikalise hierarhiaga. Ei ole ülevat stiili. Džäss on minu jaoks kõige põnevam, sest seal on improvisatsioon, see alati kätkeb endas improvisatsiooni, muidu see ei oleks ju džäss," ütles Faust, nentides et Eestis elavale inimesele on kaugeks jäänud, mis asi üldse džäss on.

"Ma arvan, et isegi kultuuriinimene või inimene, kes istub kuskil muusikažüriis, tegelikult arvab, et džäss on midagi, mis on taustaks. Midagi sellist, mis on restoranimuusika. Džäss ei ole restoranimuusika, džäss on power, täielik vabaduse kehastus. Seal ei tohi midagi üksteise peale jääda. Kui ta on vaikne, siis ta lammutab sind hoopis teiste vahenditega. Ta on alati see stiil, mis lammutab ja ehitab. Ta on tohutult kiiresti edasiarenev stiil. See jõuab alati meieni mingisuguse 30-aastase sync'iga. Miks? Sest mitte artist ei ole oma ajast ees, vaid publik on maas. Ühiskond on maas. Looja ei ole kunagi oma ajast ees, sest me oleme otsesed peegeldajad ja filtreerijad," lausus saksofonist.

Fausti soov on, et džäss ei oleks meelelahutus. "Ma ei ole nõus džässmuusikaga, mida kuulatakse siis, kui sul on mahe õhtusöök oma kallimaga või kui sa teed juba kell 11 valge veini lahti ja on teisipäev," ütles ta.

Faust leiab, et muusikas on kõige tähtsam loo jutustamine, mitte muusiku virtuoossus.

"Ma pean väga oma sõnu nüüd valima. Korrektsus loomingus on loomingu surm. Mitte kunagi ei ole pilli tehniline valdamine number üks asi. Loo jutustamine peab alati olema esimene. Kuidas sa lugu jutustad, on oluline; kuidas sa saad selle inimese kätte, on oluline. Tehnikat suudab igaüks. Tee see töö ära," sõnas ta ja lisas, et virtuoossus on üle tähtsustatud.

"Mul tuleb õpilane klassi ja ütleb, et ma tahaks väga kiiresti mängida, niimoodi nagu sina mängid. Ma mõtlen, et kuhu sa tahad välja jõuda. Kas sa jooksed sadat meetrit, kahte kilomeetrit, on see maraton? Milleks sa jooksed? Kelle eest? Ja miks on see vajalik? Sel on oma seos maskuliinsusega, sest naismuusikud peavad mängima väga hästi, nad peavad kõike paremini mängima ja paremini jõudma ühest punktist teise, aga mitte ükski nendest ei pane esikohale virtuoossust. Virtuoossus ilma selleta, et sa ei oska rääkida lugu, ei ole ju mitte midagi," rääkis Faust.

Inspiratsioon inimesest, surmast ja ilust

Oma inspiratsiooni saab Faust inimesest, kes on tema sõnul keeruline olend. "Ta ei ole kunagi üks asi. Ta tuleb oma emotsioonidega. Ta ei ole ju tema ise, ta kannab oma vanemate pärandit, oma maa pärandit, kust ta tuleb, millisest religioonist ta tuleb, mis seisuses ta on, ta tuleb kogu kompotiga, oma headuse ja kurjusega," lausus Faust ja lisas, et teda huvitavad emotsioonid, mis headuse ja kurjuse vahel asetsevad.

"Miks meile tundub, et on olemas ainult headus ja kurjus ja vahepeal ei olegi midagi? Kas headus võib olla vahepeal kurjus või kurjus headus? Mul tuli hea idee – kõik pühakud ju on ka patustajad. Patustajad on pühakud. Seal ei ole suurt vahet. Mind huvitavad väga surmateemad ja meie arusaam meie elust ja meie tähtsusest. Kui tähtis on meile meie elu. Miks me võtame surma kui karistust, see huvitab mind väga. See on meil kuidagi nii sees, et see on karistus. Inimene on põnev," tõdes Faust.

Kolmapäeval Nigulistes toimuval kontserdil kantakse ette Fausti uudisteos "Te Adoro / Sind jumaldama". Teos tegeleb armastusega ja on inspireeritud ööliblikatest.

"Võime armastada on ka osa inimesest. Aga armastus ei tule kunagi ühe tundega, vaid sellega tuleb kaasa miljoneid tundeid. Nii häid kui ka halbu. Tegelikult see ideaalne helilooja ja muusik Maria Faust kirjutaks ainult armastuslaule ja ainult improviseeriks. Nii nagu iga munga unistus on terve päev mediteerida, tahaks ma seda teha. Ma loodan, et ma saan oma elus kunagi sinna, et mediteerida ainult armastusest," sõnas Faust.

Ööliblikate lend vastu kunstlikku valgust on traagiline, Fausti huvitabki karme asju käsitleda äärmiselt ilusate teemadega.

"Mind huvitab ilu, peale selle inimese emotsioonide. Mis on ilu ja kuidas seda oma teemat, nii poliitilist ja sotsiaalkriitilist kui ka muid teemasid, kaunina edasi anda, neid probleeme. Tegelikult räägib ööliblikate teos "Te Adoro" meie mustritest ja meie võib-olla isegi halbadest mustritest. Mustrid on pigem halvad või piiravad, aga samas nii mugavad ja armsad, nagu see teekond tulise kerani," rääkis saksofonist.

Paar aastat tagasi kirjutas Faust "Maarja missa", mis oli pühendatud kõigile koduvägivalla all kannatajatele.

""Maarja missa" pidi lohutama, sest terve see teos rääkis ühest naisest ja selle aluseks olid päris kõned naiste tugikeskusesse. Ma jagasin selle missa mitmeks osaks: kõigepealt räägib oma loo ema, siis laps, siis ühiskond, kes karistab seda naist mitu korda veel. Minu missas see naine suri või tal ei jätkunud jaksu, aga see on lohutuseks sellele koondnaisele või -ohvrile. Ta nagunii sai igal pool peksa, miks ma peaksin teda selles teoses veel karistama: miks sa oled nii loll, mis sa oma eluga tegid või vaata, mis su lastest sai. See lohutus oli minu arvates ainus viis, kuidas see asi edasi kanda," ütles Faust.

Modernistliku ja avangardse muusikafilosoofia juurde on käinud dissonantne, kriipiv muusika. Faust ütles, et ta kirjutab päris palju dissonantset muusikat, aga oskab selle niimoodi ära peita, et üldmulje jääb üsna tonaalne.

"Oma improvisatsioonis olen täiesti atonaalne. Mind tõmbab meloodia, see on minu jaoks põhialus. Võib-olla sellepärast saab mind kutsuda n-ö vanaaegseks heliloojaks. Ma ei tea, kust on tulnud selline dissonantne muusika, näiteks Xenakis. Mina ei näe, et see oleks halvakõlaline, mulle tundub see fantastiline. Kuidas seda peetakse halvakõlaliseks? Atonaalsus minu arvates on äärmiselt ilus. Schönbergi muusikat teame kõik, minu arvates on see äärmiselt ilus. Dissonantsed ooperid on ilusad, balletid on ilusad, neid lihtsalt millegipärast mängitakse vähem. Ma arvan, et tegelikult alahinnatakse publikut väga suuresti," nentis saksofonist.

"Maarja missa" lõpeb küsimusega, kas inimesel on hing. Fausti sõnul kahtleb ta selles iga päev.

"Ma arvan, et on väga tervislik kahelda asjades, mida on taotud aastatuhandeid. Alust arvata, et meil on hing, teaduslikult ju ei ole. See on nagu millegi korrutamine, et nii oli ja see saab tõelisuseks. Sellepärast oli see minu jaoks natuke manipuleeriv küsimus, et kas meil on hing. Ma arvan, et meil on hing, tegelikult on meil midagi muud, aga et sellel hingel on mingisugune eesmärk, seda ma ei usu üldse. Ma arvan, et meile on antud üks elu ja selle elu elamine nii hästi ja võimalikult vähe midagi hävitades oleks ilus. Selle ilu juurde tagasi tulles võib ju näha, et kannatus on ka väga ilus ja kuidagi kunstiline. Põnev on vaadata, kui keegi kannatab. Sa ei tee filmi või muusikat äärmiselt õnnelikust hetkest, see on lihtsalt igav," rääkis ta.

Kultuurisoovitus. "Ma tunnen, et ma tantsin viimasel ajal väga vähe. Teate, inimesed, kultuur algab sinu enda seest. Sinu kehast. Pane see muusika käima ja tantsi kodus," ütles Maria Faust.