Ugala teatris esietendub laupäeval Poolas sündinud ameerika näitekirjaniku Martyna Majoki tragikömöödia "Elamise hind". Lavastus annab ausa ja ilustamata vaate erivajadustega inimeste igapäevaellu, milles on ületamatuna näivaid raskuseid kuid ka igatust läheduse, hoolimise ja armastuse järele. Näidend võitis 2018. aastal Pulitzeri preemia.

Mille järgi sa otsustad, millist näidendit lavastada? On see pikem protsess või piisab ühekordsest lugemisest?

Enamik mu valitud tekste on sellised, mille puhul läheb kujutluspilt käima juba esimesest lugemisest. Vähem on neid, mis tunduvad lugedes huvitavad, aga mille panen siiski sahtlisse ja loen poole aasta pärast uuesti. Vahel ei hakka nad ka siis tööle ja oodata tuleb kauem – kui olen elus jõudnud hetke, kus need teemad on jälle olulised. Aga mille järgi ma valin? Eks see on mingi äratundmine. Kuna ma armastan väga näitlejatööd, siis ma vaatan, kas see pakuks näitlejale erialast väljakutset. Ehk on korduvaks tunnuseks veel see, kui ma ei saa kohe päris kõigest aru. 

Kui ma lugesin, kuidas "Elamise hinna" autor Martyna Majok kirjeldas oma näidendite tegelasi, hakkasin ma mõtlema, et need on olemuselt vastupidised Anton Tšehhovi tegelastele. Nad ei tegele enesehaletsuse ja filosofeerimisega, vaid elamisega – kuidas elus hakkama saada ja leida sellest helgeid hetki.

See on väga hea võrdlus. Mitte kellelgi neist ei lähe eriti hästi, aga nagu autor on näidendi eessõnas väljendanud, siis enesehaletsusega ei ole siin tükis mitte midagi pihta hakata. Kõigis stseenides on näha, et tegelased püüavad täiesti jaburatel ja absurdsetel viisidel oma kehvast olukorrast üle olla või üle saada.

Kuidas sa näidendi "Elamise hind" leidsid?

Seda küsitakse tihti ja mul ei ole kunagi head vastust. Ma lihtsalt loen väga palju näidendeid ja see sattus mulle ette. Ma mäletan täpselt seda kohta, kus ma seda lugesin ja millised mu esimesed tunded olid. See tekst haaras minust nii kinni ja ma tahtsin seda edasi lugeda. Aga samas mõjus see pooleldi argisena. Lihtsalt ootamatutesse kohtadesse oli peidetud mingi poeetilisus. Mulle tohutult meeldib, kui ollakse sündmuste poole seljaga ja kohe lavale tulles pole ilmne, et läheb suureks hinge avamiseks. Justkui poeetilisus juhtuks kogemata ja mingi suurem mõõde on peidetud argise tegevuse sisse.

Teiseks puudutas mind näidendi rohke must huumor. Eriti võttes arvesse tegelaste olukorda. See näidend ei räägi ainult liikumispuudega inimestest, vaid üldinimlikest väärtustest – läheduse, koosolemise ja hoolitsuse vajadusest. Sama lugu kehtib ka füüsiliselt tervete kohta, aga puudega inimeste kaudu tuleb see tuum paremini esile. 

Kas must huumor ja tegelaste sarkastilisus tuleneb nende olukorrast või sama hästi võiksid nad olla ka füüsilise puudeta? Kas nende olukord sunnib neid käituma ühel või teisel viisil, et ellu jääda?

Ei, mitte et liikumispuuet peaks välja kärpima. Ma mõtlen, et väga sarnastes situatsioonides võib olla meist igaüks. Lihtsalt nende tegelaste olukord annab kõigele mingi lisakihistuse juurde. Ma arvan, et see must huumor on ikkagi mingi toimetulekumehhanism.

Alustasid oma teatriõpinguid dramaturgina. Oled sa rohke lavastamise kõrval kirjutamise täiesti kõrvale jätnud või plaanid selle juurde kunagi tagasi pöörduda?

Jah, nii on. Ma olen praegu tõesti pidanud kirjutamise täiesti kõrvale jätma. Lavastamise ja pedagoogilise töö kõrvalt lihtsalt ei jaksa loomeenergiat enam kirjutamisse panustada. Mul on terve fail täis näidendite pealkirju ja märksõnu, aga ükski nendest ideedest pole arenenud nii kaugele, et ma oskaks neist mingi terviku luua. Tervikloo voolimine vajaks tõsist pühendumist ja selleks pole mul praegu aega. Kuigi endiselt on mul plaan seda lähiaastatel tekitada.

Oled teist aastat teatriauhindade žüriis ja pidanud vaatama väga palju erinevaid lavastusi. Kui tihti tunned heas mõttes erialast kadedust, vaadates kolleegide lavastusi? Või vastupidi – mõtled hoopis, et nii küll ei tohiks teha.

Väga harva tuleb mõte, et nii ei tohi teha. On lavastusi, mis minu isiklikust vaatepunktist põhinevad valedel väärtustel või asjaosalised ei saa aru, miks see tükk on üldse tehtud, kuid õnneks on neid vähe. Erialast kadedust on veidi rohkem, aga mitte ka liiga palju. Mida rohkem ma vaatan, seda kõrgemale kerkib mu latt – ka iseenda suhtes. Kõige rohkem õpetab tihe teatris käimine just lavastajana. Suurem osa tükke on täiesti arvestatavalt head või väga head. Aga mingis mõttes on väga hea lavastuse tegemine elementaarne. Nii peakski olema. Ja siis hakkadki otsima, kes läheb sellest tasemest veel kaugemale, et tunda heas mõttes kadedust. Kui aastas oleks näiteks 15 sõnalavastust, siis kolm neist on sellised, mille kohta ütleksin, et nii ei maksa teha. Neli või viis tekitavad kadedust ja ülejäänud on lihtsalt hästi tehtud. Kõige rohkem kade olen ma ehk eakaaslaste peale – et kus nemad liiguvad ja kust oma mõtteid ammutavad, et jõuda minust täiesti teistsuguste tulemusteni. See tekitab huvi.

On sinu lavastustes mingisugune läbiv liin või teema, mida sa publikule rääkida tahad?

Olen tähele pannud, et viimasel kahel ja poolel aastal jõuan ma läbivalt, olgu see otse või riivamisi, sellise teemani nagu inimese tohutu vajadus olla teisega koos. Me kõik kardame üksi jääda ja see hirm hoiabki meid koos ja aitab leida teineteisest mingid väärtused. Samuti elujõu küsimus: mida teha, kui see hakkab kaduma? Täpselt needsamad teemad, mis "Elamise hinnas".

Üks tuttav lavastaja, kes on näinud piisavalt palju mu lavastusi, et mingeid üldistusi teha, küsis seevastu, kas minu tööde läbiv teema on lunastus. Mingil määral on küll, aga mitte religioosses mõttes. Pigem on see küsimus, kas inimene on oma elu "õigesti" elanud või mitte – ta tahab saada kinnitust sellele, mis on tema tõeline väärtus. Võib-olla see on mingi läbiv teema.

Tajud sa, et see võib ühel hetkel muutuda?

Tajun küll. Pärast bakalaureuse lõpetamist tõmbas mind ikka väga ängi ja raskete teemade poole. Kõik naeravad siiamaani, et mina olen see ängi lavastaja, kes teeb kurbi tükke. Aga ma tegin neid enda jaoks, sest seesuguseid materjale tundus põnev psühholoogiliselt analüüsida.

Samas pärast pikalt järjest lavastamist taban ma ennast aina sagedamini mõttelt kirjutada näidend või leida lugu, kus inimesed suudavad oma asjadega rahulikult toime tulla. Keegi ei vihasta kedagi välja ja probleemidele leitakse lahendus. Vastukaaluks hullusele, mis maailmas toimub, tahaks liikuda otsese helguse poole. Ma ei tea, kas seda oleks huvitav vaadata või teha, sest see oleks vastuolus teatri olemusega, kus on vaja konflikti, kuid idealistliku uurimisteemana see ehk kõlbaks.

Samuti tahaks ma väga lavastada ühte ülihead komöödiat, sellist, mis mind ennast ka naerma ajaks. Pahatihti juhtub vastupidi ja on väga vähe asju, mis mind südamest naerma ajavad. Ometi, kui ma sellise tüki leiaks, siis ma väga tahaks seda teha.

See on väga raske otsing. 

Jah, nõus. Ma tahangi öelda, et ma ei ole mitte ühegi žanri lavastamise vastu – miks mitte, kui teema on huvitav. Ma ei fetišeeri oma töödes mingeid kannatusi. Need ei ole kunagi eesmärk omaette. Lihtsalt läbi kannatuste, mida minu lavastuse tegelased kogevad, jõuavad nad ka helguse ja headuseni. Mu arvates peab seda inimestele meelde tuletama.

Milline on sinu meelest ideaalne näitleja? 

Mulle on kõige suurem kingitus näitleja poolt, kui ta julgeb luua oma tegelasega isikliku ja ausa kontakti. Julgus avada oma tegelase teemasid selle kaudu, mis talle endale elus korda läheb. Ma saan aru, et me teeme ju tööd ega tule proovi psühholoogi vastuvõtule, aga kui näitleja ei julge panna iseennast inimesena selle rolli taha ega teha tegelase teemasid ja küsimusi enda jaoks huvitavaks, jääb midagi väga puudu.

Kui minult on praeguse prooviprotsessi jooksul küsitud, kuidas Ugalas läheb, siis ma olen vastanud, et väga hästi, sest ma näen, et lavastuse teema on näitlejatele isiklikus plaanis oluline. See on suurim väärtus. On vahe, kas teha asja turvaliselt distantsilt või päriselt enda elukogemuse pealt. Lõppude lõpuks läheb just näitleja lavale neid mõtteid esitama.

Võin ma väita, et lõviosa sinu lavastustest ongi näitleja-, mitte lavastajateater?

Kindlasti on. Ma ei tunne, et mul oleks maailma kohta midagi nii paikapanevat öelda, et ma tahaks näitlejaid lihtsalt töövahendina kasutada. Ka oma žüriitöös olen näinud, kuidas inimeste arusaam lavastajatööst on väga erinev ja lahkneb oluliselt sellest, mida mina pean lavastamise juures põnevaks. Mind huvitabki kõige rohkem rolliloome, mitte mingi vorm või kujund, mida laval esitada. Ja mulle on kompliment, et just minu näitlejad saavad auhindade nominatsioone. Lavastajana käivitab mind just töö näitlejaga.

Aga milline on sinu meelest ideaalne vaataja?

See, kes paneb telefoni hääletuks. Tegelikult inimene, kes on samamoodi valmis oma isikliku kogemuse saali võtma ja selle pealt kaasa mõtlema. Ka minul on palju õhtuid, kus tahaks aju lihtsalt välja lülitada ja midagi kerget vaadata, aga siis ma ei läheks kunagi teatrisse. Mu meelest saab parima kogemuse siis, kui astuda enda sees lavastusega dialoogi. Me ei tee ju lavastusi endale, vaid ikka selleks, et publik nendega dialoogi astuks. Et publik mõtleks kaasa ja tahaks ise luua tähendusi selle pealt, mida ta laval näeb. Nagu öeldakse, saab raamat valmis lugeja kujutluspildis, mu meelest on samamoodi lavastusega. See saab valmis alles siis, kui algavad protsessid vaataja peas. Mulle meeldib, kui inimene saalis viitsib ja tahab mõelda kaasa.