Oma äsjases inauguratsiooniloengus Tartu Ülikoolis ütles Laur Kanger sissejuhatuseks, et uurib teadlase ja inimesena seda, kuidas mõistlikud inimesed lähevad natuke ogaraks, kui asi puudutab teadust ja tehnoloogiat. Ta kasutas loengus 19. sajandi Prantsuse riigimehe Michel Chevalier' näidet.

"Meeletu raudteede entusiast, 40 aastat. Talle meeldisid raudteed, talle meeldis patsifism. Siis ta otsustas, et need kaks peavad koos käima. Ta argumenteeris, et kui me saame raudteedel igale poole sõita, siis tulemuseks on maailma õitseng ja rahu, sest riigid saavad omavahel täiesti kokku seotud. Ta jäi oma veendumustele truuks ja ainsa Prantsuse senaatorina hääletas Prantsuse-Preisi sõja vastu. Siis Preisimaa tuli ja sõitis, kõmdi, üle Prantsusmaa selle raudteega. Tuli välja, et seda rahu- ja õitsengutehnoloogiat sai kasutada suurepäraselt sõjapidamiseks. See on kõigest üks nendest viisidest, kuidas see toimub," rääkis Kanger.

Mõistlikkus muutub professori sõnul ogaruseks siis, kui süstemaatiliselt uue tehnoloogiaga seotud võimalusi üle- ja ohte alahinnata.

"Kui sa loed Henry Fordi kaasaegsete tekste, siis nende masstootmise kirjeldus toob kogu aeg esile seda, kuivõrd loodussäästlik see on, sest kõik jäägid kasutatakse ära, saepuruga toodetakse elektrit näiteks. On võrratud tsitaadid selle kohta, et see võimaldab USA kiirelt hääbuvaid metsa- ja puidutagavarasid säästa. Siis vaatad, et need inimesed kirjutasid aastal 1923 ja nad unustasid selle täiesti ära, et tarbekaupade küllus toob tegelikult kaasa enneolematu energiamaterjalide tarbimise mõnikümmend aastat hiljem. Küsimus on see, miks see kogu aeg niimoodi läheb. Meil on suured lubadused, tahtsime parimat ja välja tuleb nagu alati," nentis Kanger.

Iga uue tehnoloogiaga on tekkinud teatud moraalne paanika. Enamasti kardetakse, et uus tehnoloogia võtab ära töökohad, sõdade vahelisel ajal oli uskumus, et masstootmine muudab ühetaoliseks nii kaubad kui ka inimesed.

"Mõned inimesed loevad siiamaani silm punnis Adornot ja ütlevad, et suurepärane mõte. Kui tehnoloogia on ebakindel, siis temaga seotud ootused on väga mitmepalgelised. Aga ühel hetkel, kui sul on piisavalt kogemust, võiks hakata aduma, mis toimub. Millegipärast ei aduta," leiab professor.

Sõda on Kangeri sõnul suurepärane innovatsiooni mootor. "Kui sa vaatad tehnoloogia arendust, siis sõda on paraku hea uudis kõiksugustele tehnoloogilistele arendustele. Esimene ja teine maailmasõda olid esimest korda niisugused päästikud, mis panid esialgu Lääne-Euroopa intelligendid tõsiselt mõtlema selle üle, et võib-olla teadus ja tehnoloogia ei too endaga kaasa igikestvat ja tingimusteta progressi."

Niisugune teaduse ja tehnoloogia ajastu on kestnud sajandeid. Kanger peab mõtteliseks murdepunktiks tööstusrevolutsiooni 18. sajandi lõpus Suurbritannias.

"Siis hakkavad esimest korda tekkima uskumused, normid ja käitumisviisid teaduse ja tehnoloogia kohta, mis edaspidi natukene muutuvad, aga enamasti koguvad uusi vorme. Katkematu ja pidev progress läbi tehnoloogia ja teaduse, idee sellest, et tehnoloogia on väärtusneutraalne – seda saab kasutada hästi ja halvasti ja süü lasub kasutajal. Või siis idee selle kohta, et teadlane ja insener ei vastuta oma loodu tagajärgede eest," sõnas Kanger ja tõi näite, kuidas eelmodernses ühiskonnas oli innovatsioonil väga halb maine, sest see rikkus ja häiris olemasolevat elukorraldust.

"Kui sa leiutasid masina, mis võis inimesed tööst ilma jätta, siis võis täiesti vabalt juhtuda, et masin keelati ära ja sind võidi karistada. Prantsusmaalt leiab 18. sajandi lõpust suurepäraseid näiteid sellest, kuidas inimestel keelatakse vikatite kasutamine ja öeldakse, et sirbid on õiged asjad. Modernsel ajastul toimub täielik pööre. Tänapäeval me ei kaebaks kedagi kohtusse sellepärast, et keegi kasutab tehnoloogiat kuidagi halvasti. Sa süüdistad ikka inimest," ütles ta.

Vanade vigade kordamine

Tööstusrevolutsioon oli Kangeri sõnul algselt suur eksperiment kohalike probleemide lahendamiseks, millest keegi ei arvanud, et midagi suurt tuleb.

"Kui sa mõtled Suurbritannia peale 16.-17. sajandil, suhteliselt arenenud riik, suhteliselt palju rahvast. Metsad olid juba raua tegemiseks suhteliselt maha võetud, aga kivisüsi oli samas maapinna lähedal. Kraabid selle kõik kokku, kasutad edasi, siis hakkab kaevandusšahtidesse tulema vesi. Siis on vaja vett välja pumbata. Mis sa teed? Leiutad masina, mis töötab kivisöega. Pumpad vee välja, vaatad, kurat, nüüd saab kivisütt veel sügavamalt välja võtta. Kivisüsi läheb odavaks, saad veel paremini rauda toota, rauast ehitad juba aurumasinaid ja raudteid ja kogu see asi hakkab kerima."

"Selle käigus hakkavad inimestel tekkima väga kummalised mõtted. Kui sa oled korra leiutanud selle viisi, et ma võin maast kätte saada hästi odavalt mistahes ressursse, siis sul hakkab tekkima ettekujutus, et edaspidi niimoodi lähebki," lausus professor ja tõi näite prantsuse ajaloolase Jean-Baptiste Fressoz kaardistusest, kuidas usk ressursside piiramatult kättesaamisesse viktoriaanlikul Inglismaal ja geoloogiateadus arenesid paralleelselt. "Sul on aasta 1839 ja John McCulloch, kes on välja arvutanud, et Durhami ja Northumbria piirkonnas on kivisöe varud, mida on nii palju, et neist jätkub Britanniale 1340 aastaks. Meeletu täpsus. See on vapustav."

Tööstusühiskonna ajalugu koosneb Kangeri sõnutsi kahest põhiteemast: keskkond kui pimetähn ja liigne enesekindlus teaduse ja tehnoloogia osas.

"Me ei pea keskkonnaga arvestama ja me saame sealt alati ressursse võtta, kõik jäätmed saame sinna panna. Sellega kaasnes piiritu enesekindlus teaduse ja tehnoloogia osas. Mistahes probleem inimkonda parasjagu ründab, me suudame selle teaduse ja tehnoloogia abil ära lahendada. Pikka aega toitis see meid suurepäraselt. Triumf järgnes triumfile. Moodne kanalisatsioonisüsteem, elekter linnades, masstootmine. Igakord kui tundus, et mingit ressurssi hakkas nappima, siis sa leiutasid midagi asemele, isegi siis kui seda looduses olemas ei olnud," rääkis professor.

Nüüd vaevab Kangerit see, et praegu väga aktuaalne kestlikkuse debatt tugineb neil samadel vanadel eeldustel.

"Need eeldused on kole tuttavad. Need pärinevad suures osas 19. sajandist. Selle koha peal hakkab mõistlikul inimesel tekkima küsimus, et kuidas sellega ikka läheb. Äkki meil on see oht, et me kestlikkuse lahenduste puhul kordame neid samu tööstusühiskonna vanu vigu. Ilmselt see ongi see koht, mis mind öösiti üleval hoiab," nentis ta.

Kanger leiab, et tehnoloogia on asi ja asi ei otsusta iseenda kasutamise üle, ent selle sisse saab ehitada väärtusi, eelistusi ja võimusuhteid.

"USA-s on tore ajaloolane Langdon Winner, keda hakkas huvitama küsimus, miks on New Yorgis viaduktid nii madalad. Siis ta ühel hetkel uuris välja, et need olid projekteerinud Robert Moses, kes oli muidu suurepärane arhitekt, aga ühtlasi valus rassist. Robert Mosesel oli idee selle kohta, et mustanahalised ei tohiks pääseda teatud linnaosadesse. Lahendus oli projekteerida nii madalad viaduktid, et bussid sealt läbi ei saaks, sest tollal olid mustanahaliste sissetulekud nii väiksed, et nad ei jaksanud suuresti endale autosid lubada. Süütu näide sellest, kuidas sul on linnaruumis viadukt, mis tegelikult kehastab väga paljusid ühiskondlikke võimusuhteid," ütles Kanger ja lisas, et on meie valik, kas jääme naiivseks või jälgime, mida me tehnoloogiasse sisse ehitame.

Tehnoloogia on igapäevaselt meie ümber ja kogub me andmeid. Kanger usub, et peaksime selle kasutamisse suhtuma ettevaatlikult.

"Päris hea näide on see sama suurte keelemudelite kasutamine hariduses. Pealtnäha tundub hea idee, hakkame suure hooga rakendama ja siis tulevad mingid tüütud Cybernetica teadurid ja kirjutavad kriitilisi arvamusartikleid ja küsivad, et kui me õpetame näiteks inimestele tehisintellekti abil oskusi ja siis loodame, et nad tulevikus saavad ilma tehisintellektita hakkama ja oskavad seda kriitiliselt hinnata, siis kuidas täpselt see peaks välja nägema," tõi ta välja.

"See ongi sedasorti küsimus, mis ütleb, et kuulge, tehnoloogia ei ole neutraalne, ta soodustab teatud tüüpi oskuste ja harjumuste teket ja teist tüüpi harjumuste kadumist. Me peaksime enne, kui me suure hurraaga midagi kasutusele võtame, natukene aja maha võtma ja mõtlema selle üle," nentis professor.

Vastuhääl ütleb, et aega pole ja tehnoloogiarongist maha ei tohi jääda. "Õnneks on teadlasel see lust, et tema mõju on nagunii nii väike, et ta võib rääkida, mida ta soovib. Aga vaatame ajaloos tagasi: niisugused arhetüüpsed kujud on ludiidid, masinapurustajad, kes siiamaani on masinavastasuse sümbolid. Nad ei saanud hakkama sellega, et maailm liikus edasi, nad lõhkusid selle asemel suurepärased masinad ära. Kui hakkad vaatama, mille vastu ludiidid protestisid, siis nad ei protestinud niivõrd masinate, vaid selle vastu, et nad jäid tööst ilma ja tol ajal puudus igasugune turvavõrk. Neile sisuliselt öeldi, et kuhu te lähete, ei ole meie probleem. Siin on sama probleem. Me võime rääkida, et maailm tormab eest ära, aga võib-olla ei peaks esimesena silla pealt alla hüppama. Võib-olla vaataks, et enne kui me hüppame, kas see vesi seal on ikka piisavalt sügav," leiab Kanger.

Narratiiv, et tehnoloogia võtab töökohad ära, on ühiskondadega kaasas käinud 200–250 aastat.

"Keynes kirjutas 1930-ndatel tehnoloogilisest tööpuudusest, 60-ndatel valmistusid prantslased üle minema 30-tunnisele töönädalale. Kerid 50 aastat edasi, ameeriklased töötavad rohkem kui kunagi varem. Ei kipu ära kaduma need töökohad, liiguvad kogu aeg ühest kohas teise. Kui sa kohtled seda olemasolevat tööturgu niisuguse antuna, siis jah, mingisugused asjad kaovad ära, aga häda on selles, et need töökohad tekivad teisest küljest juurde. Ma oleks väga ettevaatlik sellise retoorikaga kaasa jooksmisel, sest sellega annab õigustada igasuguseid asju," tõdes Kanger.

Pikas perspektiivis on tehnoloogia rakendamisega juhtunud see, et kui ühes kohas probleem ära lahendatud saab, tekib see kuskil teises kohas juurde. Kanger kasutas näidet masstoodetud tomatist.

"See on suurepärane näide inseneri tunnelnägemisest. Kasvab ilus tomat põllu peal ja insener, pagan, tahaks viljeleda masstootmist. Masstootmist saad sa siis teha, kui sa tomati masinaga ära korjad. Aga kui sa korjad metallkäpaga tomati ära, siis ta teeb tomati katki. Järelikult tuleb välja aretada kõvema nahaga tomat. Häda on selles, et kui sa hakkad kõvema nahaga tomatit aretama, siis see maitseb nagu kummipall. Mida teha? Järgmine mõte inseneril on, et toidu töötlemisel natuke suhkru ja soolaga maitsestada seda. Siis on pikk protsess sellest, kuidas üks lahendus tekitab järgmise probleemi, mis toob kaasa järgmise lahenduse. Seal ahela alguses oli maitsev tomat ja lõpuks me aktsepteerime seda, et meil on mingisugune Maroko tundmatuseni muutunud ja teadusele tundmatu moodustis, mille eest me oleme nõus väga palju raha maksma."

Kestlike siirete professori selgitas, et siire on üleminek ühest sotsiotehnilisest süsteemist teise.

"Sul on tööstusühiskond täis erinevaid süsteeme, mis täidavad mingeid erinevaid eesmärke. Sul on energia, liikuvus, toit, tervishoid, side, jäätmekäitlus. Kõikides nendes on mingisugused punt asju, mis omavahel kokku saavad, on teatud tüüpi tehnoloogiad, ärimudelid, seadused, kasutajate argielu harjumused, laiemad kultuurilised tähendused. Kui sa tahad ühest kohast teise saada meie linnas, siis sul vaja autot, asfaltteid, tanklaid, liikluseeskirju, linnaplaneerimist, arusaama sellest, et auto on asi, mille sa ostad endale ja kasutad koju ja kooli sõiduks. Siis muidugi kultuurilised nähtused. Näiteks Eesti on väga häbelik riik ja kui ma tahaks kõikidele kuulutada, et mul on väike peenis, aga ma ei tahaks seda öelda väga valjult välja, siis ma ostan endale luksusmaasturi ja kõik saavad kohe aru. See on sada protsenti teaduslik fakt, muuseas. Need moodustavad niisuguse sidusa kogumi ja seetõttu on neid väga raske muuta," ütles Kanger.

Samas on ajaloos aeg-ajalt toimunud mõned pöördelised nihked. "19. sajandil oli linnatransport hobukaarikupõhine, tänapäeval täiesti autokeskne. Mida siirdeuurija teeb, ta küsibki seda, millistel tingimustel niisugused nihked võimalikuks saavad ja kas me saame seda teadmist niimoodi ära kasutada, et neid olemasolevaid süsteeme nügida kestlikumale arengurajale. Lihtsaid vastuseid ei ole," nentis ta.

Loodus kui pimetähn

Kanger on koos töörühmaga mõõtnud muutusi kahes tööstusühiskonna ajaloo põhiteemas: keskkond kui pimetähn ja liigne enesekindlus teaduse ja tehnoloogia osas. Sealt torkab silma, et vaikne revolutsioon, mida me tähele ei pane, keskendudes ainult loodusmõjudele, on käinud juba 60–70 aastat.

"60-ndatel hakkab väga erinevates riikides esile tõusma keskkonnatemaatika ajalehtedes, 70-ndatel tulevad suured keskkonnalepped ja riigid hakkavad nendega ühinema. Kui sa vaatad, milliseks muutuvad keskkonda reguleerivad seadused, siis järjest vähem on seadusi, mis keskenduvad kahju eemaldamisele või millegi konserveerimisele, järjest rohkem on seadusi, mis püüavad kahju ennetada. Kui sa vaatad sama teaduse ja tehnoloogia kohta, siis on palju vähem. Tekib täpselt see sama küsimus, et äkki põhjus, miks meil neid sügavamaid muutusi ei toimu, on selles, et me oleme ühe rehkenduse kahest ainult ära teinud. Võib-olla me peaksime muutma oma arusaamu teadusest ja tehnoloogiast, mis omakorda võimaldaks mingeid sügavamaid muutusi," arutles professor.

Toetus keskkonnateemadele on tema sõnutsi tegelikult märgatavalt suurem kui meediat ja poliitikute sõnavõtte jälgides tundub.

"Paar aastat tagasi tuli välja üks erakordselt huvitav uuring, kus küsiti 130 000 inimeselt 125 riigis väga lihtsaid küsimusi. Küsimused olid sellised, et kas te oleksite valmis andma ühe protsendi oma sissetulekust ära, et kliimamuutustega võidelda; siis küsiti, et kui palju inimesi teie arvates oleks valmis seda sama tegema; ja kolmandaks küsiti, et kas te arvate, et te olete enamus," tutvustas ta.

"Peaaegu kõikides maailma riikides oleks 50–90 protsenti inimesi valmis ära andma oma sissetulekust, ka Eestis oli neid inimesi üle 50 protsendi. Aga kui küsida, kui palju nad arvasid, et neid on, siis seda oli keskmiselt 20–30 protsenti vähem. Kui küsida omakorda, et kui paljud arvavad, et neid inimesi on üle 50 protsendi, siis neid inimesi oli veel vähem. Eestis näiteks üks kahest annaks ühe protsendi oma sissetulekutest ära, et kliimamuutustega võidelda. Teiste inimeste kohta arvavad küsitletud inimesed, et ainult üks kolmest oleks valmis seda tegema. Üks kuuest arvab, et neid sissetuleku loovutajaid on ühiskonnas enamus. Ehk meil on ühiskonnas vaikiv enamus keskkonnateemadel, mis ise arvab, et ta on vähemus. Minu meelest see on väga oluline asi, mida teada," märkis Kanger.

Poliitilisel tasandil ei suudeta endiselt keskkonnateemadele piisavalt tähelepanu pöörata. Maailmas toimuvad Kangeri sõnul praegu väga erinevad protsessid, Eestis ja ka Euroopa tasandil laiemalt tundub talle, et on inimesi, kes tunnevad kahjurõõmu sellest, et rohepöördest ei saanud asja.

"Ma nende inimeste peadesse väga ei näe ja mul tekib alati küsimus, mis seal täpselt toimub. Ärkad hommikul üles, paned teleka käima ja 10 000 kliimateadlast esinevad puhtsüdamliku ülestunnistusega, et jah, nad eksisid. Tegelikult see oli mõõtmisviga. Õige on Vanga ennustus ja homme hakkab jääaeg. Ma ei tea, kas nad ootavad seda. AK teeb ülekande, et jõuluvana on lennanud üle Eesti ja teinud korda Auvere elektrijaama. Jääajal see töötab isegi 70 protsenti ajast, suurepärane. Näidatakse seda korstent, selline tihke ja voolav kodumaine kollane heitgaas ning sul tuleb iseenesest huulile "Kodumaine viis"."

"Ilmselt ei lähe niimoodi. Inimesed, kes on kordades targemad kui mina, on ammu öelnud, et kui meil õnnestuks päevapealt süsinikdioksiidi emissioon katki jätta, isegi siis võtaks sajandeid aega, et atmosfäär taastuks tööstusajastu eelsele tasemele," rääkis Kanger, rõhutades et probleemid nagu saaste, elurikkuse kadu ja kliimasoojenemine ei lähe ära seoses sellega, et entusiasm rohepöörde suhtes on lahtunud.

Kui tundub, et üksikisik ei saa siin maailmas enam midagi muuta, siis Kanger usub, et kui paljud inimesed võtavad korraga midagi väikest ette, siis sellest juba piisab.

"Minu meelest on see üks suuri demagoogilisi taktikaid, et mis see üks inimene ikka teha saab. Siis ma sama hästi võin ju veel natukene põletada ja vaadata, mis saab. Tegelikult saab küll. Ka Eestis on sellised algatused olemas, mõned aastad tagasi oli näiteks Ida-Virumaa noorte kliimakogu. Mõte oligi selles, et tulevad noored kokku, vaatavad, kuhu maailm läheb, otsustavad, kas see meeldib neile, ja kui ei meeldi, vaatavad, mida nad teha saavad kohalike elanikena," ütles Kanger.

Alternatiivsed lahendused

Kanger otsib oma töörühmaga koos võimalusi uueks siirdeks, et tööstuslikust modernsusest edasi minna.

"Üks asi, mida saab teha ja mida ka tehakse, on see, et sa pead mõtlema selle peale, et millised on need tööstusühiskonna alususkumused, mis meile väga ei meeldi. Kui sa oled need välja mõelnud, siis mõtled, milline oleks alternatiiv. Niipea kui oled selle alternatiivi suutnud sõnastada, võid küsida, kas kuskil on olemas mõni nišialgatus, mis seda kehastab. Tihtipeale saad aru, et on küll. Näiteks seadusloome on päris hea näide. Klassikaline tööstusühiskonna seadusloome on selline, et me reguleerime erakordselt üksikasjalikult inimeste omavahelist läbikäimist ja kui jääb aega üle, siis kirjutame sinna valimisprogrammi midagi ka loodusest. Ehk siis ühiskond domineerib tugevalt looduse üle."

"Alternatiiv sellele on see, et mis siis, kui seaduslikus raamistikus oleksid loodus ja ühiskond paremas tasakaalus. Tulebki välja, et on olemas nišš, mis argumenteerib selle kasuks, et me peaks võib-olla proovima anda ökosüsteemide osadele juriidilised õigused. Tegelikult on näited olemas ka. Hispaanias näiteks on Mar Menori laguun, millel vist 2022. aastast on juriidilised õigused. Inimestel on õigus laguuni nimel kohtusse minna, et kaitsta ökosüsteemi. Minu meelest päris huvitav mõte," leiab Kanger.

Nišše, mis kehastavad alternatiive, kuidas loodusest, teadusest ja tehnoloogiast mõelda, on väga palju.

"Näiteks 70-ndatel pani Karl Popper ette, et teadlased ja insenerid peaksid andma Hippokratese vande, sest tuumasõja ja -relvaga seoses oli näha, millist kahju võivad tekitada teadlased ja insenerid, kellel on kadunud vastutustunne. Mõned asjad on natukene uuemad. Näiteks Euroopa Liidu tasandil on raamprogrammis olemas selline asi nagu vastutustundlik teadus ja innovatsioon. Selle asja mõte on, et teadlased ja insenerid, kes on mingis valdkonnas kõige paremad eksperdid, nanotehnoloogia ja geenitehnoloogia, võiksid proovida aimata ette nende töö viljade ühiskondlikke mõjusid ja neid ennetada selle arendustöö käigus, mitte siis, kui need ilmnevad."

"See kõik kõlab väga ilusasti, aga ma üheksa aastat tagasi käisin Norra teadusagentuuris kuulamas, kuidas nad üritasid seda raamistikku rakendada. Pean ütlema, et miski ei ravi sind entusiasmist vastutustundliku teaduse ja innovatsiooni vastu kiiremini kui kümme minutit vestlust selle keskmise rakendajaga," ütles Kanger ja tõi välja, et kuigi nišialgatusi on väga palju, on need meeletult ebaküpsed ja enamasti ei teata, kuidas neid omavahel kokku panna.

Kanger on enda sõnul väga optimistlik inimene, ent see optimism on tihti hästi ära peidetud ja võib tunduda ülima pessimismina. "Süsimusta optimistina" ennustab ta, et asjad lähevad veel tükk aega palju halvemaks, kuid inimkond suudab end siiski kokku võtta.

"Kui asi puudutab Eestit, siis selles suhtes tuleb mulle taaskord meelde minu lemmiksiire 19. sajandist. Kui 19. sajandil linnad suureks läksid ja hobukaarikud ei suutnud enam oma ülesandeid täita, siis loovad inimesed hakkasid asemele pakkuma igasuguseid lahendusi, näiteks jalgrattad, ühistransport ja autod. Aga prantslased üritasid seda süsteemi ühel teatud viisil optimeerida. Minu siiras soov Eesti kohta on see – ma lihtsalt sõnastan seda teisel viisil –, et kui tuleviku ajalooraamatus kirjutatakse sellest käimasolevast kestlikkust pöördest, siis Eesti kohta ei oleks seal kirjas ainult ühte märkust: nemad üritasid sel ajal hobuseid õigesse kohta kakama õpetada. Talupojamõistusel, mida meil kangesti väärtustatakse, on omad piirid. Talupojamõistus toimib väga hästi ka ajaloos esinenud olukordade rakendamiseks, aga kui meil on enneolematus ulatuses probleemid, mis vajavad uudseid lahendusi, siis millele sa seda täpselt rakendad ja kuidas, see on mu küsimus," ütles Kanger.

Oma inauguratsiooniloengus kutsus Kanger paljusid avalikkuses neil teemadel väitlevaid inimesi, nagu näiteks Jüri Käo, Indrek Neivelt ja Peeter Koppel, tagasi ülikooli.

"Mida kõike ülikoolis ei ole: madalad palgad, ebastandardsed töötunnid, raha ei ole mitte kellelgi, kolleegid on üle töötanud. Põhimõtteliselt nagu ERR, eks ole. Kui sa kutsud inimesed ülikooli tagasi, siis see tähendab seda, et panused on nii madalad, et meil ei ole vaja kellelegi mitte midagi tõestada. Me saame selle kabinetiukse kinni panna ja rääkida ja rääkida ja veelkord rääkida. Kui sul tekib aega distsiplineeritud molutamiseks, siis võib tekkida see juhus, et isegi kui sa oma esialgseid seisukohti ei muuda, siis sa vähemasti õpid vähem fakte eirama."

"Asi, mis mind häirib, on see, et kui ma ajakirjandusse vaatan, siis neil on ikkagi üsna ühekülgne teemakajastus ja tihtipeale see läheb niisuguseks kaevikusõjaks ära. Ma loen ühelt poolt ühtesid argumente ja teiselt poolt teisi, aga tahaks neid mõlemaid näha ühe laua peal ja see on see, mida ülikool endiselt ja jätkuvalt pakub," sõnas professor.

Sotsiaalmeedia kipub tihti dialoogi pärssima ja on viljakas pinnas hoopis vaidlemiseks. Kanger ütleb, et sealt maailmast tulebki välja tulla.

"Inimesed, kes tunduvad sotsiaalmeedias päris sõgedad, niipea kui saad nad ühe laua taha, tõmbavad päris mõistlikuks. Kui sul õnnestub tekitada niisugune rahulik, mõtestatud ja kohalolu nõudev ruum, siis jah, mina naiivselt usun endiselt dialoogi võimalikusesse, sest muidu mul ei oleks mõtet olla seal, kus ma olen," lausus ta.

Professor ei soovi spekuleerida midagi tuleviku kohta, ent nendib, et praeguste uuringute valguses on ta tuleviku pärast mures. "Illusioon sellest, et meil õnnestub säilitada elu isoleeritud saarekesena, tundub pehmelt öeldes jabur," tõdes ta.

Kanger tunnistas, et kui hakkas kunagi kirjutama granditaotlust sellest, kuidas koroona võiks mõjutada kestlikku pööret, jättis ta selle katki, sest mõistis, et see ei mõjuta olemasolevate teadmiste põhjal seda kuidagi. Sõjaga on tema sõnul samamoodi. "Sõda sa kohtad ajutise šokina, see läheb üle ja siis pöördub elu tagasi normaalsusesse," rääkis professor.

Kultuurisoovitus. "Marju Lauristini külastuse tuules otsustasin, et pean auga kandma rolli eesti kultuuri kitsaskohana. Minu soovitus ei ole raamat ja ei ole ta ka eestikeelne. See on Stewart Lee püstijalakomöödia "If You Prefer a Milder Comedian, Please Ask For One". Seal ta mängib keskealist elus pettunud ja kibestunud komödianti, kes tegelikult ei oska eriti hästi nalja teha ja seetõttu on sunnitud pooled naljad tänamatule publikule lahti seletama. Keskealise lektorina suhestun sellega liigagi valusalt," ütles Laur Kanger.