Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks ilmutas Pamela Maran koguteose, millesse koondas saja viletsust ja rasket elu näinud vanaema eluloo. Paar aastat hiljem jõudis järg ka vanaisadeni. Võrreldes enam kui 50 aasta tagust elu tänapäevaga, tõdesid nii vanaemad kui ka vanaisad kirjanikule, et praegu elavad inimesed ikkagi väga hästi.

"Kuigi pensionid on nii kasinad, leidub nendel vanaemadel ja vanaisadel ikka mingi pisku oma lastele ja lastelastele anda, kellel on kindlasti rohkem kui neil endal. Aga see südame suurus, mis on tulnud sellest ajast, kust nemad on tulnud, see paneb kuidagi teistmoodi suhtuma nii rahasse kui ka sellesse aega, kus me elame," rääkis ta.

Maran tõdes, et tal jäi raamatuid kirjutades tunne, et meil on vaja ellu raskusi selleks, et hakkaksime väärtustama mitte ainult häid asju, aga ka väga väikeseid detaile, mille eest me ei märka tänulikud olla enne, kui oleme kogenud raskusi.

"Ilmselt paradoks ongi selles, et me harjume iga päev ära mingite uute mugavustega, mida elu meile annab. Ja siis on hästi lihtne vaigistada ka seda muret, et tegelikult saab alati olla ka hullem. Mõnede vanaemade ja vanaisade poolt visati õhku, mida ma ei pannud kirja, et oleks vaja üht korralikku sõda, et me hakkaksime väärtustama seda aega, milles me elame. Sest nemad olid selle üle elanud. Nemad teadsid, mida see tähendab, kui sa elad üle sõja ja elad rahu ajal."

Psühhiaater Andres Lehtmets: inimesel peab olema hetki, kus ta saab iseendale midagi lubada

Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht Andres Lehtmets näeb vaesust vaimse tervise ja sõltuvusprobleeme soodustava põhjusena, ehkki möönis, et varanduslik seis vaimse tervise muresid ei määra. Kõige nõrgemad meie ühiskonnas vajavad siiski enamat, arvab Lehtmets.

"Vaimse tervise teemadega on leitud, et see on selline vastastikune seos. Vaesus kipub ikkagi põhjustama rohkem muret ja ängi. Ja teistpidi inimesed, kellel on tõsisem vaimse tervise probleem, nende seas on vaesust olulisel määral rohkem kui teiste seas," sõnas ta, kuid rõhutas, et kindlasti ei ole ainult raha väljapääs tõsisematest vaimse tervise probleemidest.

Lehtmetsa sõnul on probleem, kui vaesus hakkab inimese igapäevaelu tugevalt häirima. "Kui sa ikkagi kogu aja pead mõtlema selle peale, kuidas toime tulla, see on probleem. Inimesel peab olema ka seda hetke, kus sa saad midagi nautida või iseendale lubada," lausus ta.

"Probleem on tavaliselt inimestega, kellel on tõsisem vaimse tervise probleem ja kes selle tõttu ei saa asjadega hästi hakkama ja kes vajaksid pigem mitte isegi nii palju nõustamist, aga kohati päris reaalset tuge. Ühtepidi on väga õige, kui inimene ütleb, et ma ikkagi püüan hakkama saada, mulle on tööl käimine oluline ja ma ei taha kuidagi jääda osalise töövõimega, aga teistpidi see õige hetke tabamine, kus see tegelikult tasuks võtta kas või mõneks asjaks, see on oluline."

Kohtutäitur Risto Sepp: võlgnikud tunnevad, et nad on nurka surutud

Vastutustundega võivad hädas olla kõik, teab juba pea veerand sajandit pealinnas kohtutäituri ametit pidanud Risto Sepp. Juhtumite arv ei ole kasvanud, küll aga juhtumite keerukus ja raskus.

"Loomulikult on inimene, kes on kitsikuses, ise ka vastutav selle eest, et ta on sinna jõudnud, ta peab ise leidma need lahendused, aga võib-olla jõuka eelis on selles, et tal on vahendid ja ta pigem leiab võimalusi, kuidas võla maksmisest kõrvale hoiduda. Tal on alati see teadmine, et kui ikka väga täbaraks olukord läheb, siis ma lõpuks maksan selle ära. Aga vaesel ei ole kuskilt raha võtta," tõi Sepp välja.

Kohtutäituri sõnul tekib inimestel, kes raskustesse on sattunud, lisaks häbile ka tunne, et nad on jõudnud väljapääsmatusse olukorda. "Et oled justkui nurka surutud loom, kellel ei ole ei vasakule ega paremale pöörata enam, sest ta ei tea enam, kuidas seda olukorda lahendada."

Muuhulgas aitab täiturit tema töös assistent, kelle ettevalmistus lubab ennetada võlgnike suitsidaalsust. Ta nentis, et inimesi, kes on helistanud ja öelnud, et nad ei oska puntrasse kogunud võlanõudeid lahendada ja on mõelnud suitsiidseid mõtteid, on aja jooksul ette tulnud.

"On olemas neid, kes räägivad häälekamalt sellest, aga ma arvan, et sellest häbitundest, millest enne rääkisime, väga paljud jätavad selle suitsiidse mõtte või sinnapoole kalduvuse enda teada. Need ei jõua kohtutäiturite lauale."

Võlgnike suitsiidseid mõtteid võtavad kohtutäiturid tõsiselt. "Me kutsume ta kohtutäituri vastuvõtule. Eesmärk on pigem proovida lahendada see olukord, mis on tinginud tal sellise väljenduse, et ma kavatsen enda eluga midagi teha või ma olen juba teinud mingisuguseid katseid. Siis ma proovin leida lahenduse selles võla tasumise olukorras, kui see leevendust pakub. Täiturina ma saan aru, et ma ei ole meditsiinilise haridusega töötaja, vaid mul on juriidiline haridus, see on kellegi teise pärusmaa, aga kui see ajutiselt leevendab seda olukorda inimese jaoks, siis ma seal abi ka proovin pakkuda."

Kadi Jaanisoo-Kuld: inimeste eneseusuga on kehvad lood

Vaimse tervise teemadega tegelenud ajakirjanik Kadi Jaanisoo-Kuld aitab Tallinnas ja Järvamaal inimesi ka loovterapeudina. Oma töös vaesuse nägemine tekitab Jaanisoo-Kullas viha ja väsimust, nentis ta. "Seda on nii palju."

Seda, et vaesuses võib olla ka võlu, võib tema sõnutsi vaid jõukam inimene öelda. "Aga kui sa töötad või tegutsed mingis vallas, kus sa näed inimest selle teemaga, miks ta siia jõudis, siis ma ütleks, et puudus on ikka väga-väga kõrgel kohal," tõdes ta.

Inimeste eneseusuga on kehvad lood ning vanemate elumuster kipub väga kergelt lastele kanduma, tõdeb Jaanisoo-Kuld.

"Mulle tundub, et iseenda väärtustamise teema on ka hästi oluline selles loos. See, kui vähe inimesed endast peavad. Üsna paljud, kellega mina töös kokku puutun. See on väga kurb. Mul on tunne, kui sa niimoodi iseendast mõtled, võib-olla on sinu vanemad sinust niimoodi mõelnud, võib-olla sina mõtled oma lastest nii, iseendast. See kõik on mingi ring ja sa ei saa sealt välja."

Kunstiteadlane, kultuuriloolane, luuletaja ja imagoloog Linnar Priimägi ei näe vaestel süüd maailmas, mis aina enam õilistab raha. Vaesus on ja jääb ja iga riigi kohus on oma vaestega toime tulla, arvab Priimägi.

Linnar Priimägi: inimesed häbenevad oma vaesust ja mõni häbeneb ka oma rikkust

"Kas vaesust maailma just nii väga vaja on. Ta tekib ise. See on üks loomulik protsess. Ma hakkasin mõtlema, et loomade hulgas ei ole rikkaid ja vaeseid, aga inimeste hulgas miskipärast on. Rikkused tekivad nagu ise. Koonduvad kellegi kätte ja selle vastu ei saa mitte midagi ette võtta. Imetulusväärne oli näiteks Bütsantsi riik, kus riigi rahandust planeerides arvestati vaeste olemasolu. Meil võeti nüüd vastu riigieelarve. Ma vaatan sinna – ei ole üldse arvestatud, et riigis on olemas ka vaesed ja nad mitte kuhugi ei kao! Nad jäävad ju alles. Nendega tuleb midagi teha," mõtiskleb Priimägi.

Kunstiteadlase sõnul on delikaatne see, mida inimesed häbenevad. Inimesed häbenevad oma vaesust ja mõni häbeneb ka oma rikkust. Vaene inimene oskab alati öelda, et tema on vaene. Vaesusel on mingisugune piir – psühholoogiline ja ka arvutuslik piir. Aga rikas inimene ei oska öelda, kas tema on küllalt rikas: kas ma juba olen rikas või ei ole? Tema tahab aina seda rikkust juurde saada, unustades ära, et juudi vanasõna ütleb, et surilinal ei ole taskuid," muheleb Priimägi.

Priimägi leiab, et alati on asi võrdluses ja neid, kellega ennast võrrelda, leiab alati. Õnneliku elu valem olevat see, et mõtled kui palju on minust vaesemaid: kui minust vaesemate hulk on suurem kui minust rikkamate hulk, siis ma olen õnnelik. Kui minust tervemate inimeste hulk on väiksem kui minust haigemate inimeste hulk, siis ma olen õnnelik."

Kadi "Aga eks igaühel on mingi piirini enda vastutus. Ainult oodata ju ei saa."

Valdur Mikita: tänapäeval on inimene on kannatusega üksinda jäänud

Rikkast naabrimehest hullemini mõjub tajutud ebaõiglus, leiab kirjanik, bioloog ja semiootik Valdur Mikita, kes usub, et mõnda on meil sellegi probleemi puhul õppida aegade tagant.

"Tundub, et maailm areneb selles suunas, et mida rohkem neid asju meie ümber on, seda kiiremini käib sisemine dialoog, millest on hirmus raske vabaks saada. Ma arvan, et inimene pole evolutsiooniliselt nii kaugele arenenud, et ta selle vaenlasega hakkama saaks. Alati on paremas seisus need inimesed, kellel on mingi kirg. Kirg on väga tähtis asi. Kui sa kirglikult midagi teed, siis sa tegelikult ei mõtle, millest sul puudus on. Aga mingil põhjusel on see elu nõndaviisi läinud, et seda kirge jääb vähemaks ja kõike seda, et inimene saaks põgeneda, pakutakse väljastpoolt, see ei tule enam inimese seest. Ma pigem usun seda, et vaesus, puudus või kitsikus ei mõju inimesele nii rängalt kui see, et ta vaatab, kas naabril läheb paremini või natukene halvemini. Ja vaat kui naabril läheb paremini, siis see on ikka väga suur pauk."

Tark inimene hakkab Mikita sõnul mõtlema, et hea küll, naabril läheb paremini, ma elan selle üle, aga mingil hetkel hakkab inimene mõtlema, et küsimus ei ole mitte selles, et ta elab kitsikuses või tal on millestki puudus, vaid pigem selles, et ta tunneb, et see on ebaõiglane. "Ebaõiglusega hakkama saada enda sees on palju keerulisem kui kitsikuse või vaesusega. Ja kui ühiskond muutub inimeste jaoks järjest ebaõiglasemaks, vähemalt nad tunnevad, et midagi läheb valesti, ja kui see tunne kohtub vaesusega, see on küllaltki plahvatusohtlik kokteil," toob Mikita välja.

Kaks-kolm põlvkonda tagasi elasid inimesed oluliselt suuremas puuduses kui meie praegu, ja midagi oli neil siiski teistmoodi, tundub, et sisemine kannatus, nendib Mikita. "Kui kusagilt väljastpoolt enam midagi võtta ei olnud, siis nad pöörasid pilgu sissepoole, see kannatus oli justkui lõputu, aga nad ikka võtsid sealt."

"Mind on väga puudutanud ajaloolaste mõte, et veel paarsada aastat tagasi möödus keskmise Eesti inimese, eriti naise elu ruumis, mille suurus oli umbes 3x4 kilomeetrit, see oli nende elamise ruum. Sealt tekkisid kõik need imelised loitsud, pärimused, regilaulud ja kõik see, mida me praegu naudime ja nimetame kultuuriks. Selle vaesuse ja viletsuse oleme unustanud," nendib Mikita.

Ajalukku vaadates on Mikitale meelde jäänud fakt, et maailmas on elanud aegade jooksul kokku umbes 117 miljardit inimest. "Neist enamiku elu on olnud ikka täielik põrgu. Kuna ajaloo kirjutavad võitjad, siis tundub meile, et seal on olnud ka kuningaid, jõukaid, ja on olnud ilusaid asju, aga tegelikult on see inimese elu olnud ikkagi väga vilets," sõnab Mikita. "Aga tänapäeval seda enam ei ole. Inimesed on jäänud üksi oma kannatusega. See on midagi, millega inimene tegelikult hakkama ei saa."