Olen seda öelnud ka varem ja ei väsi kunagi kordamast: andke mulle ainult rohkem täisverelist, häbitult isepäist ja trotslikult trende ning norme vältivat indie-kino, seda ei ole kunagi liiga palju. Varem põhiliselt näitlejana tegutsenud Annapurna Srirami debüüt on just midagi sellist: veidi alla kahetunnise seks-trip'i (noh, kujutage ette roadtrip'i, aga liigutakse ühest voodist teise!) gaas on kogu aeg põhjas, kõrvaltegelasi tuuakse sisse juhuslikult ning mitmed neist heidetakse pärast lühikest sähvatust kohe üle parda, ka sisemise loogikast ei lase Sriram end liiga palju segada, hoides kõike koos nakatava energia ja jäägitu armastusega filmikunsti vastu.

Hüperseksualiseeritud paralleel-Ameerikas, täpsemalt linnas Trashtown saab peakangelane AP teada, et ta on neetud. Selleks aga, et räppar Big Freedia kehastatud selgeltnägija saaks ta kurjast vaimust vabastada, on tal vaja ohverdada kitsetall ja leida kuskilt 1000 dollarit. Ei ole tal tol hetkel üht ega teist, mis tähendab, et vahendeid valimata tuleb kiiremas korras hakata raha teenima. Kui juba avaminutid, kus taro-kaarte laotakse kuskil New Orleansi soos, on oma sähviva pildikeele ja häbitu sõnavaraga üsna pöörased, siis on see kõik vaid esimene õrn tuuleiil enne suuremat tsunamit.

Järgnev on täielik popkultuuriline kokteil (või ehk oleks õigem öelda pasteet?), sest hakklihamasinast lastakse läbi nii palju erinevaid mõjutusi ja laenusid, et viimase kui detailini kõike tabada polegi ilmselt võimalik. Esiteks juba see maailm tervikuna: kes mäletab veel mõne aasta tagust USA äärelinna-hullkomöödiat "Greener Grass", see oskab juba aimata, mis suunas siin liigutakse, sest "Fucktoys" on samamoodi eriti kirgastes, kohati lausa nõiduslikult erksates toonides rämps-psühhedeelia. Mitte mingi 70ndate narkotripp värvikosmosesse, vaid siin on happega immutatud kogu peaaaaaegu normaalne reaalsus meie ümber. Kust läheb piir nägemuste ja pärismaailma vahel? Kurat seda teab.

Selle kõik sulatab Sriram kokku aga parima grindhouse-vaimuga: justkui odav ja lohakas esteetika kohtub piire kompava provokatsiooni, lõputu vägivalla ja katkematu seksiga. Kujutage korra ette Quentin Tarantino filme, kes samamoodi on tuhninud žanrikino sügavustes ja lõika-ja-kleebi meetodil pannud sellest kokku uue terviku, "Fucktoys" on sama asi, aga steroididel. Siin sähvatab kordamööda nii giallo ekspressiivsust kui blackploitation'i otsekohesust, David Lynchi öist absurdihuumorit ning Harmony Korine'i jaburaid eksperimente, lipsuks on peale seotud veel John Watersist kantud mõtteviis, et miski ei ole püha. Ka tegijad ei võta iseend kordagi liiga tõsiselt.

Vaba käega tehtud ja aeg-ajalt täiesti geniaalne montaaž ning helitöötlus, kus murtakse ilmselt samuti kõiki konventsionaalseid reegleid, annavad "Fucktoysile" ka koomiksiliku näo, kuid mitte mingi Marveli siuh-säuh-välk-pauk, vaid pigem midagi Edgar Wrighti "Scott Pilgrim vs the World" sarnast, kus eelkõige on koomiksi-esteetikast võetud kaasa piiritu vabaduse mõtteviis, seda nii loojutustuse kui ka tehnilise külje pealt.

Tänu kõigele sellele on "Fucktoys" otsekui 2019. aastal vaatajate ette jõudnud "Hustlersi" tumedam kaksikõde: kui seal hakkasid stripparid Jennifer Lopezi eestvedamisel oma õiguste eest võitlema ja keerasid selle käigus himurad mehed osavalt ümber oma sõrme, siis nüüd teevad seksitöötajad täpselt sama. Siin ei ole aga mäss süsteemi vastu niivõrd selgepiiriline, miski ei liigu ekraanil lineaarsel teljel, vaid pigem lõhutakse kiiremas korras iga väiksemgi seaduspärasus, mis tekkima hakkab.

Huvitaval kombel ei mõju see pöörane reis küülikuaugust alla hetkekski sihitu kaosena, vaid debütandina suudab Sriram niivõrd ambitsioonikalt sõgedat projekti ohjes hoida. Üllataval kombel ei juhi ta seda kõike mitte ainult kaadri tagant, vaid on ka peaosatäitjana uskumatult tugev: lõputult flirtiv, aga samas ka haavatav ja süütu. Tasub ta nimi meelde jätta, usun ja loodan, et kuuleme temast peagi veel.

Kuid ärge laske end filmi pealkirjast ehmatada: tegelikult ei jookse ekraanil pidevalt ringi alasti inimesed ning kaamera ei roni alailma teki alla, et kõike toimuvat äärmise detailsusega näidata, pigem on "Fucktoys" lihtsalt väikese seksiglasuuriga kaetud ood ebanormaalsusele. Sest vaatame tõele otsa: me kõik oleme pisut veidrad, isegi kui seda endale tunnistada ei taha.

"Fucktoys" linastub 26. märtsil kinos Sõprus Camera Erotica raames, peagi jõuab film loodetavasti ka kinolevisse.