Halvustavast keelekasutusest rääkides kuulen vahel väidet, et probleem ei ole ükski konkreetne sõna, vaid suhtumine ja et lahenduseks tuleb kõigepealt muuta suhtumist, alles siis tegeleda keelega.

Selles väites on oma tõetera, ükski sõna ei muutu halvustavaks iseenesest. Keeleteaduses on hästi tuntud nähtus nimega eufemismi jooksulint (euphemism treadmill): kui häbimärgistavad hoiakud püsivad, kipub kasutusele võetud uus "viisakam" sõna ajapikku vanade sõnade negatiivse laengu üle võtma. 

Näiteks inglise keeles on handicapped paljudes kontekstides taandunud, sest see sõna mõjub häbimärgistavalt; eelistatakse sõna disabled. Eufemismi jooksulint töötab iseäranis jõudsalt siis, kui stigmat tekitavate hoiakute ja struktuuride muutmisega ei tegeleta.

Aga kas sellest järeldub, et keelega ei tasu tegeleda enne, kui ühiskond on muutunud?

Keel ei ole ainult peegel, vaid ka tööriist. Keel aitab märgata, sõnastada ja kogemusi jagada. Ja kui miski saab sõnastatud, saab seda ka vaidlustada, kaitsta ja arutada.

Võtame näiteks sõnad "neuroatüüpiline" ja "neuroerinev". Need sõnad on aidanud nihutada arutelu "veidrusest", "halvast iseloomust" ja "laiskusest" neuroloogilise eripära mõistmise suunas. Need võtsid kasutusele neuroatüüpilised inimesed – näiteks autistid ja ATH-ga inimesed –, et oma kogemusi täpsemalt kirjeldada ja enda eest seista, ning hiljem on neid toetanud ka osa teadlaskonnast. Ühiskond tuli järele hiljem ja tuleb siiani.

Minu toodud näidete puhul on näha kahte suunda. Mõnikord vahetatakse välja vana halvustav silt, näiteks sõna invaliid asemel eelistatakse kasutada puudega inimene. Vahel tekib aga uus sõna selleks, et nimetada midagi, mille jaoks varem käepärast kategooriat olemas ei olnud. Mõlemal juhul on keel osa muutusest, mitte ainult selle tulemus. 

Lisaks loeb see, kas sõna kinnistub enesenimetusena ehk kas sõna surub peale väline institutsioon (nt bürokraatliku sildina) või võtab selle kasutusele kogukond ise – need mehhanismid kannavad erinevat võimusuhet ja mõju.

Üleskutse "muuda enne suhtumist" kipub kõlama nii, et keeleküsimusi tuleks lõputult edasi lükata. Aga teadlik keelekasutus on sageli just see, mille kaudu muutus argielus juhtuda saab.

Seega: ainuüksi sõnade välja vahetamisest ei piisa, aga sõnade üle arutamine ja teadlik keelekasutus on osa samast muutusest, mitte eraldi etapp, mis peaks oma järjekorda ootama.