Möödunud nädalal kuulutati välja nominendid naiskirjanduse auhinnale, mille laureaat pälvib 15 000 eurot. See on kõige kõrgema rahalise preemiaga kirjandusauhind Eestis. Juba mõnda aega räägitakse meil naiskirjanduse lainest. Sirje Oleski sõnul on see natuke ka juhuslik – järjest on tulnud mitu huvitavat, kõnetavat ja hästi kirjutatud teost, mille autorid on just naised.

"Nii tuli Mudlum, siis Lilli Luuk, siis Kairi Look, siis vahepeal on tulnud Carolina Pihelgas. Luuletajatest ma ei räägi, neid on hästi palju. Viimane, kes nii suurt tähelepanu äratas, on Aliis Aalmann, Tuglase novelliauhinna laureaat," sõnas Olesk. Ta rõhutas, et praegu ei ole esimene kord, kui Eestis on naiskirjandusest rääkima hakatud.

"Ma nii mäletan, kui 90-ndatel tuli Ameerikast väga huvitav ja inspireeriv kirjandusteadlane Tiina Kirss, kes oli naisuurimusega tegelenud ja kes rääkis sellest, kuidas läänes, selles Euroopa kirjanduses, mida me ju ka natuke tahame tunda, muudetakse kaanonit, sest seal ei ole naiskirjanikke. Ühes korralikus rahvuslikus kirjanduskaanonis võiks olla ka naiskirjanikke. Siis hakati meil ka seda tegema. Praegu võiksin öelda, et see laine tõusis siis, vahepeal ta taandus," ütles Olesk.

Kirjandusteadlase sõnul peame naiskirjanduse puhul eraldi rääkima teoreetikutest ja praktikutest.

"On olnud teoreetikute aeg – Tiina Kirss, Eve Annuk, Mirjam Hinrikus ja Johanna Ross. Ja nüüd on praktikud. Praktikuid oli ka enne, aga vähe. Oli ju Maimu Berg, kes rääkis naisõigusest, oli Kärt Hellerma, siis tuli Maarja Kangro. Nad on autorid nagu teisedki, aga siis on veel eraldi teema, et naisautorid saavad, võivad, võib-olla ka peavad kirjutama ekstra naiskogemusest, mida saab kirjutada ainult naine. Kui ma mõtlen näiteks Maarja Kangro novellile "48 tundi", kus jutt on mitte enam väga noorest naisest, kes tahab hirmsasti last ja ta teab, et see on võimalik ainult teatud ajas ühes kuus ja ta teab, et tal ei ole neid kuid väga palju. See on väga pingeline novell sellest, kuidas ta otsib seda võimalust, mida ta ei saa," rääkis Olesk.

Oleski sõnutsi on naiskirjandus ühelt poolt ideoloogiline, teisalt aga ennekõike kirjandus. Ta tõi välja, et igas rahvuslikus kirjanduses on aegade alguses olnud naisautoreid väga vähe.

"Ma kahtlustan, et neid on tõrjutud. Ma kahtlustan, et nad ei ole saanud ennast vabalt avada, aga see asi on läinud järjest paremaks. Aastaid kümme tagasi oli Soomes võimas nooremate naiskirjanike tulek ja ma arvan, et see on juhus, et nii palju andekaid inimesi on tulnud. On vaja, et see autor oleks andekas ja julge ja et neid autoreid oleks palju," lausus kirjandusteadlane.

Koidula – eesti naiskirjanduse ema

Eesti kirjanduse esimene edukas naisautor oli Lydia Koidula.

"Ma ei tea, kas kõigil, aga mul on komme, et kui räägitakse kirjandusest, tuleb rääkida proosast, aga Eesti on ju luuletajate tõotatud maa! Cornelius Hasselblatt oma paksus "Eesti kirjanduse ajaloos", mis on kirjutatud sakslaste jaoks, ütleb, et kuskil mujal rahvuskirjanduses ei ole nii palju luuletajaid kui eesti kirjanduses. Iseenesest see ühtepidi annab võimalused ja teistpidi petab ära, sest ükskõik, kuidas me ütleme, aegade algusest peale on Koidula. /---/ Koidula on ikkagi autor, kirjanik, kelle luuletused on kooliõpikutes olnud aastast 1867, kui Carl Robert Jakobsoni kooliõpik tuli, ja kelle laule on kogu aeg lauldud laulupeol," ütles Olesk.

Tol ajal ei oodatud naistelt mingisugust kirjanduslikku loomingut ja Oleski sõnul ei oodatud seda eriti üheltki eestlaselt, sest rohkem oli tähelepanu all rahvaluule, enamasti naistelaulud.

"Koidulal oli erakordne anne, aga ta oleks võinud sinna talutarre jääda kogu oma andega, kui tal ei oleks olnud isa, kes oli mingil ajal kõige tähtsam Eesti rahvusliku liikumise tegelane, Johann Voldemar Jannsen, ja kellel oli laia levikuga ajaleht. Koidula töötas tema juures nagu ajakirjanik, ta sai avaldada oma jutte ja luuletusi," rääkis kirjandusteadlane.

Koidula esimene luulekogu "Vainulilled" ilmus 160 aastat tagasi. See oli väike raamat, viletsa õhukese paberi peal, mida trükiti siiski tuhat eksemplari. Kui "Vainulilled" ilmus 1866, siis 1867. aastal tuli välja Koidula teine luulekogu "Emajõe ööbik".

""Vainulilledes" olid üldiselt veel algajad luuletused, mis suures osas olid saksakeelsete luuletuste ümberütlemised, need ei olnud tõlked, neid nimetatakse mugandusteks. Aga "Emajõe ööbikus" olid juba klassikalised rahvuslikud luuletused, "Mu isamaa on minu arm" ja muu. Koidula on selles mõttes hästi huvitav, et siin ei olegi tähtis kirjanduslikus mõttes, et see on naine. Seal oli muidugi hiljem armastusluulet, aga tähtis on see rahvuslik paatos, mis temaga tuli, ja see õhin!" leiab Olesk.

Baltisaksa kultuuris ei olnud sel ajal kombeks naistel avalikult esineda, kuid Koidula vestles paljude tuntud inimestega, kes Jannsenitel külas käisid.

"Kui tehti laulupidu, siis tulid Soomest külalised, need elasid Jannsenite majas. Juba enne ja pärast käis seal Soome senaatoreid, Julius Krohn käis, Koskinen käis. Siis oli Koidule see, kes salongis vestles, prantsuse keeles, saksa keeles," ütles Olesk.

Laulupeol olid tol ajal vaid meeskoorid, mida juhatas isa Jannsen ja kõnet pidas Jakob Hurt. "Koidula muidugi liikus seal ja järgmine suvi ju lavastas selle oma näidendi, kuidas tekkis Eesti teater, aga ta ei esinenud avalikult," nentis Olesk.

Koidula koolikaaslasest Lili Suburgist sai palju suurem naisõiguslane, aga tema tuntus kirjanikuna jäi tagasihoidlikuks.

"Ma ei taha nii jõhkralt öelda, aga tegelikult see "Liina", mis on kirjutatud 19. sajandi lõpus, ma arvan, et korra ta on Eesti vabariigis välja antud, on üsna tavaline, küllalt abitu lugu – vabandust, Suburgi uurijad – eesti tütarlapsest Saksa koolis, keda kiusatakse tema päritolu pärast. Suburg pole niivõrd tähtis kirjanikuna, tal puudub see Koidula anne ja kaasatõmbamise jõud, aga Suburg on tähtis kahe asja pärast. Ta asutas esimese naisajakirja, mille nimi oli Linda. Ta ei toimetanud seda kaua, mehed võtsid selle tema käest ära ja nii see jäi. Aga siis ta tegi tütarlastele kooli ja see on ju ka väga tähtis," tõi Olesk välja.

Koidulast aasta hiljem, 1844, sündis Minna Canth, esimene Soome oluline naisautor, kelle sünniaastapäeval peetakse Soomes võrdõiguslikkuse päeva.

"Minna Canth, tubli naine, käinud õpetajate seminaris, abiellunud, kuus-seitse last, ja siis jäänud leseks ja läinud tagasi koju Kuopiosse, kus ta isal oli riidepood. Pidas seda poodi, kasvatas oma lapsi ja kirjutas järjest näidendeid ja romaane. Tema lõi läbi draama kaudu. Ta oli väga realistlik. Kui Koidula oli niisuguse romantilise paatosega, siis Canth on isegi sotsiaalkriitiline. Aga ta on oluline. Tal oli palju teoseid, neid aktsepteeriti, näidendeid mängiti, romaane loeti," lausus kirjandusteadlane.

Naiskirjanduse areng

Meeskirjanikud tol ajal naiskirjanikest eriti ei vaimustunud. "Suits vist on paar ilusat asja Koidula kohta öelnud, Tuglas luulest eriti midagi ei pidanud, tal on üks ebaõnnestunud arvustus Ernst Ennole. Aga see on ajastu arusaamine," märkis Olesk.

Aastal 1914 kirjutas Tuglas Aleksander Tassale, kuidas naiskirjandus tuleb peale, mainides näiteks Marta Sillaotsa ja Hella Wuolijokit.

"Hellat tundsid nad mõlemad, sest Hella oli Tartus kõigepealt ja ta sai selle, millest Suits alguses väga unistas – Hella läks Helsingisse õppima rahvaluulet ja sai rahvaluule magistriks. Aga Hella eestikeelsed, eriti luulekatsetused, olid alguses kaunis abitud. Hea küll, "Udutaguste Leeni Tartus" [luuletused] olid sel ajal midagi, aga Tuglase jaoks, kelle esteetilised nõudmised olid kõrged, need ju sinna eriti ei ulatunud."

"Ühes teises kirjas Tuglas tõlkis enam-vähem kogu Aino Kallase loomingu, kuni Kallas oli veel Eestis. Hiljem paguluses tegi seda Johannes Aavik. Kuskil küllalt vara ütleb Tuglas ühes kirjas, et üldiselt on meie kõige parem kirjanik Aino Kallas, aga ega temagi ei ole päris õige. Mulle meeldib tuua seda näidet, see kuidagi raputas mind. Ma olen tegelenud Eesti kirjanike liidu ajalooga ja on niisugune foto, kui 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanike Liit peab 1932. aastal oma kümnendat aastapäeva. Kolm rida mehi, üks ainukene naine on pildil. See on Marie Under," ütles Olesk.

Sajandi alguses räägiti ka Euroopas, sh Saksamaal ja Skandinaavias uuest naisest ja naise vabastamisest.

"Ibsen kirjutab "Nora" ja naised mässavad koduorjuse vastu. Venemaal ma naiskirjanikke väga ei tea, küllap neid oli, aga Eestis on niisugune huvitav laine, et tulevad revolutsiooni tegevad naised. On niisugune naine nagu Alma Ostra-Oinas. Tema mees Aleksander Oinas oli Elo Tuglase vend. Alma on kõigepealt poliitik, ta on suurepärane miitingu kõneleja. Ta jääbki poliitikuks, kuni ta 1941 saadetakse Siberisse. Alma kirjutab artikleid ajalehes, aga ta kirjutab ka ühe romaani "Aino", mis ilmus 1923, kui ma ei eksi, ma ei ole seda romaani lugenud. Romaan on huvitav selles mõttes, et romaanis üks korporant vägistab noore naise, kes on vist ka üliõpilane. See mõjub kuidagi niimoodi, et see naine sooritab pärast enesetapu," rääkis Olesk, kui raputavatest teemadest julgesid naised tol ajal kirjutada.

Põhjus, miks me oma naiskirjanikke ei tunne, peitub eesti kirjanduskaanonis.

"See on see, millest omal ajal rääkis Tiina Kirss, et ingliskeelne kirjandus vaatas üle oma kaanoni ja tal õnnestus sinna paigutada näiteks Jane Austen. Meil on selles mõttes asi lihtsam, et meie kaanon enam-vähem algab Koidulaga. Aga tõepoolest, minu jaoks on Tuglas prosaistina, novellistina väga huvitav kirjanik. Ta on praegu natuke kõrvale jäänud, sest ta ei ärata nii palju mõtteid kui Tammsaare, aga "Popi ja Huhuu" on ju suurepärane. Suits on suurepärane luuletaja ja uurimist vääriv kirjandusprofessor. Aino Kallasel on erikoht, ta tuli kultuursemast ühiskonnast, ta oli andekas ja järjekindel. See on ka asi, mis kirjaniku puhul ja üldse igas ametis loeb, kas inimene usub sellesse, mida ta teeb. Andekalt peab tegema muidugi."

"Luuletajaid on meil kogu aeg olnud. Aga kui küsida sõjaeelsest ajast häid eesti naisprosaiste, siis ma olen vait. Marta Sillaots, aga tal olid lasteraamatud, hiljem mälestused. Leida Kibuvits ja "Soomustüdruk" on niisugune asi, millest võiks praegu rääkida. Tema saadeti Siberisse. Ka olud olid vastuolulised," tõdes kirjandusteadlane.

Skandinaavias kirjutavad naised sel ajal juba Nobeli preemia väärilist suurt proosat: Selga Lagerlöf Rootsis, Sigrid Undset Taanis. Olesk nentis, et eestlasi oli suure kirjanduse kirjutamise jaoks lihtsalt liiga vähe.

"Teine asi, kuidas selle naiste haridusega oli. Eesti naiste haridus vähemalt alguses ei olnud eestikeelne. Minu meelest 1915, kui neid ülikooli lubati ja 1919 tekkis alles eestikeelne ülikool. Ja veel, klassika, Virginia Woolfi "Oma tuba". Proosa nõuab aega ja mingisuguseid võimalusi," sõnas ta.

Eesti luuleklassika pilt on teistsugune, naisi on palju rohkem. Oleski sõnul nõuab luuletamine vähem aega. "Luuletus on lühem. Luule puhul on anne esimene asi. Sel ajal oli vaja osata ka riimida ja rütmistada ja näha seda kujundlikku keelt enda jaoks," lausus kirjandusteadlane.

Tegelikult oli juba 90-ndatel Eestis tugev feministlik mõtlejaskond, kuid see ei toonud kaasa sellist selget lainet. Häid naisautoreid oli, aga nad tulid justkui ühekaupa.

"Nüüd ma ütlen jõhkralt. Võib-olla need onu Heinod lugesid siis veel raamatuid. Ühtepidi oli ühiskond suures murrangus, aga ühiskonnas toimus ju ka mingis mõistes restitutsioon. Nõukogude aeg oli lubanud naistele justkui kõike, naised võisid olla traktoristid ja sotsialistliku töö kangelased ja nõnda edasi, ja osa naisi tahtis ju ise jääda koju ja kasvatada lapsi. See ühiskonna hoiak ei olnud väga pooldav. Teine asi oli see, et puudus selline tugev ühisrinne. Need naised jäid üksi," tõdes Olesk ja märkis, et praegu on see ühisrinne tugevam, sest naisautoreid on rohkem.

"Kirjandus on ühtpidi jäänud rohkem nišiasjaks, kahjuks, aga teisipidi, kui ma vaatan, kui palju meil on kirjanikke ja luuletajaid, meil on luuleprõmmud väga populaarsed, proosat sada romaani aastas, 60 novellikogu aastas, 150 luulekogu aastas. Ainuke asi, et umbes pooled ei ole liiga head," lisas ta.

Made Luiga juhib äsja ilmunud Loomingus tähelepanu, et naiskirjandus üksi ei taga veel teoste kvaliteeti. Olesk usub, et küsimus on teostes, mis kas kõnetavad või mitte ning head ilukirjandust ei ole vaja asendada ideoloogiaga. Ta rõhutas, et tänapäeva haritud noored, kes kirjandust loevad, on teistsugused.

"Neid onu Heinosid kirjandusringkondades minu arust enam ei liigu. Kõigepealt nad ei loe eriti ja teine asi, nad on aru saanud, et neile ei passi sinna tulla arvamust avaldama," ütles ta.

Oleski sõnul on meil praegu hea kirjanduse laine, kus leidub nii nooremapoolseid naiskirjanikke kui ka vanemaid ja nooremaid mehi, kes veel jõuavad kirjutada ja seda rinnet hoida.

"Minu meelest on rohkem probleem selles, et Eesti lugeja leiaks nad üles, sellepärast tuleb sellest rääkida ja neid näidata. Siis on kõik võitnud," sõnas Olesk.

Koolidesse rohkem kaasaegset kirjandust

Oleski hinnangul tuleks koolis rohkem käsitleda kaasaegset kirjandust.

"Ma saan aru, et kirjandusõpetajatel on küllalt suur vabadus, aga nad ei peaks õpetama "Kõrboja peremeest" seitsmendas ja "Mäeküla piimameest" üheksandas klassis. Ja võib-olla ka mitte "Väikest Illimari". Võib-olla peaksid nad õpetama kaasaegset kirjandust, noorte kirjandust, ennekõike eesti kirjandust. Ja peaasi, nad peaksid nõudma lastelt luule tundmist. Nad peaksid nõudma lastelt, et nad mõned luuletused ka pähe õpiksid, mis minu meelest oleks nende keele arendamise mõttes väga hea."

"Mina usun, et peab olema kohustuslik kirjandus, aga kohustusliku kirjanduse teosed tuleks üle vaadata. Ikkagi on hea, kui meil on mingisugune hulk asju, mida me kõik teame: "Kalevipoeg", Koidula, "Kevade", Tammsaare ja nõnda edasi," ütles Olesk ja tõi välja naisproosat, mida koolis võiks lugeda.

"Viivi Luik ja "Seitsmes rahukevad" on kaanoniraamat. Ja siis Ene Mihkelson, mina ütleksin "Ahasveeruse uni", aga see on kole paks, veel on "Katkuhaud". Eriti see "Katkuhaud" on viimase klassi asi. Lilli Luuk, Kairi Look ja "Tantsi tolm põrandast", Carolina Pihelga "Lõikejoon", väga kaasaegne. Kärt Hellerma "Üks päev minu ema elust". Maarja Kangro novellid. Kai Aareleid. Meil on tegemist noorte inimestega, isegi kui nad on viimases klassis. Tammsaare peab kuidagi olema, sest muidu nad ei võta seda täiskasvanuna kätte. Või vähemasti tuleb neile selgeks teha, et korralik eestlane 40. eluaastal loeb Tammsaaret. Lugema peab kaasaegsemaid autoreid," rõhutas Olesk.

Kirjandusteadlane nentis, et mõned raamatud ei jää ajas ellu ja see on kohati loomulik.

"Nõukogude kirjandusest on väga palju kadunud ja õigusega kadunud, aga mitte ainult meil. Ka soomlased ei loe enam oma 70. aastate raamatuid. Väliseesti kirjandus, mis on kohati väga huvitav, eriti luule, on ka väga lootusetult kadunud. Tegelikult on see loomulik. Nagunii inimesed ei loe praegu nii palju kui luges minu põlvkond, sest nii palju on muud teha, aga inimene võiks lugeda nii koolis õpetatud klassikuid kui ka kaasaegset elu kujutavat kirjandust, nii proosat kui ka luulet," rääkis Olesk ja lisas, et eestlased on siiski raamaturahvas.

"Alles tehti lugejauuring. See oli siiski natuke positiivsem, kui võis karta. Võib-olla keskealised inimesed ei jõua lugeda, aga sellepärast peakski noori õpetama lugema, et nad saaksid aru, et see võib olla nauding, emotsionaalselt või intellektuaalselt. Siis kui neil on natuke rohkem aega, lapsed suureks kasvanud ja nii edasi, et nad leiaksid jälle raamatu," ütles ta.

Kultuurisoovitus. "Me rääkisime palju Koidulast. Võtke ja lugege, uustrükis on ilmunud Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus, see on parim romaan 19. sajandist. Lugege Aino Kallase raamatut Koidulast, see on üks paremaid kirjaniku elulugusid, mis kunagi on kirjutatud. Ja edasi, palun, võtke ja lugege: Maimu Berg, Asta Põldmäe, Maarja Kangro, Kärt Hellerma, Carolina Pihelgas, Aliis Aalmann, Kristiina Ehin, Doris Kareva. Meil on nii palju huvitavaid autoreid ja panen inimestele südamele, kes käivad luuleprõmmudel, et lugege ka natuke vanemaid luuletajaid," sõnas Olesk.

Lisaks soovitab ta Suvi Ratineni raamatut "Pakolainen", mida praegu tõlgitakse ja mis sügisel eestikeelsena välja antakse. "Raamatu pealkiri on "Pagulane". See räägib eakast Aino Kallasest, kes aastal 1943 või 1944 on sunnitud lahkuma Eestist. Ta on abiellunud eestlasega ja tal on Eesti kodakondsus. Ta palub Soomes kodakondsust, talle öeldakse ära. Ta istub seal Rootsis, mõnikord saab käia Soome, aga üldiselt teda ei taheta sinna Soome, sest Soome annab välja eestlased kui kunagised Nõukogude Liidu kodanikud. Siis see Aino Kallas, kes on elanud hiilgava elu, olnud ühel ajal mitte ainult Eesti, vaid ka Soome kõige tõlgitum kirjanik, istub seal eestlastest pagulaste hulgas ja mõtleb, kui kaduv on maailma hiilgus. Peale loo on kirjanduses oluline ka see, kuidas on kirjutatud. See on ilukirjanduslik romaan, see on väga huvitavalt kirjutatud," soovitab Sirje Olesk.