"Haljas või paljas linn? Elurikka linna kujundamise juhend", koostanud Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt ja Karin Bachmann

Üks asjalik hirmude hajutamise raamat. Olen liigagi palju kuulnud udujutte, et rohemaa tuleb linnas pidevalt lagedaks nülgida, kuna iga kõrgema kõrre taga pesitseb pirakas puuk. No ei ole nii. Hoopis mõtlema peab, kuidas mõnusat muru ja kena paksu õitserohelust üheskoos ja õigesti elule aidata.

Mõtlemine nõuab paraku pingutust, hulka lihtsam on trimmerid urisema tõmmata ning kulutada tonnide kaupa kütust, et kõik nurgatagused ühtlaselt ühetaoliseks muserdada. Paljugi kordi olen tahtnud trimmerdajatele öelda, et varastage see kütus lihtsalt ära, müüge maha, elage ise ja laske teistel ilma pideva suvise linnalärmita elada. Aga ei, undavad seni, kuni tuleb lehepuhurite aastaaeg, ja müra jätkub kauemaks.

Nüüd on meil vähemasti hea raamat, kus mõtted on meie eest ära mõeldud, juhised kirja pandud, palju pilte juures – võta vaid ja mõtle kaasa ning edasi. Poodidesse see raamat ei jõuagi, ta on tasuta jagamiseks tehtud, nii et huvilisel on taas hea põhjus raamatukokku siirduda ning enne muruharimisega alustamist natuke iseennast harida. Keegi ei soovita siin lasta linnal mõttetult võssa kasvada, kuid paljudele hästiunustet ja taasleiutet väärtustele juhitakse tähelepanu küll.

Raamatut saad uurida ka Tartu Roheringi veebilehel.

Johanna Unt "Üks väga tõsine lumememmelugu"

Tore talvine lugemine praegu, kenal kevadel ja vastu suurt suve. Ja, nagu sissejuhatusest näha, ka suvel kirjutet. Eks suvel ongi hea mõtelda lumememmedest. Ja mitte ainult. Tegevust siin juba jätkub ning, kuigi pealkirjajärgselt on lumememmelugu tõsine, on ta tegelikult vägagi lõbus ja lustakas.

Tobe oleks öelda "kogupereraamat", aga mul on alati ebamugav nimetada "ainult" lasteraamatuteks noid, mida võiksid rõõmuga lugeda kõik. Läbi lugemise rõõmu saab laps suuremaks ja suur korraks lapseks tagasi. Paremaks saavad mõlemad, lugev inimene saab üldse paremaks, häid raamatuid selleks tehaksegi.

Autori enda illustreeritud raamatud on sageli eriti vahvad. Mitte alati, aga sageli, ja lumememmelugu on küll. Loed ja tunned sula rõõmu. Olgu, "sula" ei ole lumememmede elutsüklit arvesse võttes kõige parem sõna, ent lõppeks võib igaüks südatalvel tillukese lumememme sügavkülmiku nurka suve ootama panna ja siis palaval päikeseilmal temaga koos sulamise üle rõõmustada.

Reibas ja seikluslik raamat, mis sisendab usku, et elu on üks armas aeg, eriti kui ise naksikas osaline olla. Väikese linna elujaatav vaib ja vaim kostavad siit igal sammul läbi.

Jostein Gaarder "Teisel pool peeglit"

Ilmselt seepärast Jostein Gaarder ongi nii tuntud ja tunnustet kirjanik, et ta mõistab kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt, kuid mitte lihtsustavalt. "Teisel pool peeglit" on pealtnäha täiesti lasteraamat, samas vägagi loetav kauem elanud inimestele. Tekib tunne, et just neile ta salaja mõeldud ongi.

Siin on koos suur ja väike, kurb ja kaunis, elu ja surm, pisiasjad ja kogu maailm. Ning mõndagi, mis maailma taga. Liigutav jõulujutt ja tõsine mõtteaines üheskoos. Voolava headusliku loona üles tähendet sõbralik ja sügavmõtteline raamat, millest kindlasti abi paljudele, kel ees seismas elu raskeimad päevad ja ööd. Kõige taga ilu nägemise oskus ja ääretult inimlik sõnastus – igaüks saab seda lugu omal moel lugeda ja mõista. Pole ime, et Gaarderit austatakse ja armastatakse. Või õigupoolest – üks väike ime on seegi. Teos, mis teeb tänulikuks.