Väga tahaks teha pühapäeval lõppenud Tallinn Music Weeki osas põnevaid märkusi selle kohta, kuhu uus muusika ja selle ümber toimetav tööstus liikumas on ja millistest nähtud artistidest kiirgas tulevikutähe potentsiaali ja suurte lavade vallutajat. Aga vähemalt minu peas on pärast kolme – mõne teise jaoks ka nelja- ja viie – päeva pikkust festivali peas suur korralagedus. Mitte ainult muusikast, vaid ka maitsetest, inimestest, kohtadest, tunnetest.

Selle kogemuste virvarri paneb loodetavasti kategooriatesse ära ja sildistab jooksvalt alanud nädal, aga ma pole sellegi osas ilmtingimata eriti optimistlik. Sest üks krooniline häda, mis tundub rohkelt kimbutavat inimesi, kes muusikast kirjutavad ja selle mõtestamisega vähe tõsisemalt tegelevad, on vajadus pidevalt olla järgmise uue otsingul. Olgu see järgmine uus saund, millel on potentsiaal kujuneda trendiks, järgmine uus artist, kellest kiirgab võime tuua kokku suuri masse või lihtsalt järgmine lugu, mis arusaamise muusikast jälle osadeks kisub või mõne uue mõttelõnga lahti kerib.

Vahel tundub, et selle järgmise šokisahmaka, lihvimata teemanti ja ka lihtsalt meeldiva üllatuse leidmise nimel läheb ohvriks isegi kannatus muusikast vanaviisi rõõmu tunda. Oskus päriselt kuulata. Sest on raadiosaated, mis vajavad iga nädal sisustamist. Nimed, mis vajavad tutvumist ja kuhugi mentaalsesse registrisse sisestamist, ning värsked albumid, mis kibelevad su kriitika ja otsuse järele, kas neist on selle aasta parima albumi kandidaati või mitte. Hirm rongist maha jääda on nii karm ja nii sisse harjutatud, et nädalavahetusel kogetu ongi esmaspäeval juba mõtteist kadunud.

Iroonilisel kombel nõudis see just hiljuti oma pika kuulamislisti järjekordset kergendamist, et end korraks sellest dopamiinisüstidega süsteemist välja raputada. Ameerika laulja, produtsendi ja bassimängija Thundercati värske album võtab nii palju vanema aja muusikast, sh 70ndate soft rock'ist ja jazz-fusion'ist, et tekitas inertsist isu minna tagasi minevikku, selle muusika ilmselgete inspiratsioonide juurde. Beach Boys, 10cc, sealt edasi ka kuidagipidi varajane Brian Eno, Sparks, Roxy Music. Kõik nimed, kes kunagi täitsid üht vana playlist'i, mis sai kokku pandud ausast kuulamisrõõmust ja milles olevate lugude ja artistide taustalood olid tihedalt seotud mu enda eluga kümmekond aastat tagasi.

Sel korral ma päris tõsiselt kuulasin, vaim arvamuspingest vaba ja jõudsin lähemale ka ühe vanakooli muusikakriitiku mõistmisele, kes põhimõtteliselt on ammu loobunud uute asjadega kursis püsimisest ja kaasa ratsutamisest. Vanem muusika ajast, kui täispika albumi ilmumine oli veel eraldi sündmus, ei ole mitte ise ainult tähelepanumajanduse mõjudest vabam, vaid ka suudab esile kutsuda kuulamiskogemust, mis pole lühiformaatidele üles ehitatud ühiskonna poolt niivõrd ära lahjendatud.

Neil hetkedel miskipärast kaob kartus, et kogu maailma muusikat läbi töötada ei jõuagi. Pealegi muutub palju praeguse aja muusikas toimuv seda läbipaistvamaks ja lahti harutamisel ka põnevamaks, mida paremini tunda seda, mis nägusid on muusika minevikus kandnud. "Kiirustada tuleb aeglustades," ütles alati mu ülikooliaja esimene toakaaslane, kui loengusse selle alguseks jõudmine kriitiliseks ettevõtmiseks läks. Seda proovin nüüd jälle ise ikka meeles pidada. Järgmine kord, kui käsil albumikuulamismaraton, kokkupanemisel raadiosaade või linnas käimas mitmepäevane muusikafestival.