Inglismaalt, Teignmouthist pärit Muse’i puhul tasub tähele panna nende peaaegu prohvetlikku enesekindlust, kui Matthew Bellamy, Christopher Wolstenholme ja Dominic Howard otsustasid vahetult pärast kohaliku bändide lahingu kinnipanemist (tollal veel esinejanime Rocket Baby Dolls all) 1994. aastal ülikooli pooleli jätta, töölt lahkuda ning kodulinnast minema kolida. Ambitsioonid, mida võinuks tollal liigagi julgeteks pidada, on end täiel määral välja mänginud, sest praegu on Muse’i näol tegu ühe hinnatuima staadionibändiga maailmas, mida tõendavad arvukad võidud ja nominatsioonid best live act’i kategoorias paljudel nimekatel auhinnajagamistel.

Seejuures oleks muidugi meelevaldne kõrvutada Muse’i kui staadionibändi näiteks Pink Floydiga, kes 80ndate algul seadis oma krestomaatilise "The Walli" live show’dega lati kõrgustesse, kuhu ka aastakümneid hiljem pole suutnud küündida ükski teine ansambel. Aeg võib olla tehnilistelt võimalustelt Muse’ile soodsam, kuid neil ebaõnnestub isikliku kunstilise avalduse tegemine, sest kuigi "Drones" on album, mis kontsertesituses võimeline probleemideta haarama staadionitäisi, taandub taoline vormiline grandioossus kergelt sisulisele tühjusele.

"The Walli" mainimine pole juhuslik, kuivõrd sellest kopeeritud momente kohtab läbivalt kogu Muse'i seitsmenda albumi jooksul, nii laulutekstides ja ülesehituslikus pooles ("Psycho" intro) kui plaadikaanel, kus massina marssivad inimkujud loovad vilkalt seose "The Wallist" tuttavate marssivate haamritega, kuid Muse'i marssijatel jääb puudu märgilisest jõust. Muse on üritanud "Dronesiga" toota "The Wallile" omast teravat ühiskonnakriitikat, kuid välja on see kukkunud pealiskaudselt, küündimata sügavama, analüütilise tasemeni, jäädes ainult lihtlabaseks loosungiks.

Muse’i tehtav kriitika on seega paras klišee ja kohati isegi silmakirjalik, sest kuigi nende reklaamitav hoiak peaks olema süsteemi õõnestava iseloomuga, on nad seejuures ise nii selge kinnitus kõigest, mille vastasust nad jonnakalt deklareerida üritavad. Veenvuse otsinguil peaks ajas minema tagasi kuusteist aastat, mil Muse andis välja oma debüütalbumi "Showbiz", mis kannatas vabalt välja võrdlusmomendi Thom Yorke’i ja Radioheadiga ning mille tehniline ja sisuline tummisus polnud tollal küsitav.

Kuigi "Dronesi" üle võlli trummid ja kitarr pakuvad kohati isegi nauditavaid momente, ei piisa nendest ja üksikutest meloodilistest konksudest plaadile näo andmiseks. "Drones" on ülimalt retseptitruu saavutus ning kuigi end üritatakse kuulajaile maha müüa mässajalike ja muusikaliselt nurjatute tegelastena, pole mingitest raamidest välja astutud. Koduseks kuulamiseks näib "Drones" üldse mitte sobivat, kuna on tüütu ja uskumatult igav, lisaks jääb paratamatult osa lavapotentsiaalist koduse musasüsteemi vangi. Iseasi muidugi, kas album peale sisutühjuse kattevarju sellega ka tegelikult midagi olulist kaotab.