Nagu enamik aastakümneid tegutsenud bände, mis enam ammu midagi uut ja huvitavat teha ei suuda, on mingis mõttes üsna naljakaks muutunud ka 1978. aastal Birminghamis asutatud new wave dance rocki viljelev Duran Duran. Bänd, kes püüdis noorte maitse ja tunnustuse laineharjal sõita kolmkümmend aastat tagasi, pole oma sihist loobunud nüüdki.

Kui heita pilk Duran Durani plaadimüüginumbritele ning tabelikohtadele näiteks Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides, siis tuleb nentida, et eesmärgi massidesse jõuda on kollektiiv kindlasti täitnud. Sest kui 2011. aastal ilmunud eelmise albumiga "All You Need Is Now" jõuti Suurbritannia tabelis 11. kohale, siis vastse albumiga on kodumaa edetabelis seni kõrgeim positsioon olnud 5. koht ning USAs 10.

Ei oska öelda, kui palju on nüüdse plaadi edule kaasa aidanud hulga külalisartistide kaasamine, kuid mõnevõrra ehk siiski. Kindel on aga see, et näiteks Janelle Monáe ja Nile Rodgersi kasutamine laulus "Pressure Off" või Kiesza hääl loos "Last Night In The City" annavad nimetatud lugudele palju juurde.

"Paper Gods" ei ole üldse mitte halb plaat. Õigupoolest on tegemist täitsa korraliku tantsumuusikat pakkuva albumiga, millel on hulgaliselt meeldejäävaid ja ööklubidesse hästi sobivaid lugusid. Ometi ei saa öelda, et Duran Duran tänapäeval erilisi üllatusi või naudinguid suudaks pakkuda. Heal tasemel sooritus, mis siiski ümbritsevasse levimuusika massi liiga hõlpsalt ära kaob.

Vaata nimiloo kontsertesitust: