Kell 22 kõnnin mööda Rigaer-tänavat, hõlmad lahti. Termost hoian mõlema käega. Riietus on täpselt sama mis kahel varasemal korral: pardiga dressipluus ja tumehallid dressipüksid. Jaki tõmbasin ka peale, polnud terve päeva väljas käinud, arvasin, et on jahedam, aga tegelt oli hästi sume ilm. Rigaer-tänava avastasingi siis, kui esimest korda Marko juurde kõndisin. Jah, ta nimi on Marko nagu mu korterinaabrilgi, alguses läbi interneti suheldes korraks hirmuga mõtlesin, et äkki ta ongi mu korterinaaber. Alguses ta ütles oma nimeks olevat Alex. Mulle kunagi ei meeldinud inimesed libanimedega, aga nüüd kasutan ise ka. Selliseid nagu Alice ja Maud. Kasutan ainult ebaharilikel juhtudel. Tundus veits imelik suhelda inimesega terve õhtu, kahtlustamata, et ta nimi ei olegi Eugen Friedrich Bertolt Brecht. Ja siis kui teada sain deidi pärisnime, siis ma ei osanud enam kuidagi suhelda, tundus, et muutus nagu teiseks inimeseks. Tal oli mingi eriti imelik nimi ka, nii et mul läks kohe meelest ära. Kohati ongi parem, kui inimesed jäävad nendeks, kes nad pole, siis on nad meeldivamad.

Marko ütles ise oma meilis, et ta pärisnimi on Marko, suhtlesime niisama ja jutt läks hüüdnimede peale, küsis, kas mul neid on. Nimetasin paar, mis olid, ja siis ta hakkaski mind kutsuma hüüdnimega, mulle see üldse ei meeldinud. Ma ei teagi, miks talle üldse kirjutasin, eks vist selle pärast, selle viimase eemaletõukamise pärast. Mozart ei vastanud enam mu jutule lihtsalt. Ma ei tea, miks, jabur, võibolla ta tundis, et ta ei suuda händlida enda kõrval naist, kes on tast sada korda targem, sada korda haritum, kümme aastat vanem, näeb kümme aastat noorem välja, vaimukas, kuum jne super, sest et ta ise on oma 20-aastased ajud juba kanepist veits krussi tõmmanud. Ja ma ei tahtnudki üldse olla naine ta kõrval, et vaid lihtsalt korra ta voodisse supsata, sest oli ginger ja hästi kena. Tema kartis vist, et mingi vanem naine tahab temaga abielluda. See tõukas mind kuhugi kuristiku servale avastama oma seksuaalsust. Kuidas kaotada vatt enda ümbert? Üks võimalus on see omale lihtsalt vittu toppida, kogu vatt, ma ei tea, mis vatt see on ja kust see tuleb, aga see on olemas, ma olen selle sees. Tegelt on vist kõik sama, ma mõtlen, sellised väljendid nagu vati sees, kuristiku serval, tühermaal. Küsimused on samad: Kuhu minna? Mida teha? Tööd otsides teen tihti põikeid lehele, kus on à la sellised kuulutused: Looking for pretty face to cum / Let me lick you to heaven / Kick me in the balls for fun jne jne, a ja selline kuulutus oli ka:

Hey there…
Artist couple here on tour for a few days. I know we’re going straight to hell for posting this here but what the hell… this is berlin right?! :)
We’re bored at our HOTEL and we’ve got an extra IPHONE 6, 64gb, gold…
do you have some blow/kok?
if so we’ll give you the iphone in exchange…
If you have some powder and are willing to TRADE, hit us up!
x

Ja siis see Marko kuulutus – still looking for a woman to pee on me –, olin ammu juba näinud seda kuulutust, see still looking… Mina ka ju otsin tööd, muudkui otsin ja otsin, aga pole leidnud ja tema ka still looking… Sellepärast kirjutasin talle, meis oli ühist midagi. Ta kirjutas, et on kena välimusega ja et talle meeldib ka suhu väga võtta. Nii kujutasingi ette, kuidas pissin mingile kenale tüüblile suhu, kuidas surun pissides oma silmad kõvasti kinni ja kusen selle vati, uriinivati, endast joana välja ja pissimise lõpetanuna saan kusesooja suuseksi (mu kujutluses on see soe, aurav, hästi vesine) ja siis olen just selles hetkes ja ma pole paljas, dressikas ja sokid on jalas. Vot, nii lendasingi kohe oma kujutelma. Ja hoidsin seda ka oodates Marko maja ees, põlved kokku surutud. Marko soovitas enne tulekut hästi palju vett juua. Ootasin, millal näen koridorist tulemas kena meest, kes mulle ukse avaks. Ootasin ja kannatasin, surusin mõlemad käed tugevalt jalgade vahele, et hoida pissihäda kinni. Kükitasin ja surusin kontsa omale tugevalt sinna kohta. Sellest ei olnud kasu, ühe sekundiga tuli kusi püksi, see oli ise juba nii mõnus asi, et lasin kogu vedeliku oma põiest välja, see oli nii hea, et oleks tahtnud karjuda, kellelegi kaela karata, kedagi tänada, aga kedagi teist ei olnudki, olin ainult mina ja mina ise tegin seda endale, seda kõige paremat. Uhh, igaks juhuks jooksin sealt ukse juurest minema. Ja kõndisin mööda Rigaerit koju tagasi, nii õnnelikuna. Olin ära unustanud püksipissimise võlu. Meenusid unustatud lapsepõlve piinlikud üksikasjad. Voodi märgamine, autoistmete märgamine, püksipissimise varjamine ja nende tagajärgedega tegelemine võimalikult salaja ja märkamatult, et keegi aru ei saaks. Aga jah, mu suur armastus oli läbi une pissimine, seda juhtus vist kolmanda klassini. Hiljem tõusin juba teadlikult voodist üles ja pissisin põrandale ja istusin veidi aega seal sees ja siis koristasin ära ja läksin uuesti magama, kui oli öö, aga kui päev, siis alustasin päeva nii. Aga ka selle lõpetasin ma mingi hetk ära, sest vahel, kui oli hommik, oli tüütu end pesta ja ma vist veits hakkasin kuse järele haisema, sest kuivatasin end mingi suva asjaga, mis kätte sattus, ja panin riidesse. Kui õpetaja ja ka teised õpilased sellest koolis probleemi hakkasid tõstma, siis rääkisin ise emale ära, et nii on juhtunud, et pissin vahel põrandale ja istun pissi sees ja vahel ei taha üldse sealt püsti tõusta. Ema ei osanud midagi öelda, paitas lihtsalt mu pead, rääkisin seda kõike ka väga kurval ilmel. Olingi muidugi kurb, sest olin ikka ju see klassi haisukott, aga minu mäletamist mööda oli neid teisigi. Käisin ka psühholoogi juures, kus sai süntesaatorit mängida.

Olin seega mingi ajahüppe teinud ja tundsin end jälle väikse lapsena. Teadsin, et tegelt ma pole, aga ütlesin väiksele endale, et sa oled kõik õigesti teinud ja midagi pole vaja häbeneda. Mina, täiskasvanud naine, ei häbenenud öises Rigaer-tänavas oma täiskustud pükse, mu silmis ja kehas oli heroiini rahu. Mingi uhkus enda üle, et ma pole ennast üldse unustanud, olin lausa armunud iseendasse. Teadsin, et keegi teine ka mind viltu ei vaata, kui ise naeratan, ja vaatamata mu täiskustud pükstele on kõik hästi, kuu ja tähed säravad taevas. Oh, kõik meenus ja kogesin ka midagi täiesti uut. Minu oma tänaval on üks spot, kus on kusehais, ja ükskord nägin, kuidas üks veits hullu hipi välimusega vanem naisterahvas seal oma põit kergendas (see lihtsalt rändomli meenus praegu). Äkki olen ise ka kunagi selline.

Oled väike, tunned häbi ja piinlikkust, põlgust, saad suureks ja hakkad end armastama, kõigele vaatamata, nii mõtlesin tol õhtul magama minnes. Peale seda, kui olin kirjutanud Markole toimunu kohta vabanduskirja. Ta oli pettunud ja isegi veidi pahane. Ma ütlesin talle, et mul on üldse see kellelegi suhu pissimise tuhin möödunud, ja soovitasin tal keegi uus leida. Ta ütles umbes, et oli nii palju aega kulutanud minuga suhtlemisele ja ei saanudki, mida tahtis, et ma vedasin teda alt. Lõppu lisas, et saab aru. Veits manipuleeriv kiri. Ma ei vastanud enam sellele, unustasin kogu asja. Mitme nädala pärast võttis Marko uuesti ühendust, ütles, et ta urge on nii tugevaks läinud ja ta ei tea enam, mida teha, tal pole õnnestunud leida, kes seda teeks. On neid, kes teevad raha eest, aga Marko ei taha raha eest, ütles, et ta ei naudiks seda. Läksin siis kohale jälle, pidžaamaa, mõtlesin, et teen ära, saab inimene rahu. Jõin seekord vähem vett. Lasin kella, minu üllatuseks tuli uksele vastu üldse mitte kena välimusega, average’ist pigem tüsedusele ja vähesele sportlikkusele kalduv mees. Tee korterisse oli keeruline, imelik maja. Liftis rääkisime veidi ja naeratasime kohmetult kordamööda. Paistis tore inimene, aga minu vittu tema huuled puutuma ei saa, selles olin juba kindel. Korter oli selline väike, esikuga ja ühe toaga, milles väike kööginurk. Ta näitas ettevalmistusi, oli põrandale pannud kile ja käteräti. Ma ei kujutanud selliseid asju ette, seda käterätti ja kilet. Küsis, et mis ma mõtlen, et kuidas seda teha. Ütlesin, et mina tahan seista püsti ja tema on pikali ja siis mina kusen, füüsilist kontakti ma ei taha. Vaatasime vannituppa, et äkki seal. Ta muretses vaiba pärast ja põranda pärast. Ütlesin, et see on uriin, mitte mingi hape. Temale ei sobinud, et ma tahan püsti seista, ja minule ei sobinud, et ta tahab, et ma kükitaks. Nii jäi see üritus sooritamata ja ma käisin niisama vetsus seal, sest jälle tahtis juba piss püksi tulla. Marko tegi ettepaneku, et ma jääks viieks minutiks ja et räägiks juttu, istusime laua taha ja jõime vett. Ütlesin, et ta võiks proovida ikkagi, et keegi oma ala proff teeks seda ja et ta maksaks. Igatahes julgustasin teda. Soovitasin ka minna tal erinevatesse fetišklubidesse, ütlesin, et kindlasti on neid inimesi, kes samuti otsivad, ja et ongi nii raske leida seda õiget klappi ja et meie ju ka praegu proovisime ja saime kokku, aga ei olnud seda klikki, noh. Läksin siis minema. Kodus ootas Markolt kiri, kirjutas, et oli väga meeldiv minuga tutvuda ja et ma olen tore inimene. Kirjale ma ei vastanud. Itsitasin omaette teki all – jah, tulebki proovida ja kogeda erinevaid asju – ja jäin magama.

Mõtlesin, et nii, selle kogemusega on nüüd ühel pool. Kõiki kogemusi ei peagi lõpuni kogema, võib lihtsalt vaadata seda kogemust ukselävelt ja kui paistab mitte meeldivat, siis ei peagi sisse astuma. Nägemis- ja olemiskogemus ongi vahel nii võimas juba, et ei saa edasi astuda, sest ei saa aru enam keelest, mida räägitakse, oma mõtted peas on nii valjud ja jõuad mõelda lihtsalt, et issand, kas see on tõesti kõik päris. Kogemus seegi.

Oh kui huvitav elu ikka vahel võib olla, nii naljakas.

Nädala pärast võttis Marko muga jälle ühendust. Küsis, kas mul on ehk pissimise isu tagasi tulnud. Ei olnud. Siis rääkis oma mõttest, mis tal pähe tuli. Et ma võiksin pissida pudelisse ja selle talle anda, ta väga palus, ütles, et tal on seda nii väga vaja. Jummel küll, Marko! Aga no miks mitte. Sinu jaoks ikka, hehee. Ta tahtis, et läheks sinna, kuseks seal pudelisse, annaks pudeli talle ja läheks ise minema. Ma polnud nõus, ütlesin, et tahan kodus pudelisse kuseda. Kusen termosesse, siis ei lähe kusi külmaks. Ta oli nõus, uriiniihaldus oli nii suur. Korteris, kus ma olen, pole näiteks riivi, ega sõela, aga väike plastmassist helesinine lehter on. Veider, et elud on ikka salapärased, näiteks mu korterinaaber Marko ei tea, et ma vetsus praegu läbi lehtri termosesse kusen. Ja parem ongi. Uriin termoses, kiirustasin teise Marko poole, mitte et kiire oleks olnud, aga mõtlesin, et minu meelest uriini võlu ongi selles, et see on soe ja tuleb inimese seest, mitte à la õllevaadist või. Uriin on tegelt väga eriline jook, mõtlen, ma ise pole küll joonud. Teinud uriini olen terve elu. Ise komponentidest kokku pannud. Aga lasknud seda enamasti aint kanalisatsioonil maitsta. Marko juurde kõnnib umbes 24 minti, ta tuli ukse peale vastu, sest tal on ju see keeruline maja. Liftis Marko neelatas kogu aeg. Ma arvan, et tal on proteesid. Ta rääkis, et leidis ühe naise, kes on teinud seda, ja kõik nagu klappis, aga naine tahtis 100 euri selle eest. Et tema küll ei maksa. Rääkis, et pfff, raha ta küll ei maksa, et ta ei suuda nautida raha eest. Ütlesin, et sa käid tööl ja saad lubada endale, miks mitte siis maksta. Saiakest küll naudid kohvikus, aga selle eest, et tahad, et keegi sulle näkku pissiks, selle eest pole nõus raha välja käima? Mis mõttes? Kui sa tahad midagi, siis pead selle eest maksma. Kui sa ei maksa oma karismaatilisuse, ilu, headuse või mis iganes millega, või kui sul lihtsalt pole seda, siis maksa vähemalt raha, kuradi ihnuskoi. Ta hakkas tänama ja oma kätt termose poole sirutama, aga mina surusin termose endale põue, temalt vihast pilku pööramata. Jah, ma läksin täiega närvi. Ma ei taha anda talle oma kust, tegelt ju vahet pole, võiksin anda, olen juba siia tulnud, aga ma ei saa, ma ei saa, sest ta pole lihtsalt seda väärt enam. Marko oli arusaamatuses, küsis, kas annaksin nüüd termose. Eiiiiiii!!!!!! Panin jooksu teadmata suunas, otsisin treppe, kuradi pime oli. Tükk aega kujutasin ette, et Marko ajab mind taga, aga ei ajanud. Lõpuks enam ei jooksnud, sest ei teadnud, kuhu joosta, hiilisin ja kobasin lülitit, majast oli raske välja saada, ilmatuma aeg ekslesin. Lõpuks andsin alla ja koputasin suvalisele uksele, et küsida. Noor naisterahvas juhatas mind majast välja. Tänasin ja panin uuesti jooksu, elu eest jooksin jälle, kujutasin ette, et Marko ajab ikka taga ja tahab mult termost ära võtta. Jooksin allamäge. Tahtsin selle kogemuse raadiusest välja joosta. Peagi jõud rauges, kui olin jõe äärde jõudnud. Pime oli ja hingeldasin kõvasti, nii palju jooksin. Avasin termose ja jõin ahnelt ära selle sisu, kulistasin kõik ühe korraga alla. Käisega pühkisin suu. Vaatasin musta ja linnatuledega Spreesse ja nägin seal oma kuldset peegeldust. Kuldset!