Kui palju on Baltoscandal pika aja jooksul muutunud?

Algusaastatel, kui festival 90ndate alguses Peeter Jalaka ning Von Krahli Teatri eestvedamisel Pärnus toimus, siis mind ei olnud selle juures. Liitusin nii umbes kaksteist-kolmteist aastat tagasi.

Baltoscandali üks nurgakivi on see, et ta jääks vormiliselt niisuguseks festivaliks, nagu ta on, sest seda on etenduskunstide maailmas vähe, mina ei tea näiteks ühtegi sellist.

Kui atmosfäärile võrdlust otsida, siis on see võrreldav rockfestivaliga. Nelja päeva jooksul on väikses linnas meeletult etendusi, tullakse kohale kontsentreeritud ajaks ja ruumi. Pool ajast pühendatakse etenduste vaatamisele ja ülejäänud suhtlemisele, sest muud seal teha pole. Üldjoontes on eesmärgiks etenduskunstide näitamine võimalikult erinevates vormides.

Nii et Tallinnas ei saaks seda teha?

Jah. Mul on nüüd tore vaadata, et TREFF, mis kohe hakkab, on ka neljapäevaseks tehtud. Neli päeva annab võimaluse küllakutsutud kunstnikke kohapeal hoida, et nad näeksid ka üksteise töid. Üks tavaline festival on minimaalselt kaks nädalat pikk ja siis esinejad näevadki võib-olla paari etendust, kui üldse. Teiste kunstnikega ei kohtuta, sest nemad tulevad hiljem või on juba ära läinud. Baltoscandalil on tähtis roll sotsiaalsusel, sellel, mis toimub pärast etenduse lõppu.

Lisaks tavapärasele on sel aastal näiteks pisike klubi, kus nooremad saavad tantsida ja muid asju teha. Muidugi jääb võimalus vestelda ja suhelda, süüa-juua. Ja legendaarne jalgpallimäng küünikud versus romantikud, mis toimub linnapargis ja kus kõik inimesed saavad osa võtta ja valida ka poole. Need on need asjad, mida me hoida tahame.

Muutub festivali kava ja mõte, millega see iga kord tehtud on. Kava saab koostada ikkagi millelegi mõeldes ja loomulik on mõelda sellele, mis meie ümber toimub, mitte välja mõelda mingeid tehislikke alapealkirju, vaid ikkagi see maailm, kus me elame. Seetõttu festivali vaatenurk erineb iga kord.

Kas kunstnik üldse peaks aktuaalsete teemadega tegelema või pole see kunstniku asi?

See kas tuleb või ei tule iseenesest. Kunstnik on ju ka kodanik. Nagu näeme, siis ümberringi on paljud mures selle üle, mis toimub, samamoodi kunstnikud. Kunstniku sotsiaalne närv on tihti teravam, ta on haavatavam. Kõige igavam on loomulikult see, kui kunstnik tuleb ja ütleb mingisuguse poliitilise statement'i. See on sama igav, kui poliitik tuleb ja ütleb poliitilise statement'i. Küll aga, kui seda kunstiliselt nupukalt lahendada ja mitte moraliseerida, siis on need asjad põnevad.

Festivali kavas pole loomulikult ainult sotsiaalpoliitilised teemad, vaid ikkagi inimestevahelised suhted, nende võimalikkus või võimatus. Tegelikult on ju ka need sotsiaalsed teemad...

Mulle jäi silma Showcase Beat le Mot "Nazisuperpeople Are Better Than You All – The Horror of the Ordinary". Räägi lähemalt.

Tuletan meelde, et see on see saksa trupp, kel oli osa Von Krahli teatri esimese koosseisu fenomeni sünnis. Nad käisid siin 2001. aastal ja tegid koos Von Krahli trupiga lavastuse "Piraadid"; mis paljuski muutis Eesti pilti ja mõtteviise! Sama seltskond on siiani koos, tegutsedes mõnel aastal edukamalt, mõnel aastal vähem. Muutunud on see, et nagu Von Krahli trupp ja me kõik, on nad vanemaks jäänud, elukogemust juurde saanud. Nad on ka ehk pereinimesteks muutunud, aga mis ei ole muutunud, on see, et nad möllavad. Kui nad lavale lähevad, siis nad muutuvad heas mõttes loomadeks.

Loomulikult nemad on need, kel on tõsine sotsiaalne närv ja pealkiri vihjab kah selllele. See ei räägi sakslastest ega kellestki konkreetsest, vaid sellest, et maailmas on olemas selline ülirahvuse mõtteviis. Nad püüavad teemat lahata, mitte maha teha ega esile tõsta, aga sellega tegelda.

See pole kindlasti ka tavaline teatrivorm. Keegi ei ütle publikule, mida nad tegema peavad. Saalis istujad võivad vabalt iga hetk näiteks püsti tõusta, baarist õlut osta ja siis tagasi minna. Siseneme kaheks ja pooleks tunniks nende meeste tehtud maailma, mis on natuke imelik, aga ääretult teatraalne.

Näeme maailma justkui kõrvalt?

Jah, me tunneme selle ära, et mõned inimesed või rahvused arvavad, justkui nad oleksid isegi suuremad kui jumal.

Sakslaste poolt tundub selline teema kuidagi eriti karm, aga kriitika ja vastuvõtt, mille osaks nad on saanud, väidab vastupidist. Öeldakse, et oleks võinud veel kaugemale minna. Tegemist on kaasaegse etenduskunsti, mitte tavalise saksa teatriga, keegi ei karju ega kisa, vaid räägitakse olulistest asjadest rahulikult. Kaks ja pool tundi möödub chill'ilt. Sul on aega nii mõelda, reageerida kui ka tunnetada. See on üks niisugune lavastus, mida võiks vaadata. Seda enam, et meil on Eestis palju inimesi, kel on selle trupiga mingi suhe.

Mida ütleb see meie ajastu kohta, et teatrikunst on võtnud visuaalteatri suuna?

Tõepoolest on sellise suuna võtnud. Meil Eestis on see kuidagi eriti teravalt esile tulnud, mujal ehk veidi rahulikumalt.

Ma arvan, et see on püüd rääkida laiema publikuga, ka nendega, kelle jaoks sõnal ei ole nii suurt tähendust. Kes ei suuda sõnade allegooriast aru saada, saavad võib-olla visuaalsest keelest aru.

Teiseks on kunst ja kultuur, eriti etenduskunstid, muutunud nii rahvusvaheliseks, et sageli on seltskonnas iga inimene eri rahvusest ja räägib eri keelt. Kolmandaks ei oma paljud etenduskunstidesse tulevad kunstnikud enam teatri tausta, vaid näiteks filmi tausta. See toob kaasa selle teise keele, mida me muidu oleme näinud kas muuseumides, installatsioonides või kinoekraanil.

Samas kui ütled, et inimestel on kergem visuaalteatrit vastu võtta, siis mainstream on ju ikkagi sõnateater, see on see, millega enamus inimesi harjunud on.

Aga mainstream on mainsteam. Inimesed on harjunud ka kommertskanaleid vaatama. Minu jaoks ei kuulu see üldse kunsti valdkonda. See on meelelahutuskultuur kõige paremal juhul, ja see on hoopis teine maailm. Nad kasutavad näiliselt samu asju, aga see pole see. Lõppude lõpuks lavastab iga linnateater ise oma "Suveöö unenäo".

Siin tuleb mängu ka kajastamine. Oled kunagi öelnud, et Eestis võiks olla ainult üks online ajakiri ja raske on, kui ka rahvusringhääling ei saa aru, mis on ta funktsioon. Mis on rahvusringhäälingu funktsioon kultuuri kajastamisel?

See on natuke aega tagasi öeldud.

Kas see on muutunud?

Ma arvan küll. Seesama kultuuriportaal annab juba mingisuguse variandi.

On teatreid või üksusi, kes üritavad rohkem tegeleda teoreetilise mõtestamisega. Näiteks NO99 programmist leiame kava kõrval ka essee või intervjuu. Nad võtavad üle seda, mida keegi teine tegema peaks. Lihtsalt sellepärast, et sellest on puudust.

Sellepärast tegi ka Kanuti Gildi SAAL oma uuele kodulehele magasini, kus just nimelt on arutelu, kriitika, vestlused, tekstiline analüüs, mida etenduskunstides Eestis ja üldse maailmas traditsiooniliselt on ülivähe. Ma ei tea miks, aga teooria pool on jäetud kuidagi arendamata. Võtame näiteks kasvõi visuaalkunsti, kus võib-olla teooria on tihti tugevam kui praktika. Need võiks ikka tasakaalus olla.

Aga ma arvan, et situatsioon on tänu interneti paremale ärakasutamisele paranenud. Nüüd on kogu aeg midagi lugeda, tekkinud on platvorme, kuhu kirjutada.

Aga televisioon?

Ei. Televisiooniga on pigem vastupidi. Saan aru, et televisioon on rohkem vaatajale suunatud meedia, kes ei saa eriti nišile keskenduda, kuigi minu arvates peaks ta seda just tegema. Kui tuleb mingi muusikali esietendus, siis sellest ju kirjutavad kommertskanalid, ja jääb arusaamatuks miks seda teeb ka rahvusringhääling. See ei ole ju kunstiliselt või kultuuriliselt üldse tähtis üritus, see on meelelahutuslikult tähtis, aga kultuurile ei anna see mitte midagi juurde.

Maksumaksja raha eest doteeritav meedia võiks kajastada just nimelt neid asju ja tendentse, mis on sisuliselt olulised. Mis loovad sisulist väärtust. Teadust me ju ei doteeri selle järgi kui palju inimesi sellest aru saab, seal on muud sisuliselt tähtsad omadused. Teaduses ju ei eelda keegi, et kui mul tuli üks mõte, hüpotees, siis see peaks kohe esimese katsega välja tulema. Vastupidi, võib-olla katsetan 30 aastat ja siis jõuan tulemuseni. Samamoodi on kunstis, kunst ei ole oma olemuselt populaarne asi.

Neid platvorme, kus ei avaldata puhast reklaami on aga tekkinud, kasvõi näiteks Nihilist.fm.

Ajakirjandusel on omadus lihtsalt avaldada kellegi saadetud reklaamteksti. Kui Baltoscandal saadab pressiteate, siis see ei ole ju arutlev ega analüüsiv, see ongi promo. Ajakirjandusele peaks see olema stardiplatvormiks, aga mitte ettelugemiseks. Aga noh, kõik asjad muutuvad, tulevad uued inimesed jne.

Kui telekast näitatakse etenduste salvestusi, siis ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Teatris on ju kõige olulisem vahetus. Mida sina sellest arvad, kas tegemist on lihtsalt millegi ajalooliselt niivõrd olulisega?

Ma arvan küll jah, et neid salvestatakse sellepärast, et need on ajalooliselt olulised. Ta on nagu mingi jälg, mis jääb maha. Kultuurilugu.

Aga kas see vaatajale ka midagi pakub?

Ma arvan, et pakub neile, kes vaatavad mitte lavastust, vaid näitlejaid. See on seesama filmi fenomen, et ma võin seda lavastust telekast sada korda vaadata, sest mulle meeldib, kuidas näiteks Ita Ever seal mängib. Seal on tegemist hea näitlejameisterlikkusega, mitte lavastusega. Või siis mulle istub see tekst, narratiiv, sama nagu siis, kui loen teist korda raamatut. Teater see aga enam pole, kui ma seda telerist vaatan. Täpselt samuti, kui ma kinos vaatan ooperit, siis see pole ooper, sest ma vaatan ju ekraani, kujutist. Kuigi otseülekanded on natuke teised.

Minu jaoks on kunstis põhiline eksimise võimalus. Kuni sellise võimaluseni, et äkki näitlejaga juhtub midagi. Filmis pole see võimalik, sest see lõigatakse välja. Mitte, et ma tahaksin näha, kuidas kellelegi midagi pähe kukub, aga see tunne, et kõik on võimalik, pakub mulle kõige rohkem pinget. Absoluutselt kõik. Minu meelest on etenduskunstide korraldajate ja kuraatorite kõige tähtsam eesmärk tekitada situatsioon, kus kõik on võimalik.

Kas see korraldajana stressi ei tekita, kui kõik võimalik on?

Oleneb, mille peal sa väljas oled. Kui oled kunsti peal väljas, siis ei tekita minus mingit stressi. Kui teed lihtsalt tööd, siis muidugi tahad sellest kiiremini ja lihtsamalt üle saada. Kui oled kunstnik, autor või kuraator, siis peaks see olema just motiveeriv, et täna võib midagi hoopis teistmoodi minna.

Baltoscandali festivalil on Lond Malmborgi lavastus "99 Words for Void", mis on oma algtõuke saanud Charlie Hebdo rünnakutest ja see räägib just nimelt sellest teemast oma nurga alt. Seades paljud asjad inimliku küsimuse alla. Neil oli Tallinnas kolm etendust ja kolmas oli 15. novembril ehk päev pärast Pariisi terrorirünnakuid. Kuidas seda teha otseses situatsioonis, kus kõik vaatajad niikuinii tegelevad oma peades selle teemaga, aga äkki enam ei küsi küsimusi. Mida siis teha? Etendajad oleksid laval emotsioonidest peaaegu nutma puhkenud. Situatsioon oli muutunud 24 tunniga kardinaalselt. Selline juhuse võimalikkus ja teadmatus teeb etenduskunsti minu jaoks kõige põnevamaks kunstiliigiks.

Aga kas riigiteatris on võimalik teha kunsti, või rikub arvude pingsam jälgimine midagi ära?

Muidugi rikub, aga ma arvan, et kunsti võib igal pool teha. Suurtes repertuaariteatrites on oma reeglid, mida tuleb täita ja mis võtavad võimalusi kunsti tegemiseks väiksemaks. Näiteks kui sa pead proove tegema iga kord erineva heli- või valgustehnikuga, siis tegu pole ju meeskonnaga. See on nagu masin, täna krutib üks inimene seda mutrit kinni, homme keegi teine, aga vahet pole, toodang tuleb ikka samasugune. Seda teistmoodi ei saagi teha ja see potentsiaalselt rikubki võimaluse tõsiselt süveneda, moodustada tõsine meeskond, mitte ainult laval olijatest, vaid ka lava kõrval ja taga olevatest inimestest. Kui see on suures teatris võimalik, siis on olemas variant, et on kunsti tulemas.

Aga nagu ma ütlesin, siis, kui sa oled kunsntik, siis sa saad kunsti teha, lihtsalt tõenäosus on suurem seal, kus on rohkem vabadust.

Kui ma viimati Kanuti Gildi SAALis käisin, siis ma ei suutnud selle konkreetse etendusega absoluutselt suhestuda. Mulle jääb vahel tunne, et publikule saadetakse vahel signaale, et "mõelge ise", aga samas "mõtle õigesti". Kas ma eksin?

Ei ma arvan, et see pole nii. Peame ühest asjast aru saama: kunstivabadus on ka vabadus ebaõnnestuda, vastasel juhul pole tegu kunstiga.

Võib-olla sa käisidki ebaõnnestunud etendust vaatamas, näiteks, võib-olla kogu lavastus oli ebaõnnestunud, võib-olla see õhtu, võib-olla see, mis meeleolus sina läksid ja mis meeleolus nemad olid, ei klappinud sel õhtul absoluutselt. Seal on tuhandeid võimalusi.

Kui sa oled teatri või festivali juht, siis sina vastutad, keda sa kutsud ja kui see kellelegi korda ei lähe, siis tuleb panna juhtima teine inimene. Kunstnik ei ole siin absoluutselt "edasimüüja".

On ju olemas nohikud, kes käivad ainult ebaõnnestunud etendusi vaatamas. Olen olnud etendusel, kus kõik kolleegid viitasid kuulsa lavastaja ebaõnnestunud lavastusele ja siis me kõik käisime seda vaatamas. Kui ebaõnnestumisi pole, siis pole ka õnnestumisi.

Teiseks, mingi viis mõelda võib olla äärmiselt isiklik ja väga vähestele vastuvõetav, aga nii on. Kui mõni mõtteviis on kõigile täiesti vastuvõetav, siis tekib küsimus, kui palju seal sisu on, või on see lihtsalt kõlks.

Väiksed teatrid on oma ülesehituselt sellised, et midagi ei juhtu, kui palju publikut pole. Suurtes teatrites tuleb sel juhul keegi lahti lasta, sest pole raha palka maksta. Nii võib suur teater omale lubada esietendus päev enne ära jätta. Sõltumatu etenduskunstide keskus on riski juba võtnud siis, kui see või teine kunstnik kutsuti lavastama. Seega on esietenduse ärajätmine puhtalt kunstniku teema.

Ma tean mitmeid sõpru, häid kolleege, kes arvavad enne esikat etenduse ära jätmisest kardinaalselt teistmoodi kui mina ja see on täiesti okei. Teine selline küsimus on, et kas etenduse ajal tohib magada.

Mis sa arvad, tohib magada?

Mina arvan, et tohib.

Aga poole pealt ära minna?

Ära tohib ka minna. Mina ise ei teeks seda, aga mul pole midagi selle vastu. Pigem ära ohi ja puhi mu selja taga ja mine ära, sest äkki mulle läheb laval toimuv korda. Selles mõttes on magamine natuke leebem variant, et vähemalt ei sega, kui just ei norska. Või äkki oled lihtsalt väsinud, kodus ei lasta magada, siis käi teatris magamas.

Eesti publik pidi olema selline inertsist plaksutaja. Tegelikult ei meeldi, aga punnitavad lõpuni, sest kõik teised ju plaksutavad.

Minu meelest oli ka nii enne, aga nüüd on see muutunud. Olen olnud ka Eestis etendusel, kus on ainult üks aplaus.

Aga kas sa ise plaksutad siis ka, kui ei meeldi?

See on professionaalne kretinism. Plaksutan siis esinejatele ja mite lavastajatele. Nende töö eest plaksutan, mis nad on minu silme ees teinud.

Huvitav, et erinevates maailmaosades on plaksutamine täiesti erinev. Näiteks Jaapanis on hästi intensiivne, kõva ja lühike plaksutus ja kõik. Eestlane alles hakkab esimest plaksu tegema, kui neil on ovatsioon lõppenud. Hiinas hakatakse kohe mingisugust rütmi tegema. Oleme katsetanud, et kas see on sissekodeeritud rütm või saab seda muuta. Hakkasime ise teist rütmi tegema ja kõik tulid kaasa. Natuke lõbustad ennast ka, sest Hiinas jälle plaksutatakse hästi kaua, see võib kümme minutit aega võtta.

Ilmselt selleks peabki rütm olema, et jaksaks nii kaua vastu pidada.

Just, mingi motivatsioon peab olema, et miks ma üldse neid käsi üksteise vastu taon.

Kaasaegne teater on juba kõikvõimalikud piirid kaotanud, inimesed on isegi šokiga harjunud, milliseks teater järgmisena muutub?

Ma arvan, et ta käib ikkagi spiraalis, läheb kuskile tagasi. Täpselt nagu tants on moodi tulnud, tantsuetendustes jälle tantsitakse! Ma arvan, et see, kuhu praegu liigutakse, on just see, et ei lõhuta neljandat seina, vaid seda etendusele tuleku ürituse iseloomu, et sa tuled õhtul välja. Etendus võib kesta ka neli tundi, aga selle sees pole pingsalt lavale jõllitamist, vahepeal antakse aega niisama olla, süüa, magada, ja siis tuled tagasi.

Veel liigutakse performatiivse installatsiooni poole, kus ei olegi inimest või kus inimene pole tähtis. Eestis on seda inimestel raske vastu võtta, sest Eesti teater on näitlejateater. Mujal maailmas on tihti lavastaja number üks, meil on näitleja. See on osaliselt sellest, et Eestis pole kino. Kui prantslane tahab kuulsat näitlejat vaatama minna, siis ta läheb kinno. Eestis tehakse aga nii vähe filme kuulsate vanade näitlejatega, et peab teatrisse minema.

Praegu on kõige populaarsemad sketšidest koosnevad etendused. Alles hiljuti oli kolmetunnine etendus, kus oli seitse vaheaega, sest milleks piinata publikut, teeme siis pikemalt, aga lühikesed ja intensiivsed jupid. On ju olemas kaheteist- ja kuueteisttunnised etendused, kus on isegi voodid fuajees ja mis eeldavad, et sa ei pea kõike kogu aeg vaatama. Etenduskunstid otsivad selliste vormimängudega omale tänapäeva meedias kohta.

Baltoscandalil on näiteks Ivana Mülleri lavastus "We Are Still Watching", kus publik teeb ise etenduse. Kui publik ei kasuta võimalust, siis ei tule midagi välja. Mina näen neid vormimänge kohandumisena tänapäeva maailmaga.