California juurtega indie-duo Foxygen on tegutsenud juba 2005. aastast, mil laulja Sam France ja multiinstrumentalist Jonathan Rado hakkasid koos mängima psühhedeeliast ja avangardist mõjutatud eksperimentaalmuusikat. Pärast nelja EPd avastas duo Richard Swift, järgnes plaadistusleping Jagjaguwari firmaga ja esimene stuudioalbum "Take The Kids Off Broadway" väljastati aastal 2012. Eelmine album "…And Star Power" ilmus 2014 ja tuuri jaoks pani duo kokku üheksaliikmelise kontsertbändi. Paraku paistis bänd lausa iga nädal laiali minevat, päris raske oli koos püsida. 2015. aastal ette võetud tuur ristiti hüvastijätuturneeks, sest Foxygeni jaoks võis sel hetkel iga turnee olla hüvastijätt.

Selle taustal otsustas duo neljanda stuudioalbumi jaoks teha midagi täiesti teistmoodi. Nimelt investida aega ja raha orkestraalsemasse kõlapilti. Selleks pandi kokku 40-liikmeline orkester. Kui varasem Foxygeni muusika oli juurdunud psühhedeelsetes pop-idioomides, siis nüüd serveeritakse suhteliselt eklektilist segu, kus on kokku pandud 70ndate lõpu soft-rock, dixieland jazz ja Broadway muusikalidele sarnased teemad üsna wagnerlikul moel.

Esmakuulamisel võib kogu kompott tunduda võltsi ja ülespuhutuna, isegi üleprodutseerituna. Isegi kui teised alternatiivpopi artistid alates Stereolabist Owen Palletti ja Julia Holterini välja on orkestriseadeid päris intelligentselt kasutanud, võib Foxygeni philspectorlik kõlavallilähenemine tunduda taluvuspiiri testivana. Mitme kuulamise järel hakkab siiski mingi vildakas kvaliteet koitma.

Foxygen oli eelmistel plaatidel toetunud ehk liigagi palju krestomaatilistele psühhpopielementidele. Mis teeb nende varase loomingu kindlasti kuulajasõbralikumaks neile, kelle arust pole kunagi neo-psühhedeeliat liiga palju. "Hangi" toel tundub bänd siiski tänu toetumisele Billy Joeli, Elton Johni ja Meat Loafi sarnaselt üleorkestreeritud 1970ndate lõpu albumite lähenemisele esimest korda eristuvat teistest indie-popi bändidest. Sedasorti uuekooli soft-rocki, nagu kuuleb avapalas "Follow The Leader" on ehk viimase kümne aasta jooksul üksjagu tehtud, ent harva nii irooniliselt ülespuhutuna nagu siin.

Suur ansambel toimib eredaimalt lugudes "America" ja "Mrs Adams". Esimene on nime väärivalt laia haardega ja mitmesektsiooniline, eriti tasub kuulata instrumentaalse keskosa mitmeid variatsioone. Viimane kasutab orkestratsiooni osavalt ära veidi konservatiivsemas klaveripopi raamis. Meeldiv vaheldus on kantripopilik (a la Elton Johni "Dixie Lily") "On Lankershim" (vaadake alt videot). Plaati lõpetav "Rise Up" on suurejooneline ballaad, lõpuosa feedback'iga ujutatud kitarrisoolo annab aimu, et psühhedeelset lähenemist pole Foxygen veel üle parda heitnud.

"Hang" pole võibolla parim sissejuhatus Foxygeni kiiksuga kõlamaailma. "Take The Kids Off Broadway" ja teine album "We Are The 21st Century Ambassadors Of Peace And Magic" (2013) tunduvad kuulajasõbralikumad. Ometi võib kollektiivi kiita valiku eest vähem etteaimatava muusikalise suuna kasuks.