Arvustus. Jay Som uue tulijana üheinimesebändide seas

Uus plaat
Jay Som
"Everybody Works" (Polyvinyl)
8/10

Pseudonüümi Jay Som all salvestab Oaklandi laulukirjutaja ja produtsent Melina Duterte, kes oli juba kümmekond aastat arendanud oma muusikalisi oskusi, kuniks ta riputas 2015. aasta lőpus spontaanselt Bandcampi kogumiku eri valmidusastmes lugusid. Järgmisel aastal andis plaadifirma Polyvinyl selle kogumiku nimega "Turn Into" uuesti välja. Nüüd on valmis päris debüütplaat, kus Duterte mängib kőik kitarrid, bassid, trummid, klahvpillid ja isegi trompeti ise sisse. Salvestatud sai see eelmise aasta oktoobris kolme nädala jooksul muust ühiskonnast eraldununa.
Jay Som on üks nendest üheinimesebändidest, kellel on kindel lähenemine, aga stiililiselt lai haare. Pärast hőllanduslikuma kőlapildiga avalugu "Lipstick Stains" kuuleb Duterte pop-instikte kohe mőneti alternatiivrockiliku kőlapildiga laulus "The Bus Song". Rohkem süntesaatoreid ja unenäopopilikumat lähenemist kuuleb laulus "Remain". "1 Billion Dogs" jällegi kruvib tempot ja intensiivsust kombineerides grunge'i ja shoegaze'i, tähelepanuväärseks nüansiks atonaalne kitarrisoolo lőpus. Kuuldes veidi nőtkemat vunkimist laulus "One More Time Please", saab selgeks, et äraleierdatud teema "magamistoapop" vőib siin tähistada teatud lődva käega tunnetust, mida saavutab enamasti justnimelt üksi kőigi pillide peale kuhjamisega ja ka teatud intiimset, sooja tunnetust. Sama kehtib ka laulu "Baybee" kohta, kus Duterte teeb RnB'ga vaat et sedasama, mis meitel Eplik soul'iga "Nőgeste" plaadil.
Oma tugevuste näitamine (ehk antud juhul rohkem indierockilikumas laulukirjutusstiilis, kus kohtuvad alternatiivrock, grunge, shoegaze ja dream pop) ühest küljest ning enese väljaulatamine teistesse suundadesse teisalt ongi pőhimőtteliselt őnnestunud debüütalbumi valem. Seitsmeminutiline lőpulugu "For Light" annab pőhjust jääda ootama ka tulevast arengut artistina. Atmosfääriline kitarrimäng nii alguses kui lőpus eristub kitarriseadetest ülejäänud albumi vältel, laulu pőhimeloodia hakkab loo edenedes mitmekihiliselt korduma ja kaanonlikult vastu kajama minimalistide parimate traditsioonide kohaselt. Nii lőpeb ühtse visiooniga album, mis jätab ometi otsi lahti.
Toimetaja: Kaspar Viilup














