Kõige rohkem tõid ülevaates osalejad välja Paul-Eerik Rummo "Ulyssese" tõlke, mis leidis äramärkimist seitsmel korral. Lilli Luugi "Ööema" toodi välja viiel korral. Kolmel korral märgiti ära nii Gregor Kulla "Peenar" kui ka tõlketeosed Iida Turpeineni "Surelikud" (tlk Piret Pääsuke) ning Édouard Louis' "Muutuda: meetod" (tlk Tõnu Õnnepalu). Carolina Pihelga "Lõikejoon" ning Marju Lauristini ja Sirje Oleski koostatud Ene Mihkelsoni elulooraamat "Tetraeeder karjamaal" märgiti ära kahel korral.

Kultuuriportaali kirjandusaasta kokkuvõttes osalesid Sveta Grigorjeva, Peeter Sauter, Olev Remsu, Mart Jagomägi, Janika Läänemets, Jan Kaus, Andra Teede, Elle-Mari Talivee, Ave Taavet, Katrin Viirpalu, Toomas Väljataga, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Mart Velsker, Made Luiga, Krista Kaer, Heili Sepp, Saara Liis Jõerand, Karl Martin Sinijärv, Märt Väljataga, Morten Made, Tõnu Karjatse, Helena Aadli, Paavo Matsin, Vallo Kalvik, Gert Kiiler, Kai Väärtnõu, Arne Merilai, Rein Raud, Triinu Tamm, Aivar Kull, Berk Vaher, Aija Sakova, Jaanika Palm, Pille-Riin Larm, Maarja Vaino, Piret Voolaid, Heli Allik, Imbi Paju, Tiit Hennoste, Emma Lotta Lõhmus, Anti Saar, Elisa-Johanna Liiv, Andrei Liimets, Carolina Pihelgas, Anneli Leinpere, Joonas Hellerma, Mart Pechter.

Sveta Grigorjeva
luuletaja, kultuurikriitik

Ma olen seda varem öelnud ja kordan nüüdki: midagi nii head pole te Eesti kirjanduses ammu lugenud. Luuk on muidugi nõudlik nii enese kui oma lugeja suhtes, "Ööema" on nimelt struktuurilt keerukam-keerjam kui nt "Minu venna keha" ja "Kolhoosi miss". Kuid selle lugemine tasub end sajakordselt ära.

Keegi ei kirjuta nii nagu Lilli Luuk, ei siin ega mujal. Hea autor peabki vist korraga olema nii jutuvestja, psühholoog kui filosoof. Ja Luuk on seda. Sa tunned selle varahommikuse raba lõhna, mida ta kirjeldab, sa tunned seda hirmu ja elujanu, mida ta tegelased selles rabas ära eksides tunnevad. Isegi kõnnid ja eksid ning keerad siis jälle õiges suunas selles raamatu tähendustetihnikus. "Ööema" ei ole ühe inimese lugu, see on rääkimata lugude lugu, vägivalla lugu, vägivalla kordumise lugu, lugu, mis ei tahagi kahjuks ära lõppeda...

Peeter Sauter
kirjanik, kultuurikriitik

Juhin tähelepanu Sverre Lasni raamatule "Hulkur. Bradjaaga", mis annab mihkelmutilikult iroonilises kolme läände liikunud idaeurooplase loo – eestlase venelase, ukrainlase. Jutud on kurbnaljakad, absurditundelised, täis paradokse ja tekitavad tunde, et same eurooplasteks, aga mõneti võõrasteks jääme Euroopas siiski. Aga kui rohkem omaks saame, oleme võõrad kodus. Pole hea nii, pole naa. Nii on olnud ka varem, näiteks teise ilmasõja ajal pagedes ja põhimõtteliselt pole seal palju muutunud. Siiski selle vahega, et eestlane saab tagasi tulla, aga tahab seda harva. Venelane ja ukrainalane osalt ei saa, osalt ei taha.

Tekst ajab muigama, kohati ohkama ja pead vangutama. 

Olev Remsu
kirjanik, režissöör, kultuurikriitik

Mihkel Mutt – "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg." 

Mart Jagomägi
kirjastaja

Kunagi Ilmar Venega juttu ajades küsis ta mingi raamatu kohta, kas ma olen seda lugenud. Ei mäleta, mis raamat see oli, aga kindlasti mitte mingi väga ammune, vaid ikka viimase aasta jooksul ilmunud teos. Saanud minu käest eitava vastuse ütles ta väga vabandavalt ja mõistavalt, üldsegi mitte irooniliselt või pilkavalt, et vabandust, õigus jah, kirjastajal ei ole ju aega raamatuid lugeda. See oli põhjenduseks, miks ma valin oma kirjastuse raamatu, sest tõesti väljaspoolt raamatu lugemiseks tõesti paraku aega ei jagu.

Teisena meenub lugu (või legend) sõja ajast, kui saksa sõdur andis vene külas emale valida, et kumma poja ta ellu jätab, üks tuleb maha lasta partisanide aitamise eest. Ema ei suutnud valida ning siis laskis sakslane mõlemad maha öeldes, et teise tapsid sa ise. Seega midagi tuleb ikkagi valida ja püüan päästa nii palju oma armsamaid kui võimalik.

Mõtteloost kindlasti Viivi Luige "Pühaduse purunemine". Väga mõtteloolik raamat, annab tuuma autori mõttekirjandusest selle ajaloolises arengus.

Luulest Hando Runneli "Laulud tüdrukuga". Esmatrükk ilmus küll juba nii ammu kui 1967, aga harukordne on selles luulekogus esinev õrnus ning jõulisus, autori parimaid luuletusi on selles rohkem kui Tootsi rosinasaias rosinaid.

Toomas Paul ("Paradokside paraad") ning Laurits Leedjärv ("Sada kosmilist etüüdi", mõlemad sarjast "Ilmatargad") pole kunagi küll otseses kirja- või mõttevahetuses olnud, kuid nende kirjatükkidest leiab vastastikuseid tunnustavaid sõnu. On hää meel näha, et kaks mõttesõpra on üsna üheaegselt jõudnud oma teostega lugejate ette. Neid raamatuid võiks lausa paralleelselt lugeda, üks õhtu lugu ühelt, siis lugu teiselt.

Janika Läänemets
kirjanik

Maarja Pärtna mõtiskleb oma värskes proosaluulekogus keskkonnakriisi, sõjahirmu ja majandusliku ebavõrdsuse üle, teeb seda ilustamata, ent suure poeetilise tundlikkuse ja täpsusega, murelikult, kuid meeleheiteta, kaotamata ajastu painete kiuste usku parema tuleviku võimalikusse. Pärtna luule on väike "vastuhakk väljasuremisele" (lk 66), killuke karedat lootust aega, mil seda näib nappivat.

Jan Kaus
kirjanik

John D. Barrow "Uued kõiksuse teooriad"
Tlk Laurits Leedjärv.

See raamat tõestab, et ka teoreetiline kosmoloogia võib olla otsapidi teraapiline. Barrow näitab mu meelest veenvalt, et kuna kõiksus on nõnda mõõtmatu, siis mahuvad selle sisse ära nii ühtsus kui ka mitmekesisus, nii loodusseaduste selgus kui ka nende ilmnemisvõimaluste varieeruvus. Üks ei vastandu teisele, vaid "on võimalik, et meie Universumit valitseb väga väike hulk lihtsaid seadusi ning ometi leidub Universumis lugematul hulgal keerukaid olekuid ja struktuure, kaasa arvatud teie ja mina". Mitmekesisus võrsubki ühtsusest. Ühelt poolt pole täielikult selge, kas saame olla Universumi seaduste ja reeglite osas lõplikult kindlad, ent samas on mingid seadused ja reeglid kahtlemata olemas. Me lihtsalt näeme ja kehastame nende seaduste "tagajärgi ning need on palju keerukamad ja kaugelt vähem sümmeetrilised kui seadused". Võib öelda, et inimesedki kehastavad seaduste ebasümmeetrilisi tagajärgi. Nii et Barrow näitab, kuidas idealismi ja realismi vahel pole ületamatut lõhet ning et kõiksus, kuhu sisse mahub ka kõiksuse vaatlemine, on ühtaegu lihtne ja keeruline – üks läheb lihtsalt pidevalt teiseks üle. See on väga ilus, kohutavalt lohutav mõte.

Andra Teede
kirjanik, stsenarist

2024 on olnud äärmiselt tugevate naiste kirjutatud raamatute aasta. Soovitan neid kõiki, aga eriti kahte, mis mulle teistest rohkem hinge läksid: Carolina Pihelga "Lõikejoon" ja Piret Jaaksi "Põdravalgus". Pihelgas ja Jaaks on teistes vormides juba pikalt tegutsenud, kuid romaanižanris on need teosed mõlemale alles teised. Seda, mis tulevik toob ning mida nii Pihelgas ja Jaaks kui ka ülejäänud Eesti vinged naised edaspidi kirjutavad, ei jõua ma ära oodata. 

Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane

Kas tohin seekord nimetada poolteist raamatut? Nimelt on mul teine selle aasta lummav avastus alles pooleli – Lilli Luugi "Ööema", nii et ma ei saa sellest veel päriselt rääkida – aga nimetada söandan juba kindlasti.

Täie eest soovitan aga soome keelest tõlgitud romaani "Surelikud" (2023), mille autor on Iida Turpeinen, eesti keelde on selle vahendanud Piret Pääsuke. See on kirjandusteadlasest autori debüütromaan, autor aga uurib hoopis teadusajalugu, ja nii on raamat võrsunud loodusloomuuseumi kogudest, jutustab meresõitudest ja koloniaalvallutustest, inimeste ahnusest, väljasuremisest, looduskaitsest, aga ka ühest 19. sajandi teadusnaisest, kunstnik Hilda Olsonist. Romaan keerleb imepärase ammu kadunud loomaliigi ehk Stelleri meriõhva ümber. Just nimelt keerleb, tahaksin osutada, lugege, siis saate aru, kuidas. Praegu, kui ikka veel kiputakse eitama kasvõi inimese rolli kliimamuutuste süvendamises, on nii väga vaja selliseid teemasid nii hästi avada ja jutustada – ja ehkki põhiolemuselt kurb, on ses ilusnukras raamatus mitmeid positiivseid noote (saame küll paremini, kui vaid tahame).

Ave Taavet
kirjanik ja animaator

Kõige eredama lugemiselamuse lõppeval aastal pakkus Gregor Kulla "Peenar", mis oli keeleliselt värske, vaimukas ja valusalt ajakohane. Tõlkekirjandusest tooksin esile Édouard Louis' teose "Muutuda: meetod" (tlk Tõnu Õnnepalu), mis "Peenraga" mitmeti haakub. Mõlemad on väga isiklikud tekstid, kus avatakse meeldiva mitmekihilisusega iseendaks saamise lõppematut teekonda, sellega kaasnevaid kõhklusi ja valu, aga ka edasimineku tungi ja paratamatust.

Katrin Viirpalu
ajakirjanik

Charlotte Weitze "Rosaarium"
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Varrak, 2024

Raamat, mille ridade vahelt saab lugeda ja vaadata. Just vaatamiseks see raamat ongi – täiesti sürr! Nagu jänes hüpleb tekst siia-sinna, siis kössitab rohus ja põrutab täie auruga edasi. Oh maa ja taevas ja kõik kes-mis seal vahel on. Nii hea raamat! See on justkui unenäoline lend.

Toomas Väljataga
kirjastaja

Tõlgetest on vaieldamatult olulisim James Joyce'i "Ulysses". Oluline maamärk, mille tõlkimise ootusest, võimalikkusest ja võimatusest on räägitud mitmeid aastakümneid. Võrreldav viimasel kümnendil ilmunuist vaid Dante "Jumaliku komöödiaga". Lisaks tõlkijale peab tunnustama Kulkat ja Hieronymose programmi toetajaid tänu kellele see teos ja ligi kolmkümmend teist silmapaistvat teksti on saanud meile viimase viie aastaga emakeeles kättesaadavaks.

Eesti autoritest on üht nii selgelt eristuvat ilukirjandusliku teost raske nimetada. Mu isiklik eelistus oleks Tiit Aleksejevi "Taevaminejad". Kõik kolm varem "Esimese ristisõja" sarjas ilmunud teost olid nauditavad ja ka viimane jätkab samas headuses.

Ilmar Tomusk
kirjanik

Olen viimastel aastatel lugenud põhiliselt populaarteaduslikku kirjandust, ennekõike füüsikast ja astronoomiast. "Kuidas kasvatada poisse, kes endale meeldivad" (Christopher Scanlon, Kasey Edwards, Rahva Raamat 2024, tõlkinud Sandra Müür) erineb mu tavamenüüst, kuna räägib inimesest.

Madala enesehinnanguga poistest kasvavad veelgi madalama enesehinnanguga mehed, kes teevad elu raskeks nii endal kui ka teistel. Kuidas seda vältida, kuidas kasvatada poisse nii, et mehed, kes neist sirguvad, austavad nii ennast kui ka teisi? Väärt lugemine nii lapsevanematele, õpetajatele kui ka haridusametnikele.

Indrek Koff
kirjanik ja tõlkija

"Lõppev aasta on meie kirjandust rikastanud mitutpidi, aga kui tohib mainida vaid üht raamatut, siis olgu selleks James Joyce'i "Ulysses" Paul-Eerik Rummo tõlkes. Vägev kultuuritegu – sihuke mõnu maakeeli saadaval!

Nüüd aga vabandage mind, sest ühe teosega pole mitte kuidagi võimalik piirduda… Tunnen tungi lisada veel mõned vihjed. Meie oma eesti kirjanduseski on olnud hea aasta: "Punkti ümber", "Keedetud hirvede aeg", "Kuu teine pool", neid ei jõua kokku lugedagi. Ja luulet ilmus kah igavesti head, aga selle lugemise juurde jõuan paraku alles järgmisel aastal."

Mart Velsker
kirjandusteadlane

Arvan, et kirjandusaasta kokkuvõtetes tõstetakse kõige rohkem esile James Joyce'i "Ulyssest", mille tõlkis eesti keelde Paul-Eerik Rummo. See esiletõste on vältimatu, aga tahan samas rõhutada, et 2024. aastal ilmus ka suurepäraseid eesti autorite uudisteoseid. Minu viimatine lugemiselamus on Lilli Luugi romaan "Ööema". Tunnen siit ära sellesama "tumekirjaniku", kellega sai kohtutud kahes eelmises raamatus ja kelle saabumine kirjandusse kriitikutele kohe silma jäi. Oletan, et nüüd hakkab Luugi lugejaskond laienema – siit leiab ju metsavendi, leiab tugevatele naistele üles ehitatud maailma. Minu jaoks aga on eriti oluline "Ööema" jutustamisviis, mis on valus, aga paneb kõik maailmad elama.

Made Luiga
kirjanik ja kirjanduskriitik

Ma pole mõned head aastad enam küsitluses osalenud ja põhjuseks on see, et kuigi sedalaadi kompilatsioone ei nimetata edetabeliteks, presenteeritakse neid ikkagi nii. Enamik aasta nägu kujundavaid teoseid ilmub aasta viimastel kuudel, raske uskuda, et vastajatel neist murdosagi läbi loetud on. Olen üsna järjepidevalt kirjutanud Raamatukoi blogisse raamatututvustusi-soovitusi, mida ka ERR-i kultuuriportaal on vahendanud, samuti arvustusi kultuuriajakirjadesse, ja ikka ei pea ma ennast pädevaks otsustama, mis vääriks selle ainsa raamatuna esiletõstmist.

Seniloetutest-tutvustatutest on olnud suurim elamus Andrei Belõi "Peterburi". Aasta lõpus lisaksin sinna juurde palju ahtama mahuga Max Blecheri "Juhtumusi vahetus ebatõeluses". Tema varem LR-is ilunud "Valgustatud urgu" olen juba korduvalt maininud kui üht oma lemmikutest, ja olin väga rõõmus, et juba nii ruttu ilmus uus teos, mõlemad Riina Jesmini suurepärases tõlkes. 

Nendes raamatutes on olemas see, mida mina kirjanduselt ootan – nad kergitavad katet maailma igapäevaselt näolt ja piiluvad selle taga asuvasse salapärasesse maailma. Meie kõige tavalisemad asjad, paigad, kohtumised muutuvad millekski täiesti teiseks, justkui oleks universumile kuskilt üks dimensioon juurde kasvanud. See peegeldub ka teoste ülesehituses – isegi lause tasandil ei ole võimalik ette ennustada, kuhu kirjanik oma mõttekäiguga järgmiseks jõuab. Iga lause, eriti Blecheri puhul, on justkui omaette väike supernoova plahvatus, uue maailma algus, mis avab sulle seninägematud tajuportaalid.

Krista Kaer
kirjastaja ja tõlkija

Minu valitud raamat on James Joyce'i "Ulysses". Ühelt poolt on oluline
see, et "Ulysses" on nüüd eesti keeles olemas. Teiselt poolt aga see,
mil viisil on Paul-Eerik Rummo eesti keelt kasutanud. Eesti keelde
tõlgitud raamatud on eesti kultuuri osa ja Paul-Eerik näitab
suurepäraselt, mida kõike eesti keelega teha annab ja milliseid stiile
see võimaldab kasutada.

Heili Sepp
kirjanduskriitik

"Südames laulavad metsad. Eesti metsaluule antoloogia"

Kogumik kui katedraal, mille arhitektiks on Doris Kareva. Pühakoda, kus eesti hingega inimene leiab koha sõltumata sellest, mis tal parasjagu mõttes. Iga luuletus on ise pärl. Avastamisnaudingut pakkuv uus tervik on aga selle üksikosadest mõõtmatult suurem, mis kinnitab taas, kui üdini on selle koostaja lõimunud eesti luulesse ja vastupidi.  

Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu tegevtoimetaja

Ei, see pole nali – aasta algul välja tulnud vaevu kahte kätte ära mahtuv suurteos "Eesti grammatika" on tõeline lugemiselamus. Ja seda ei pea sugugi kaanest kaaneni läbi töötama, vaid võib oma lugemiskogemust julgelt kväärida (nagu soovitab Heneliis Notton Gregor Kulla "Peenraga" teha)! Grammatika puhul võib alustada näiteks peatükkide sisukordadest, mis laotavad lugeja ette kõikvõimalikud keele tahud, sopid, lähenemisnurgad, seejärel liikuda aga mõne juhusliku alapeatüki, võib-olla isegi lõigu juurde, kus kirjeldatakse täpselt ja põhjalikult midagi, mida me hästi teame, aga mille peale pole ehk kunagi mõelnud. Kas tead, kuidas näidata vaid sõnajärjega, et hakkad lugu jutustama? Kuidas moodustada täiesti uusi sõnu, nii et kuulaja ikkagi aru saab? Kuidas valida, millal öelda "aa", millal "mhmh" ja millal "jaa"? Tead küll! Aga kas tead, kuidas sa seda tead? Emakeeleoskus on lõputu oaas, mis asub meie endi peas, ja sellise uhke teejuhi olemasolu äärmiselt tänuväärne.

Karl Martin Sinijärv 
kirjanik

Ričardas Gavelis "Vilniuse pokker"

Aasta oli ägedat kirjandust täis ja rõõm on tõsta esile päris aasta lõpupäevil ilmunud raamat. Vennalikust Leedust meile liig palju raamatuid ei tule, aga nüüd siis täie rauaga. Päriskirjandus on mõnikord igav ja/või raskestiläbitav, aga "Vilniuse pokker" igav küll ei ole. Ega ta ühe õhtu raamat samuti näi. Ja vaadata saab tema peale väga mitut moodi – kes, kas ja kuidas Leedut ja Vilniust teab ja mäletab. Ja mis ajast. No mida tean mina Kafka Prahast? Mäletada ei saagi, ealised iseärasused. Hea kirjandus sööb end igasse vastuvõtlikku vaimu. Kui praegu pean lambist ütlema, siis aasta parim ilukirjandusteos. Muust värgist vaadake Pruulide võluvaid ja natuke hirmsaid rännuraamatuid. Klass omaette, ja hea emakeel.

Märt Väljataga
Vikerkaare peatoimetaja

Tõstan esile Olga Tokarczuki romaani "Empuusion" (Hendrik Lindepuu Kirjastus).

Morten Made
kultuurikriitik

Mu jaoks jääb aastat saatma Gregor Kulla "Peenar". Selle raamatu kohta võib öelda kõiksugu asju. Kultuurikriitika on seni olnud suures vaimustuses. Siit-sealt seltskondadest kõlab ka kriitikat, et pole nagu suurem asi värk. Keskealised kipuvad korrutama, et nad on kõige selle jaoks liiga vanad. Minu jaoks on see raamat praeguste noorte manifest. See on minu põlvkonna "Indigo". Aga "Peenras" ei ole enam luusereid. Peab uurima, peab tegema kunsti, peab kritiseerima, peab pidevalt ennast kehtestama, peab tegema kõike kohe ja nüüd ja miskipärast peab kõige nimel kogu aeg võitlema. Sest ilma võitluseta ei saavuta mitte midagi. "Indigo" luuserid on nüüd suureks kasvanud ja ei taha ohjasid käest ära anda. "Peenar" tuleb ja võtab.

Tõnu Karjatse
kultuuriajakirjanik

James Joyce'i "Ulysses" Paul-Eerik Rummo tõlkes – 1920. aastal ilmunud "Ulysses" oli omal ajal ilmutus või siis vähemalt skandaal, meile jõudis see vaba meele uitav sära sada aastat hiljem, kujunedes üheks aasta müüduimaks raamatuks. Paul Eerik Rummo tõlge pole mitte vähem vaimustav kui algupärand, sest Rummo on osanud leida Joyce'i tekstile vastava võtme nii murdekeeles kui ka žargoonis. Lootes ilmselt lugeja haritustasemele ja raamatu mahtu kokku hoides jättis kirjastus Varrak kommentaarid tekstile lisamata, sellest on kahju, sest palju jääb kättesaamatuks ja lugeda Rummo tõlget, vahepeal joyceproject.com kommentaare vaadates, pole ka just kõige mugavam lugemisviis. 

Comte De Lautréamont'i "Maldorori laule" Kristjan Haljaku tõlkes kirjastuselt Kakskihammas võib lugeda teiseks aasta tõlkekirjanduse vägitegudest. Haljaku eestindus on sujuv ja loomulik, samas ka tänapäevane. Tänu Haljakule ja Kaksikhambale on eesti keeles nüüdsest olemas üks sürrealismi mõjutekste ning ilmus see sobivalt nimetatud kunsti- ja kirjandusvoolu 100. aastapäevaks.

Helena Aadli
Müürilehe kultuuritoimetaja

Edouard Louis' "Muutuda: meetod" kerkib kahtlemata minu jaoks selle aasta uudiskirjandusest esile. Raamatut oli võimatu käest panna ja sestap lugesin seda öö otsa järgmise päeva lõunani, mida polegi vist varem juhtunud. Ent see paeluvus ei tulenenud mingist lihtsast trikitamisest, mis lugejat konksu otsas hoiab ja raamatut lõpetades on tunne, et peod on tühjad. Selles loos hoidis mind kinni ausus ja julgus seda ausust avada, mille leian olevat väga tervistavana.

Lugu räägib klassireeturlusest ja -kamuflaažist, aga ka enese eitamise ja leiutamise teest; juurte katkestamisest, neile otsa vaatamisest. Mõneti võib peategelase toimimist näha valetamisena, mõnes mõttes enese päästmisena viletsusest. Nagu iga hea teos, avardas seegi enese ja ligimese mõistmist. 

Paavo Matsin
kirjanik

Joanna Ellmann: "Ilmunud linn".
Ilmamaa, 2024, 80 lk.

Joanna Ellmann on ikka tekitanud kriitikutes peataolekut või põhjendamatult matroneerivat olekut – teda on peetud millegipärast kehvaks loodusluuletajaks või leitud, et ta käib sõnaga liiga juhuslikult ümber. Tegelikult on Ellmann praeguse eesti kirjanduse üks väheseid lõpuni ehedaid müstilisi luuletajaid. Oma värskes luulekogus "Ilmunud linn" on Tartu poetess liikunud kunagisest maksimaalsest morbiidsusest mingi uue ja heledama sõnumise suunas. Teatav müstiline lapselikkus, pidevad olukordade kordumised, chiricolikult tühjad või siis mütoloogilistest eeterlikest olenditest kubisevad sisemaastikud Ellmanni tekstides on originaalsed ja vastanduvad vägagi iseteadvalt kogu sellele tüütule sotsiaalsuse palavikule, mis on haaranud suure osa eesti nüüdisluulest. Kui müstika on alati mingis mõttes ametliku religiooni kriitika, siis Ellmanni müstiline luule on samavõrd "ametliku luule" kriitika. Aasta parim luulekogu.

Vallo Kalvik
kirjastaja

Kui üks raamat, siis mulle meenus suve alguses ilmunud ja suht märkamata jäänud vinge popkultuurikäsitlus ühest ammusest muretust ajast. Vanemad inimesed vast mäletavad, kui lahe sissevaade briti kultuurilukku oli Londoni 2012. aasta olümpiamängude avapidu. Sarnase asja on kokku pannud John Higgs oma raamatuga "Armasta ja lase surra", kirjeldades 20. sajandi teist poolt läbi biitlite muusika ja James Bondi filmide. Higgs on kirjutanud head teksti ka William Blake'ist, Alan Moore'ist ja KLF-st, nii et jagab seda maailma küll. Palju suurepäraseid kilde sellest, mis juhtus vana hea Inglismaaga pärast Downton Abbeyt ja II MS.

Gert Kiiler
stsenarist ja kirjanik

Urmas Vadi
"Kuu teine pool"
Kolm Tarka 2023

Ma olen veidi aeglane, sest jõudsin selle raamatuni alles sel aastal, aga tänavu loetust jättis ta sügavaima mulje. Siin ei ole asi ainult selles, et oleme eakaaslased ja näeme seetõttu palju asju sama nurga alt. Ega ma ei oskagi seda täpselt seletada, mis siis on. Ja võib-olla ei peagi.

Kõige tähtsam on see, et mul on teda mõnus lugeda ning ka pärast lugemist on hea tuju. Parim kinnitus sellele on, kui tean, et pean midagi muud tegema, kuid otsustan lugeda ühe peatüki veel. Ja siis veel ühe.

On jäänud meelde, et Vadit on süüdistanud "liiga muhe" olemises. Minu jaoks on see just tema trump. Ka traumaatilistest asjadest saab kirjutada ilma üleliigse ängita, kerge huumoriga, aga asja sisu on kenasti edasi antud. Minu jaoks on see palju suurem oskus, kui lihtsalt masendusega silme vahele lajatada.

Kui mõnede meie kirjanike novelle (mis on olnud päris toredad) lugedes on mul suhteliselt värske kirjanikuna tekkinud tunne, et "võiks ise ka midagi sellist kirjutada", siis "Kuu teist poolt" ja üldse Vadit lugedes on tunne, et "tahaks ise ka niimoodi kirjutada". Siin on vahe sees.

Kai Väärtnõu 
"Ringvaate" vastutav toimetaja 

"Surelikud"
Iida Turpeinen 
Kirjastus Tänapäev (2024)
245 lk

Veetlevalt masajas tegelane Iida Turpeineni raamatu "Surelikud" kaanepildil on Stelleri meriõhv – hiiglaslik loom, kes suri välja 27 aastat pärast seda, kui kapten Vitus Beringiga Alaska-otsingutel kaasas olnud teadlane George Wilhelm Steller ta 1741. aastal avastas. Ainult 27 aastat! Selleks, et meie ablas liik teeks otsa peale tervele teisele iidsele liigile, kes end kuidagi kaitsta ei saanud. 

Seesama õudustäratav tõdemus jäi kummitama Helsingi loodusmuuseumis meriõhva skeletti näinud kirjandusteadlast Turpeineni. Ta otsis üles Stelleri päevikud ning hakkas ajama järge, mismoodi üks väheseid säilinud jäänuseid sellest iidsest liigist Aleuutidelt üldse Soome sattus. Järgneb kolm sajandit päriselulisi seiklusi nii Alaskal kui Soomes koos teadlaste ja muidu loodust armastanud inimestega. 

Lugeda on seda suur nauding. Üldse ei imesta, et Turpeinen võitis "Surelikega" kirjandusauhindu nii kodumaal kui piiri taga ja et seda on tänaseks tõlgitud kümnetesse keeltesse. Tulemus on seda ägedam, et tegu on tema debüütromaaniga.

Kurb on muidugi ka. Eriti tänusõnades, kus autor ütleb aitäh neile 374 liigile, kes ainuüksi selle raamatu kirjutamise ajal maamunalt kadusid. 

Arne Merilai
kirjanik ja kirjandusteadlane

Madis Kõiv
"Metafüüsiline luul"
Tartu: Toim Jaan Kangilaski, Leo Luks. Vabamõtleja, 2024. (Vabamõtlejad nr 10.) 387 lk

Naiskirjutus läheb järjest võimsamaks: Lilli Luuk, Carolina Pihelgas, Piret Jaaks, Kristiina Ehin… Hääsõnastus, lugeja veekalkvel silmad… Piret Põldvere värske luuletuskogu pealkiri kirjeldab praegust ühistunnet hästi: "Tõmme". Kindlasti tõstetakse seda ülevaadetes mitut puhku esile. Sellep torkan huvituseks midagi Foucault' pendli teisest otsast: vana, vahel misantroopse ja topelt solipsistliku patriarhi Madis Kõivu esseistliku filosoofiapärandi. Nõnda joonistub välja sfäär, kus viibime.

Ma ei ole karmi Kõivu kõige innukam kiitja mitmel põhjusel, aga olen temalt palju ja elumuutvalt õppinud ning mitte ainult analüütilises filosoofias. Kunagi ütles mulle tema südamlik tütar Viia, et isale meeldib, kui keegi täiesti teistmoodi kirjutab. Jah, see on loov väärtus: mitte trendida ehk kirjutada nagu kirjutatakse, lugejale suhu. Maha laudasoe, üksteisele saba liputamine, elagu külm teater. See tuli meil vist jutuks mu heidegeriliku lähilugemise peale Underi viimase luuletuse kohta pealkirjaga "Must välk", mida ma kaua avaldada ei saanud. Kõivu käsikirjade lademed muutusid lavakõlbulikuks muidugi alles nõukajärgselt.

Nüüd: kui keegi soovib lugeda mingit täiesti kuu pealt kukkunud isemõtlemist, nagu pöörast Uku Masingu stiilis ilukirjandust – osalt omaeluloolist, teisalt grafomaanliku –, võiks ta kätte võtta "Metafüüsilise luulu". Raamatust tulvab välja tekstilaviin, mida ei leia Aare Pilve koostatud mõttelookogumikust "Luhta-minek".

I osa kannab pealkirja "Was ist des Esten Philosophie", kus targutatakse tammsaarelikult, aga-ometi loogilises võtmes eestlaste filosoofilise võimekuse, Aristotelese, Kõivu eluaegse paleuse Leibnizi, kvantmehaanika ja fregeliku keelepöörde üle filosoofias.

II jagu arutleb "Subjektiivsuse objektiivsusest": Kõivu juhendatud analüütilise filosoofia seminarist, jalutuskäigust Zenoni ja "Opus nigrumi" aurtori Marguerite Yourcenariga (avaldamata käsikirjast), võrukeelsest raudteeigatsusest, Eestimaa vaimuhiiglasest Mattihas Johann Eisenist, Umberto Ecost kui Karl Ristikivist ning kommunistlikust sisepagulasest Gustav Naanist kui Uku Masingust. III kolmandik sisaldab kolme usutlust anonüümse Ann Musta ja noormeeste Valle-Sten Maiste ning Aare Pilvega: "Metafüüsiline luul on sund, mis tuleb ise peale" ja "On auküsimus auahnusest üle olla". Laske endale mõni asi rahutult selgeks teha.

Rein Raud
kirjanik ja kultuuriteadlane

Ei saa alustada teisiti kui kurvastamisega, et kirjandus on kultuuriajakirjanike meelest üsna sekundaarne värk. Aasta parimaid albumeid tohib reastada 20 ning kriitikute isiklike edetabelite kõrval on ka põhjalike kommentaaridega koond, milles leidub lausa 50 saavutust. Väärt raamatuid ei ole aasta jooksul ilmunud sugugi vähem, aga neist tohib nimetada vaid ühe. Paraku peegeldab see üldisemat olukorda — algupärased kirjandusarvustused on ERRist praktiliselt kadunud, peegeldatakse küll Sirpi ja Värsket Rõhku, mis sealsetele käsitlustele ehk veidi lugejaid juurde toob, aga kogu oma ressurss näib kuluvat pigem kommertskino ja muu ingliskeelse peale. Mõni ime siis, et nooremad inimesed oma meeleseisundeid enam eesti keeles väljendada ei oska. 

Ühe raamatu kaupa kirjeldatud kirjandusaastast tekkiv pilt on mõistagi ka väga ebatäpne, sest harva on nii, et üks teos kaalub kõik teised üles — lõppvalik on paratamatult üks mitme võrdse seast. Oleks siis kas või üks igas peamises žanris! Oletan pealegi, et päris mitmed vastajad talitavad nagu mina — mainivad mõnd raamatut, mis nende meelest kindlasti äramainitute hulka peaks sattuma, aga millest nad oletavad, et teistel see tähelepanuta võib jääda. Selle lisandusega toon esile Kaur Riismaa "Enne pattu ja roboteid", mis on peadpööritav lugu, nii keeleliselt kui sisuliselt nauditav ja uuemas eesti proosas üsna ainulaadne sooritus. Riismaa läheb mu meelest pea iga raamatuga paremaks ja väärib kindlasti rohkem tähelepanu, kui talle seni on osaks saanud. 

Triinu Tamm
Loomingu Raamatukogu peatoimetaja

"Maailma novell", MTÜ Eesti jutt

Head eesti tõlkijad on välja valinud oma lemmikud lood kirjanikelt, kes maailma eri otstes erinevates keeltes novelle kirjutavad, ja nii on kokku saanud täiesti ainulaadne raamat. Iga lugu on omamoodi nauditav lugemine, eriti hämmastav on aga see, kuidas nad omavahel vestlusse astuvad. See on tõesti kange kraam ja esimese loo ehmatuse peale ei tasu kindlasti lugemist pooleli jätta.

Kirjutasid Szilárd Borbély, Manon Uphoff, Maksim Ossipov, Annie Saumont, Roman Malõnovskõi, Bart Moeyaert, Kyōko Nakajima, Lutz Seiler, Yiyun Li, Menis Kumandareas, Dalton Trevisan, A. Igoni Barrett, Alvydas Šlepikas, Jan Balabán, Lana Bastašić, Kunwar Narain ja Edina Szvoren.

Tõlkisid Lauri Eesmaa, Kairi Look, Veronika Einberg, Maria Esko, Ilona Martson, Kerti Tergem, Alari Allik, Eve Sooneste, Ann Alari, Kaarina Rein, Mariliin Vassenin, Heili Sepp, Tiina Kattel, Küllike Tohver, Madis Vainomaa ja Mathura.

Aivar Kull
ajaloolane, kultuurikriitik

Kirjastuselt Varrak on ilmunud kaks suurepärast mälestusteraamatut (ja muide, mõlemat soovitas mulle lausa tungivalt Mehis Heinsaar).

Jevgenia Ginzburg [1904-1977], "Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika", David Vseviovi saatesõnaga, tõlkinud Valdek Kiiver, 688 lk (tõsi, raamat tuli müügile juba detsembri keskel 2023).

Tamara Petkevitš [1920-2017], "Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused", tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats, 520 lk.

Neid mõlemat mahukat (ja võrdväärset) mälestusteraamatut võikski lugeda koos. Kahe naisautori poolt otse erakordse meelekindluse ja lummava psühholoogilise vaistuga jäädvustatud vene ajaloo 20. sajandi kroonika on praegusel ajataustal eriti kõnekas.

Berk Vaher
kirjanik, kultuurikriitik

Kõigepealt: olen ühel meelel nendega, kes heidavad ette kirjanduskokkuvõtetes vaid ühe-kahe teose küsimist, kui teistes kultuurivaldkondades lastakse koostada pikemaid tabeleid. Kas me oleme siis lugejarahvana Eesti Raamatu Aasta 2025 eel nii viletsad, et isegi ekspertidelt ei maksa rohkem soovitusi pärida?

Samuti aga – nagu jõulueelses Eesti Ekspressi Areeniski toonitasin – võtabki raamatu lugemine ja mõtestamine enam aega kui mõnel kunstialal "ühikute kuhjamine" ning osalt ka seetõttu on varasema varju tänavuse üle iseäranis avaralt tunda. 2024. aastal ei saagi rääkida ainult 2024. ilmunust. Kui ses kontekstis siiski mainida üht 2024. aastal ilmunud algupärast ilukirjandusteost, valin Pawel Graf von Mazini (Paavo Matsini) "Death Café".

Jätan siin vastamata küsimusele, kas see on (aas)ta "parim" romaan – või isegi, kas see on üldse romaan. "Death Café" on ennekõike sümptomaatiline teos ajast, mil kutsume – ehk oleme lausa sunnitud kutsuma – eneste, oma keele ja eksistentsi kaitseks välja vaime minevikust, kaugemast kultuuriloost. Ometi ei ole nad tänasesse ilmudes enam need, kes toona – Luts pole too Luts, Alver pole too Alver, Masing pole too Masing jne. Siia välja kutsutuna ei saa nad rahu, ei oska ehk enamal määral olla kui meie ses ajas, mida on juba keeruline "omaks" pidada. Aga nad on siin.

Laiemas kultuurielu taldrikukeerutamises on Juhan Liivist saanud detektiiv kinolinal, siit-sealt pistavad alatasa nina välja Unt, Vahing, Mihkelson ja Kõiv... Ehk ei olegi tänased heerosed poole sajandi pärast väiksemad, aga me oleme kuidagi eriti palavikuliselt hakanud juurde vajama nonde tunaste kohalolu. "Fillidele", kes lõviosa teadlikust eluajast varasemas kirjandusloos veetnud, ei pruugi see kõik üldse uudisväärtuslik olla. Üha pinnalisema, ahenenud ja lamenenud tähelepanuväljaga menumelumeedia ajastul on siiski lootustandev tajuda neid kummitusi veel hingitseva lõkke äärde koondumas.

Aija Sakova
kirjandusteadlane

Tahaksin 2024. aastast välja tuua Jaak Jõerüüdi raamatud "Sõjast äratatud mälu" (EKSA) ja "Põlemine, pommitamine ja teisi lugusid" (EKSA). Kui viimane on novellide koondkogu, mis toob lugejani 25 novelli eri aegadest, aga hoopis uuel ja ümbertöötatud kujul, siis esimene on esseede ja vestluse raamat. Mõlemat ühendavaks teemaks on sõda ja mäletamine. "Sõjast äratatud mälus" jätkab Jõerüüt oma lummavat "Seitsmes Odüsseias" alustatud dialoogilist kirjutamist. Ta põimib tekstidesse pikemaid tsitaate teistelt autoritelt, luues nii dialoogi, mis aitab lugejal edasi mõtelda. Viimase lihtsustamiseks on ta lisanud ka viiteid, võimaldades nii lugejal jätkata oma (mälu)jälgede ajamist.

Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija

Peagi mööduva aasta suurimaks lugemis- ja vaatamiselamuseks pean Anti Saare ja Marja Liisa Platsi pildiraamatut "Härra Haraldi unistuste aed" (Kolm Elu). Saar loob osavalt kaasahaarava ja mõtlemapaneva loo, lähtudes keele mitmetähenduslikkusest. Härra Haraldi aias ei kasva nimelt, nagu esmalt arvata võiks, taimede, põõsaste ja puude erilised vormid, vaid hoopis tema unistused. Nagu taimeaias, nii on ka unistuste aias ammusemaid ja värskemaid isendeid ning Harald peab kõigi nende eest hoolt kandma, kas siis poputama või kärpima, väetama või kastma. Saare tekst on suurepäraseks lõuendiks Platsi piltidele. Illustraator on kasutanud kollaaži kindla sihiga – joonistatuna on ta kujutanud Haraldi reaalsust, väljalõigetega unistusi. Ilmekalt tuleb niimoodi esile, kuivõrd me elame oma peades, selles nn oma reaalsuses, millel ei pruugi üldisema tegelikkusega just kuigi palju pistmist olla.

Pille-Riin Larm
Sirbi kirjandustoimetaja

Eesti kirjanduses oli silmapaistev naissoost prosaistide aasta. Ilmus hulk tugevaid isikupäraseid teoseid: Maimu Bergi "Abitu armastus", Kristiina Ehini "Südametammide taga", Piret Jaaksi "Põdravalgus", Juta Kivimäe "Nõmme novellid", Lilli Luugi "Ööema", Mudlumi "Roosihullu päevaraamat", Carolina Pihelga "Lõikejoon", Piret Raua "Keedetud hirvede aeg", Katrin Ruusi "Prügimaja Dionysos", Ave Taaveti "Kasukas", Andra Teede "Kateriin ja kurjad onud" ning Elo Viidingu "Suurte hingede kannul" (lugeda koos luulekoguga "Ellujäämisrežiim"). Teemadelt ei ole tegu sugugi ainult naiste n-ö värgiga ja kui olekski, mis siis?

Aasta võimsaim luuleteos on ehk hoopis üks sajanditagune romaan ning seejuures isegi mitte algupärand: James Joyce'i "Ulyssese" eestindus. Paul-Eerik Rummo ülimalt loov poeetiline tõlge avardab eesti keele piire.

Samamoodi ja ometi teisiti mängib keele- ning žanripiiridega Gregor Kulla teoses "Peenar". Oma kunstiprojekti paberväljundis püüab Kulla slängi, internetikeele jm abil käsitleda teemasid, mille tarvis sõnavara seni puudus.

Kõige enam puudutas siiski üks pealtnäha lihtne soome romaan. Iida Turpeinen jutustab romaanis "Surelikud" Stelleri meriõhva (ja teiste hävitatud liikide) nukra loo, õigupoolest kõneleb ta inimkonna ahnusest ja lühinägelikkusest. Teose on eesti keelde tõlkinud Piret Pääsuke.

Maarja Vaino
kirjandusteadlane

Kirjandusaastat jääb kindlasti tähistama Margus Laidre "Ars moriendi, ars armatoria", mis on tõeliselt põnev ja laiahaardeline vaade Euroopa ajaloo kaudu meie kaasaega. Pakub nii lugemisrõõmu kui ka uusi teadmisi ja ahaa-elamusi. Armastus ja surm on nii abstraktsed teemad. Kerge on nende teemade käsitlemisel muutuda triviaalseks. Margus Laidre suudab just konkreetsuste ja ohtrate näidetega sellest hoiduda ja samal ajal jääda ladusaks, viia lugejat laugelt edasi ilma infoga koormavaks muutumata. Vajalik ja haruldane eestikeelne uurimus, põnev lugemine. 

Piret Voolaid
Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Selle aasta oktoobrikuus tähistasime Ene Mihkelsoni 80. sünniaastapäeva mitme väga olulise raamatu ja kogumiku ilmumisega. Kogu selle tähistamise juures süüvisin ka ise Ene Mihkelsoni loomingusse täiesti uue pilguga, seetõttu jääbki minu tänavuse kirjandusaasta eredaimaks ühisnimetajaks Ene Mihkelsoni väga eripärase loomingu taasavastamine. Kõigepealt nägid oktoobrikuu Loomingus ilmavalgust Ene Mihkelsoni avaldamata luuletused, mis on kirja pandud 2015. aastal. Kuigi neid pole palju, vajavad need – nagu Mihkelsoni luule ja looming alati – aeglast lugemist, süvenemist ja sisseminekut. Need luuletused suunavad mõtisklema selle üle, miks on praegusel üha pildilisema kultuuri ajastul meile oluliste ja aktuaalsete teemade mõtestamisel vaja sõna, iseäranis luuletaja kujundlikku, kuid täpset ja viimistletud sõna.

Kirjandusaasta põhiteosena jääb aga kajama Marju Lauristini ja Sirje Oleski kokku pandud ning Marin Laagi toimetatud "Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat", kuhu on kaasatud suure osa meie kirjarahva mõtteid kirjanikust ja inimesest Ene Mihkelsonist ning tema loomingust. Põhjalik kogumik loob tausta eesti vaieldamatult ühe sõnatundlikuma, ühiskonna- ja ajalooainelisema kirjaniku loomingu ja tema aja mõistmisele. See on kaasakiskuv lugemine, kuid annab lisaks võimaluse tutvuda Ene Mihkelsoni erakogust ja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist pärineva ainulaadse ja rikkaliku fotomaterjaliga. 

Heli Allik
tõlkija

Ma ei ole originaalne, aga minu aasta raamat on James Joyce'i "Ulysses" Paul-Eerik Rummo tõlkes. Midagi niisugust ei ole eesti keelega enne tehtud. Ja ometi nüüd, kui see tekst meie ees on, tekib tunne, et see oli ju kõik iseenesest mõistetav – kuidas me ometi enne aru ei saanud, et kõik need võimalused on olnud kogu aeg meie sõnade vahel peidus? Diakroonia, sünkroonia; kõikvõimalikud kihistised sügavuti ja hääled, esitlusviilid, stiilid, registrid, žanrid, vormid, palimpsestid ja pastišid laiuti – sellises keerises on lihtsalt kohutav rõõm viibida. Meie regilaul ja "Kalevipoeg" sobituvad täiesti orgaaniliselt Stephen Dedaluse, Leopold Bloomi ja tema naise Molly suhu, meie Grünthal-Ridala ja Aavik mõjuvad täiesti loomulikult Dublinis 16. juunil 1904. aastal: Paul-Eerik Rummo ise on öelnud, et tõlkimisega on nagu seadustega – "seaduste järgi käimisel järgitagu nende vaimu, mitte kirjatähte". Ja see raamat on niisuguse tõlkeviisi täiuslik kehastus.

Imbi Paju
kirjanik

Aasta 2024 on olnud kirjanduse poolest mitmekülgne ja rikas, mulle meeldib, et eesti autoritelt on ilmunud väga häid lasteraamatuid, mis teevad lapse tema sirgumise teekonnal targemaks ja heaks inimeseks. Ilmunud on palju head ilukirjandust, seda nii meie enda autoritelt kui tõlkes, raske on valida seda ühte. Seepärast luban endale väikese arutluse, mida jagada.

Aasta lõpul valmistas tõsiselt rõõmu Kristiina Ehini "Südame tammide taga", huumori põimine loosse on osavust nõudev žanr ja kohe otsa minna psühhoanalüütilisele teekonnale koos Mehis Heinsaare "Läbi hingemaastike" on sündmus omaette. Raske on mööda vaadata Edouard Loisi "Muutuda meetodist" (tõlkinud Tõnu Õnnepalu), mis avab meie eestlaste jaoks tundmatu klassinõuetega tänapäevase loo, kus kirjandusel on muutumise meetodi imetegev osa. Kuna mõttekirjandus pole meil ikka veel eriti hinnatud, siis ma soovitaks järjest lugemiseks nelja naismõtleja teost, mis kokku olekski sümboolselt see üks oluline teos. Viivi Luige "Pühaduse purunemine" (Ilmamaa), Sofi Oksaneni "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu" (Varrak), Hannah Arendti "Eichmann Jeruusalemmas" (Postimehe kirjastus), ja Ayaan Hirsi Ali "Saak-Immigratsioon, islam ja naiste õiguste kadumine" (Postimehe kirjastus).

Tiit Hennoste
keele- ja kirjandusteadlane

Mul ei ole aasta raamatut. Paistab, et sama tunne on paljudel, sest näiteks enim ostetud eesti ilukirjanduse seas troonivad paljud mullused menukid. Tõsi, ilmus mitmeid esseeraamatuid, ka suurtelt autoritelt, aga needki mõjusid kuidagi väsinuna.  Inimene vananeb. Nii on mul tegelikult vaid kaheksandik raamatut.

2024 oli Ene Mihkelsoni 80. juubeli aasta ja sel puhul ilmus Marju Lauristini ja Sirje Oleski koostatud eluraamat "Tetraeeder karjamaal". Selles raamatus on Merle Karusoo kokku pandud dokumentaarium "Mina ja minu Mihkelsonid", milles kuus naist, Mihkelsoni sõpra ja lähituttavat räägivad Enest ja oma suhetest temaga eri eluperioodidel. Seal segunevad elu ja kirjutamine, hirm ja igatsus, manipuleerimine ja armastus. Tulemuseks on võimas,  lausa verilihal tragöödia. Ma ei tea, milliste nippidega sai Karusoo need naised nii lahti, et nad soostusid rääkima selliseid tekste. Aga minu jaoks on tulemuseks viimaste aastate suurim kirjanduselamus üldse.

Emma Lotta Lõhmus
luuletaja ja kirjanduskriitik

Soovitan Maria Esko tõlkes Loomingu Raamatukogus ilmunud Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta". Lugesin selle läbi paari unetu juulikuu ööga ja raamatust sai hoo sisse ka mu ülejäänud suvi. Zeniter kirjutab rassismist, sügavast sõprusest ja ebaausas maailmas ausaks jäämisest huumori, empaatia ja aistingulise täpsusega. Kinematograafiline stiil põimub sotsiaalkriitikaga ja suunab lugejat ka oma õiglustundele otsa vaatama. Pärast raamatu lõpetamist soovitan kuulata Black Eyed Peasi "Don't Phunk With My Heart"!

Anti Saar
kirjanik ja tõlkija

Ei juhtu kaugeltki mitte iga aasta, et loen midagi, mis mind päris tõsiselt raputab, mis paneb mind natuke rohkem kui lugemise ajaks maailma teise pilguga nägema ja igasuguse sõnalise eneseväljenduse piire ümber hindama. Neljakümnendates aastates lugejale on see vägev privileeg.

Seda privileegi pakkus tänavu Loomingu Raamatukogu kahe teosega: Bora Ćosići "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni" (tlk Madis Vainomaa) ja Max Blecheri "Juhtumusi vahetus ebatõeluses" (tlk Riina Jesmin). Need kaks väikest raamatut on omavahel väga sarnased ja väga erinevad, kummagi ühisosaks mingi raskesti määratletav balkanlik hullus ja sedavõrd eriomane stiil, et kui tahad teoseid sõbrale soovitada, siis tekib tahtmine neid ümberjutustamise asemel ahvida. Sõber, kes on neid juba lugenud, vahendab oma muljet kõige adekvaatsemalt uskmatu pilgu ja peavangutusega.

Elisa-Johanna Liiv
kirjastaja

Igor Kotjuh "Eesti kirjandus – üks rikkus ajab teist taga. Vestlusi kirjanikega aastail 2020-2024" (Kultuurileht)

Enne, kui seda raamatut lugesin, siis jälgisin festivalil HeadRead Igor Kotjuhi naisluule õhtut juhtimas. Mõnevõrra ootamatult oli ta iga esineja loomingusse kaevunud, et sissejuhatuseks rääkida nende luules leiduvatest motiividest ja stiilist. See räägib Igori viisist oma tööle läheneda ja see intervjuuraamat on järjekordne tõestus. Oskus ja tahe süveneda, misläbi sünnivad tõesti huvitavad vestlused. Olen kaotanud kannatuse lugeda intervjuusid, mis kordavad üht ja sedasama. Kardan, et Igoril pole seda kunagi olnudki. Meie võit! 

Andrei Liimets
kultuurikriitik

Vaevalt ilmus 2024. aastal olulisemat raamatut, kui Venemaa kuulsaima dissidendi Aleksei Navalnõi mürgitamisest taastumise ajal kirja pandud elulugu ja kodumaale naasmisele järgnenud vangipõlve päevikuid koondav "Patrioot". See on kibemagus visand riigist, mis võiks olla, ja lihtsalt valus pilt riigist, mis on. Meenutus lapsepõlvest Nõukogude Liidus, ajutisest lootusest 90datel, võitlusest vaba ja demokraatliku Venemaa nimel ning süsteemsetest repressioonidest Kremli küünte vahel. Kuritegeliku režiimi lõikav dokumentatsioon nagu eelmisel sajandil oli "Gulagi arhipelaag", kaasahaaravalt kirja pandud, korraga irooniline, lootust sisendav ja masendav süütõend.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Tänavu ilmunud raamatutest olid kaks kõige suuremat lugemiselamust Lilli Luugi "Ööema" ja Inga Gaile "Ilusad" (tlk Merle Vare). Mõlemad romaanid otsivad minevikust jälgi, et paremini mõista meie praeguseid arme, heidavad valgust inimese keerdkäikudele, tegelevad võimu ja vägivalla küsimusega. Luugi romaani tegevustik leiab aset soode vahel, külamaastikul, kus sõda ja nõukogude võim hakkab lagundama senist elukorraldust, inimeste vahelist usaldust ja mälu; Gaile raamat saab alguse Ravensbrücki koonduslaagri õudustest. Mõlemad teosed liiguvad ajas tasapidi edasi, jälgides, kuidas naised, nende lapsed ja lapselapsed osaks saanud taagaga püüavad toime tulla. Tegu on kahe (muide samal aastal sündinud) autori suurepärase raamatuga, keeleliselt väljapeetud, poeetilise ja intensiivse romaaniga.

Anneli Leinpere
kultuurikriitik

Katrin Ruusi "Prügimaja Dionysos" koondab kaante vahele autori uuema ja vanema novelliloomingu. Ühinen arvustajatega, kes enam lembivad seda uuemat poolt, aga kindlasti on kogumik koostoimiv – kõiki novelle ühendab miski taustatoon. Selle tooni tumedust rütmistavad napid laused, lakoonilisus kuivatab kurvameelsuse nõred. Järgi jääb võõrandumine, millest kasvab kodune kodutustunne. Hiljuti meenutas Cornelius Hasselblatt "Plekktrummi" saates K. Ristikivi luuletust: "Meie juured on igas paigas / kust me kunagi oleme mööda käinud". Kindlasti on see nii ka "Prügimaja Dionysose" tegelastega. Ajutisuse aisting nende kuklas mõjub veidruseni mineva mugavusena. Oma üksinduse käsitlusega sobib "Prügimaja Dionysos" kirjanduse lepitava otstarbe auväärseks edasikandjaks. Lepitugem siis.

Joonas Hellerma
kultuuriajakirjanik

Aasta lõpus ilmus Rüdiger Safranski silmapaistev filosoofiline biograafia Martin Heideggerist, mille on tõlkinud Andres Luure – "Meister Saksamaalt. Heidegger ja tema aeg". Ehkki raamat ilmus originaalis juba 30 aastat tagasi, ei ole teos kaotanud oma ajakohasust. Nauditava sümbioosina on selles raamatus kokku seotud Heideggeri filosoofia kõige olulisemad sõlmpunktid ja tema eluaja laiem ühiskonna- ja kultuuripilt. Siin on zweigilikku "eilse maailma" hõngu, ent Heideggeri mõtlemine ei ole vajunud minevikku, vaid ulatub 21. sajandini välja. Inimese eksistentsi originaalsest taasmõtestamisest ja sellega seotud olemisküsimusest jõuab ta panoraamsete sissevaadeteni õhtumaa varjudesse: kuidas tehniline ratsionalism muutub üha enam looduse vangistajaks ja kulutajaks. Aga Heideggeri läbivaks teemaks võiks nimetada ka lähedust. Mis on see, mis on inimesele lähim? Tuleb välja, et just lähimat on kõige raskem tabada ja nimetada. Safranski käsitlus avab ka Heideggeri poliitiliste afääride üksikasju ja paljude tema kolleegide ning mõttekaaslaste ideid ning saatust. See on huvitav lugemine kultuuri- ja ajaloohuvilistele, aga ei tee hinnaalandusi ka filosoofiliste ideede tutvustamisel. Raamatu muudab nauditavaks hea tõlge, mis on Heideggeriga seotud senise eestikeelse kirjanduse kõrval särav meistritöö.

Mart Pechter
kirjanduskriitik

"Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" (koostanud Raul Sulbi)

Eesti algupärase ulmekirjanduse ülevaateliste antoloogiate osas on hiljutine aeg olnud päris kuldaväärt. Kui tavaliselt võis teoseid nagu "Eesti ulme antoloogia" ja "Eesti ulme XXI sajandil" oodata keskmiselt kord paarikümne aasta jooksul, siis nüüd on vähem kui aasta jooksul ilmunud kaks sellist kogu.

2023. aasta oktoobris ilmunud "Minu isa luulud", mille koostasid Jüri Kallas ja Joel Jans, koondas 1953-1989 aastatel ilmunud ulmet. 2024. aasta juulikuus ilmunud "Põhja konn" võtab aga eesmärgiks kaardistada laia haardega kogu Eesti fantaasiakirjanduse ajalugu – natuke sarnaselt Indrek Hargla kunagi koostatud õudusžanri ülevaatele "Õudne Eesti".

"Põhja konn" on suurepärane ettevõtmine, mis algab väikese ekskursiooniga kaugemasse minevikku. Möödunud sajandi algusest on näiteks valitud Friedebert Tuglase omaaegne fantastiline novell "Maailma lõpus". See on igati vägev proto-fantaasiakirjandus, mis lubaks Tuglast võrrelda ingliskeelses fantaasiakirjanduses tuntud lord Dunsanyga.

Lõviosa antoloogia lugudest on aga ilmunud peale 2000. aastat ning nende abil saab ennast kiiresti kurssi viia hetkel kirjutavate Eesti ulmeautoritega – sekka ka mõnega, kes on ühel või teisel põhjusel praeguseks kirjutamise lõpetanud. Kes tahab teada saada natuke rohkemaid autoreid kui ainult Indrek Harglat, Meelis Friedenthali või Triinu Merest, saab seda siin teha.

Nagu antoloogiate puhul ikka, tahaksin kindlasti vaielda mõne loo lisamise ja mõne välja jätmise üle. Kuid see on kõik tegelikult vaid pinnavirvendus. Ajal, kus kultuuri iga otsa ja kandi pealt kärbitakse, peab olema siiralt õnnelik, et keegi jaksab töötada sellise väikese nurgakesega, nagu seda on algupärane eestikeelne fantaasiakirjandus.