Kui Eesti Pillifondil ja perekond Sapožninil on aastast 1610 pärit Giovanni Paolo Maggini, siis kes veel peaks sellel mängima kui mitte Hans Christian Aavik?

"Selliseid muusikuid peab tõepoolest toetama igatpidi, kui on võimalik. Andma kõik selleks, et ta saaks ennast rahvusvahelistel lavadel maksma panna, sest tal on kõik olemas. Ta võib meile potentsiaalselt suur visiitkaart olla," lausus dirigent Paavo Järvi.

Erinevaid preemiaid ja võite rahvusvahelistelt konkurssidelt on Aavik koju toonud sama palju, kui mõnel on lusikas suus käinud. Aga Aavik pole mingi kassiir! Tema jaoks on tähtis asja olemus.

"Minu jaoks on kõige ägedam aeg protsess. See kui ma näen, et miski on minu jaoks väga keeruline ja läbi nädalate ja kuude saab see mingist hetkest vägagi lihtsaks," lausus Aavik.

Küllap vana Sapožnin end natuke ka hauas pööras, kui nägi millise surve all oli tema viiul Eesti vabariigi sünnipäevale pühendatud kontsertetendusel. Aavik aga jääb laval alati rahulikuks.

"Minu missioon on tuua muusika nii paljude inimesteni, kui on võimalik. Ja et nad leiaksid selles ükskõik mida neil sel hetkel on vaja. Kas neil on vaja suurt rõõmujoovastust, kas neil on vaja lohutust. Kui saalis on kaks inimest või kaks tuhat inimest, lõppude lõpuks ma olen õnnelik, kui nemad on õnnelikud," sõnas ta.

Ehkki kõrvalt vaadates näib kõik väga lihtne – kui pingutus ei paista, ei tule selline tase ise. Hetkel pole aega loetleda, kus ja kelle käe all Aavik on seesuguse võimekuse saavutanud. Päeva lõpuks loeb vaid see, kas inimene on valmis sellist kadalippu läbi tegema või ei. Ja kas ta on valmis suurelt unistama.

"Mul on väga palju unistusi. Võib-olla on kontserdisaalidest rohkem mingid teosed. Tahaks kõik Mozarti viiulikontserdid ühel kontserdil esitada. Unistusel on suur mõju ja ma arvan, et ilma eesmärgita, ja ilma suurema eesmärgita, me jääme väga tihti kinni oma väikestesse mõtetesse. Mida suurem unistus, seda lihtsamalt tulevad väiksemad unistused," on ta kindel.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.