Carlo Masala "Kui Venemaa võidab: üks stsenaarium" (2025)

No jube mõeldagi, et mordorimõrtsukad võita võiksivad. Aga. Ja ühe sugugi mitte liiga kirglikult kirjutet võimaluse asjalugude arenemisest on Carlo Masala üles tähendanud. Ei mingit õudsat hävingut, ei mingit meeletut supersõda, pigem tasane taandumine väikeste suutäite kaupa suureneva impeeriumi eest. Kurb, kuid kole tõenäoline nägemus. Ses märkamatuses ongi hirmuäratavus. Ka ühtlasi üha selgemaks saav tõdemus, et tapja tuleb ära tappa või puuri panna, mitte sügavalt hukka mõista ja hommikupudru sisse veidi vähem poslamaslat võimaldada. Et sanktsioonid ja. Ei aita. Kuni tibla tahab, et teda kardetaks, võib ta varastatud leivakääru järada ja oma jampsi edasi ajada. Läänepoolsetele keskeuroopidele väga vajalik teos. Ei ole ime, et poole aastaga on Saksamaal kümneid trükke välja antud ja juba mitmeteistkümnesse keelde tõlgitud. Vast mõni võtab aru pähe ja igasugu pärapunased ja antifad surevad kiirkorras välja. Tibla ei ole tubli, saadagu asja ivale pihta.

Tauno Vahter "Tallinna lõhnad" (2025)

Lõhnab küll, lõhnad küll. Lõhnab-lõhnad igatepidi. Sünnist saati Tallinnas elanud inimesena tahaksin takka kiita ja vastu vaielda, juurde- ja mahakirjutusi teha. No ei tee. See ei ole ju minu raamat. Iga nina on linna nuusutanud ise kombel ja eri nurkadel ja isegi kui mõned noist kahtlemata kokku langevad ning nii mõnigi aroom vältimatult ühisomane on.

Üldiselt lõhnab Eesti vähe ja nõrgalt. Muuilma võõrastes linnades saab kõhutühja tulles kõrva ja nina järgi suunda sättida – et kust kostab turvalist kohalikku jutukõma ja mäherdusest köögist kerkib vaimundavat hõrkhõngu. Eestis nii ei ole. Ju sööb eestlane koduköögis võileiba ega külasta aroomikamaid söögikohti. No ega raha pole ju ka.

Tartus elas kunagi Kastani tänava hais. Keegi ei teadnud, mis seal lehkas, ent ära see asi ei läinud ja iga kevade saabudes imbus uuesti välja. Ju oli kunagi mingi kange keemia mulda kallatud-tallatud, ju ta seal soojuse tulles end igaks suveks õieli lõi. Tallinnast ma nii rämedaid haise ei mäleta, aga räpalobja põhulehka saeporistelt poepõrandatelt küll ja eks mõndagi veel. Ka meeldivaid lõhnu kohvikutest, kus eestiaegsed memmekesed veel vana kooli kombe kohaselt saiakesi tegivad. Parematel hommikutel lõhnas Tallinn kohvi ja pagarikodade järele. Moskva linn nõnda ei lõhnanud!

Tauno Vahter on püüdnud kinni ja pannud kirja suure õhupallitäie paljude inimeste lapse- ja suurepõlve õhustikku. On hulk meeli, midakaudu saaks üht linna kirjeldada, olgu kaudu taldade taju või maitsmisi pidi. Aga Vahter tegi otsa lahti ja eks me näe, kes ja kuidas edasi läheb. Jaak Jusket ja Vahterit kõrvuti nuusutades lööb linnapildi klaarimaks kindlasti.

Professor Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Back "Baeri laulud" (2025)

Juba autori nimi on keskmisest arvustusest pikem, Ja kui veel üritada tiitellehelt lisada alapealkiri "Värss-brelokk-romaan; vampiirid marionetid küürakad / ahvid muusikandid inimesesööjad / hiina naised saabastatud kassid / pott-viied arlekiinid / ning tegevuskohaks lahtine tiigri kõri / see ta on / armas tartu linn / oma professorite ja muu sellisega…"

Esimene raamat mu elus, mille tiitellehel leiduv ei jäta eriti muujuturuumi. Paavo Matsini hullupanek krutib end üha kõrgematele tasanditele. Juba ta autorinimedest saaks kõhnema väärtvihu kokku. Tema meta-, mikro- ja megamaailmad on euroopse globaallokaalsuse levitajad. Kel suurepärase segapäisusega hingenakkumus toimimas, naudib täiega. Kel ei, vudib vaikselt edasi.

Värssromaan on üldse üks harukordjas nähtus, Eestis veel eriti, aga mis sest. Kirjandus on kirjandus ja Paavo Fürchtegott Matšinov kesiganes pakub kirjanduse sõpradele üha tulisemat kütet. Briketti tema keldreisse, armastus ta südamesse, kalliskivid kukrusse! Saabugu talle lõpmata koguses lapis philosophorum monocrystallicust, punast elavhõbedat ja kangide kaupa tukatkulda. Mõistagi ka praetud kabun ja lähkrike hüva oktoobriõlut.

Istudes ajaloo kandetoolis.