Aliis Aalmann "Kes aias" (2025); Lee Child "Küllaltki ohutu ja muud lood" (2025)

Kaks maru erinäolist, ent haaravat teravate teraste lühijuttude kogumikku. Tunduvad esmalt suvaskummalised ühes lõigus paari panna, vana mees ja noor naine, kisuks nagu kohe kamaraks või kuidas? Ei ühtigi. Mõlemal on laksakas lähenemine lugu konkreetseks, koherentseks ja koheseks muuta, ei mingit literatuuritsemist, ei mingit jama. Mõlemad mängivad natuke oma maailma serva peal, katsetavad ja proovivad piire. Nauditavalt!

Aalmann ei ole tulnud kirjandusse todavõrd tumetiheda lauprünnakuga nagu näiteks Lilli Luuk seda tegi, ent ta keelekumas ja -kõmas kostab midagi, milles loodan näha kirjanduse tulevikku. Olevikku juba näen. Või kuulen. Sooliste iseärade tõttu ei pruugi ma kõiki naiste asju tajuda – või oiman neid muul kombel – aga, teades seda kõike, ega ma ole ka Austraalias käinud või olnud puhta loll või ülitark. Samas kirjanduse kaudu on need kogemused kohale jõudnud. Tean, et Austraalias võiks käia, ülitargaks ei küüni ja puhta lolliks mandumine nõuaks ilget pingutust. Mine või Kuu peale! Olen raamatute inimene ja "Kes aias" on hea raamat.

Novellimine ei ole kerge kraam. Vahest üks keerulisemaid žanre üldse. Kes siinkohal rokib, suudab ka edasi panna, ja täiega. Aalmanni algus on vägev ja järelvik toob, mis ta toob.

Jah, Lee Child on selgesti tuntum ja teatum oma pikkade põnevike poolest. Mine hullu hekki tea, äkki avab ka Aliis Aalmann meile seesuguse ukse. Sõnastamise ja väljamõtlemise oskust näikse jaguvat mitme mehe (ja naise) eest. Oma isikliku Jack Reacheri peab ta veel välja nuputama. Ootame palavalt.

PS Child on novellistikust Reacheri välja lülitanud. Nood lood on muud lood. Tõestavad kirjanikku kui sellist. Ju tuleb ka Reacheri lühilugude kogu; autori eessõna räägib asjajuttu nonde vestmiste vestmisest. Ja netist saab Reacheri-novell dollar tükk osta päris palju. Pole kahtlustki, et raamat tuleb. Ja mitte halb.

Rein Sander "Väike puu- ja põõsaleksikon" (2025)

Ja lõpetuseks midagi ilusat ning kui mitte ilmtingimata praktilist (sest igaüks meist pole rohenäpp ja mullanokk, oh paraku), siis kindlasti üldharivat. Puud ja põõsad on igal pool, Eestis koosnevad isegi niinimetet linnad suuremalt jaolt puudest ja põõsastest, vaadatagu vaid aerofotosid. No ja nõnda tasuks neid natuke tunda ju. Et kellega me koos siin mööda tänavaid käime. Tänavate vahelisest ruumist rääkimata. Vana hea poeet ja botaanik ja taimeviljeleja Rein Sander on kapitaalse teose tekitanud. Siit saab sotti enamvähem kõigest, mis meiemail puu- ja põõsarindel kasvab. Sõnaliselt lakooniline, pildiliselt mitmekirev. Vähegi taimehuvilise eestlase koduriiulis kohustuslik. Mina pole sugugi rohepea, aga jäin sirvima ja lehitsesin kohe mitu tundi. Mõni raamat kohe oskab kinni hakata. Soovitan soojasti.