Usutavasti on meil mälus sõnu, ütlemisi, keelekasutust, mis seostuvad just vanavanematega. Mina mäletan näiteks vanaema kõnest sõna ites. Emaema oli pärit Lääne-Nigula kihelkonnast Linnamäelt. Ites tähendab Läänemaal idu ja sageli rääkis ta kartuli itestest. Aga seda sõna võis kuulda ka ütluses "Üks igavene ites", mis tähendas, et miski oli liiga väike ja väeti.

Olgu meil kartulid, kardohkad, maaubinad, mullamarjad või tuhlid, üldiselt tulevad neile külge idud või eod, aga Saare- ja Hiiumaal näiteks ided, Kihnu saarel ja sealt üle mere põhja poole idred, Häädemeeste ning Karksi murrakus hoopis idad. Ite ja ites on, nagu öeldud, Läänemaa sõnu, mida kohtab ka Muhu saarel ning siin-seal Pärnu-, Harju- ja Järvamaal. Hargla murrakus on idud hidõmõsõ, Setomaal iirme. Räpinas kõneldakse, et suur kartol om, aase mito eelmot, Vastseliinas ai kardok tärküse vällä, Rõuge murrakus kardokil umma jo hanna takahn. Kui idusid oli palju, võidi Ridala kandis öelda, et kardulid nii ittesse läind, Varblas jällegi teati, et mõnel tihli seltsil oo rohkem itresi kui teisel.

Idutamist ehk idude ära võtmist kirjeldatakse idude murdmisena: Kihelkonna murrakus söömatuhlistel murtasse idemid ja Häädemeestel kartuli ead on murtu. Murdeti ja murrakuti võib kartuleid idendada, idestada, idetada, idistada, idretada, idrida, iduda, idundada, idustada, itendada ja itestada. Kihnu saare ütlus meil allõs õonad aukus idrestämättä tähendab, et kartulid on kartulikoopas veel idutamata.

Tegelikult ei vääri idu väikese ja viletsa võrdkuju rolli. Murdesõnu valides saab öelda, et miski on üks igavene kõks, nipats, punn, põkats või tiran. Olgu siis Iisaku kombel – oh seda põkatsit!