Urmas Vadi elab Tartus Tammelinnas väikeses eramajade rajoonis. Kuigi kirjutamine vajab vaikust ja eraldatust, asub hubane kirjanikumaja koduhoovis, et naisest ja lastest mitte kaugel olla ja nende tegemistega liituda kohe, kui kirjutamistöö selleks päevaks tehtud saab.

"Enne, kui lapsi ei olnud, siis minu päev nägi välja selline, et ma tegin arvuti lahti ja hakkasin mõtlema, mida ma kirjutan. Mõnikord ei tulnudki head mõtet, siis lihtsalt passisin. Ja siis, kui lapsed olid väikesed, aga see kirjutamise vajadus oli ikkagi hästi tugev, siis ma juba peas mõtlesin välja, et mida ma kirjutan ja nii kui nad magasid, tegin kiiresti arvuti lahti, kiiresti-kiiresti kirjutasin kõik ära. See on mulle kuidagi sisse jäänud. Võib-olla tänu neile olengi palju produktiivsem," rääkis Vadi.

Kui sageli on kirjanikud pigem öise eluviisiga, siis Vadi kirjutab just varahommikuti. "Siis ma tulengi siia, laua taga hakkan kirjutama, võib-olla võtan mõnikord võileiva või kohvi kaasa ja siis kuskil neli tundi kirjutan."

Perekonnanime pidi kutsuvad teda juba aastakümneid nii lähimad sõbrad kui ka oma naine, kellega elu viis kokku lõpuklassi ajal kooliteatrit tehes. 29 aastat tagasi esimesest pilgust süttinud armastusest punapäise Eeva vastu on perre sündinud kolm last. Vadi loometee alguses pidi abikaasa täitma ka tema teoste esimese lugeja rolli, mida ta enda hinnangul kuigi hästi välja ei kandnud.

"Sest sa pead midagi ütlema ja juhul kui ei ole kohe sada protsenti ja kui sa ei saa seal vastu hõisata, siis on see ikkagi väga-väga keeruline," meenutas abikaasa Eeva ja nentis, et vahel võis ta arvamus ka kaasat solvata. "Ega ma ilmselt liiga osav ei olnud."

"Pealtnägija" võttepäeval külastas Vadi ka oma kunagist koolimaja, millega tal just liiga häid mälestusi ei ole. "See oli ikkagi vastik kool ja ma ei tundnud ennast seal hästi. Aga täna toimub seal mingisugune hariduslaat, kuhu on Tartu kirjanikud kutsutud enda raamatuid müüma. Ma võtan ka enda kasti ja teeme äri."

90-ndatesse jäänud teismeiga oli Tartus karm aeg – kõnealuse Variku kooli kõrval, praeguses kutsekoolis, asus vene kool. Sealsed kaagid passisid õhtuti oma kooli nurgal, et eesti poistele peksa anda. Enda eest tuli pidevalt seista, rusikad said treenitud. Koolis aga õppimist ei väärtustatud.

"Siin oli ka mingisugune vastik vibe. Mulle tundus, et siia saadeti kõige halvemad õpilased linna pealt kokku ja tundus, et õpetajatega oli umbes sama asi," nentis kirjanik. "Ma arvan, et mul oli õpiraskus – ma ei osanud õppida. Ja siis minu varjamise meetod oli see, et ma ei viitsigi õppida või olen selline äge tüüp ja luuser ja kõik."

Tulevane kirjanik Vadi lausa vihkas lapsena lugemist. "Kõige hullemad asjad olid kirjeldused, mingisugused viljapõllukirjeldused või näiteks Väike Illimar oli kõige tüütum tüüp üldse – mingi väike tark poiss käib vaatab mingit porilampi, mis on ära jäätunud ja siis saab sellest lehekülje kirjutada," lausus ta.

Vadist kujunes pikajuukseline lõngus, metal-muusikat kuulav tanksaabastes satanist. Et toonasest kalkarist kunagi kuulus kirjanik saab, kes aastakümneid hiljem oma teoseid vihatud koolimaja seinte vahel müüb, ei ennustanud miski. Tulevane kirjanik lasi oma toonased koolikirjandid hoopis teistel valmis kirjutada. Ja teinegi paljastus: menukis "Kuu teine pool" kujutatud koolimaja, mille välisseinale minategelane kirjutab suurelt "Triinu on lits", on seesama vihatud Variku kool, mis toona kandis Tartu 14. keskkooli nime.

Põhikooli lõputunnistusele maandus keemia "kaks", sellega gümnaasiumisse asja polnud. Edasi tuli ehituskool, ent sealgi ei osanud Vadi end leida ja õpingud jäid pooleli. Siis töö, et raha teenida. Hommikust õhtuni tisleritöökojas vibudetailidesse aukude puurimine oli aga nüri, nii et lõpuks jäi noormees lihtsalt tegevusetult koju. Pööre tuli, kui üks vanem sõber tõi noorele satanistile lugeda Bulgakovi romaani "Meister ja Margarita".

"Ma mäletan, et kui ma seda Bulgakovit lugesin, siis mul tekkis selline mõte, salasoov, et ma tahaks ise ka kirjanikuks hakata. Siis ma parandasin õhtukoolis enda halva hinde ära ja sain läbi ime kirjandusklassi minna. Kuidagi sain sinna sisse ja see oli minu jaoks nagu täiesti elumuutev nagu hetk," meenutas ta.

Uus kool, kuhu klassikaaslastest kaks aastat vanem Vadi endalegi üllatuseks vastu võeti, oli kirjanduskallakuga Forseliuse kool. "Kui nendes eelmistes koolides, kus ma käisin, pidid hästi palju kaklema, kogu aeg oli mingi jama ja selline vägivaldsusasi, siis siin oli kõige ägedam tüüp see, kes kirjutas luuletusi või mingeid tekste ja tegi kooliteatrit."

Vadi torkas klassijuhatajale ja kirjandusõpetajale Helja Kirberile teiste seast kohe silma, ja mitte üksnes oma pika kasvu tõttu. "Oli esimese septembri päev ja klassijuhataja tund, rääkisin oma sissejuhatavat juttu ja siis ma nägin, et siin istus üks poiss hobusesabaga, pikkade juustega ja ta kogu aeg vaatas ja jälgis, mida ma räägin," rääkis endine õpetaja.

"Helja oli Õpetaja kõige suurema tähega. Tema juures võisidki tunda ennast vabalt. Need analüüsid, mis me siin tunnis läbi viisime, olid nii pöörased ja lennukad ja huvitavad, et siin ei olnud mingisuguseid piire, ei olnud sellist lugemiskontrolli, vaid sa võisid vabalt enda mõtte lendu lasta ja see oli hästi," kirjeldas Vadi.

Vadist sai kirjanik veel gümnaasiumis, kui avaldas oma esimese miniatuurse jutukogu "Kui klosetist kerkib kloaak", millest juba purskus ehtvadilikku üle võlli fantaasiaküllast tegevustikku.

Edasi viis tee Tallinna Ülikooli Rudolf Allaberdi käe alla raadiorežiid tudeerima ja ülejäänu on juba ajalugu. Kui edaspidi luges ta valimatult juba kõike, siis ängistavalt mõjunud "Tõe ja õigusega" tegi ta rahu alles aastaid hiljem Austraalia päikese all valget veini kõrvale lonksates. See on kandnud teda siiani. Äsja tõi ta selle tüviteksti esimese osa lavale Kinoteatri "Lühkarite" sarjas eksperimentaalsest psühholoogiast pärit konstellatsiooniteraapia vormis, mis aitab uuritavaid tegelasi ruumis süsteemselt paigutades nende sisemiste motiivideni jõuda.

Kui Andres ja Pearu on fiktiivsed vanamehed Eesti kirjandusest, siis varasemalt on Vadi oma heatahtliku huumori ja pöörase fantaasia abil lustinud ka mitmete päriselu kultuurikorüfeedega, kes valdavalt elanud ja mõned ka surnud veel enne tema sündi, alates Georg Otsast ja Valdo Pandist, lõpetades Mati Talviku ja elava klassiku Peeter Volkonskiga.

Vadi on ka ennast oma teostesse sisse kirjutanud, kuigi mitte alati nimeliselt. 2023. aastal ilmunud "Kuu teine pool", mis esmalt vallutas müügiedetabelid ja tõusis mullu Eesti raamatukogude enimlaenutatud teoseks, on senistest kõige isiklikum. Vadi ise nimetab seda autofiktsiooniks.

"Kui mu ema haigeks jäi ja suri, siis ma sain kohe aru, et ma pean sellest raamatu kirjutama. Kui ma väike olin, siis mu ema ikka vahepeal hirmutas mind ja ütles, et kui ma halvasti käitun – me kõik teadsime, et ta süda on haige –, siis ta võib ära surra. See oli minu jaoks hästi suur hirm lapsepõlves," nentis ta.

Lõpuks sai haige südamega ema hoopis ajuinfarkti. "Ja siis ta lebas kuus kuud voodis, oli hooldushaiglas niimoodi, et kõik organid hakkasid vaikselt üles ütlema. Siis ma küsisin arsti käest, et millal ta ära sureb. Arst ütles, et vaadake, tema süda on nii tugev, et see lihtsalt lööb väsimatult edasi. Siis ma muidugi hakkasin seal arstikabinetis kõva häälega naerma, et just seesama paradoks, et sa nagu tead, et kui sa sured, siis sa sured südamega, ja lõpuks on süda see, mis ei lase sul surra."

Just sellest vastuolust sai Vadi romaani tõukepunkt ja sündis julgus kirjutada asjust, mis tema jaoks päriselt olulised on. Ometi oleks Vadi bestseller peaaegu sahtlisse jäänud, sest lugu tundus talle liigagi isiklik. Kuid selgub, et selleski on universaalsust.

"Ma olen saanud ka mõnelt inimeselt kirju või tagasisidet, et mina ärkasin ka öösel ülesse ja hiilisin ema-isa voodi juurde, kuulasin, kas nad hingavad ja läksin siis magama tagasi," tõi kirjanik välja. Raamatuid kirjutades ta aga lugejate peale ei mõtle, muidu ei tuleks asjast midagi välja.

Eelmisel nädalavahetusel sai Vadi 49-aastaseks, seega seisab populaarne rahvakirjanik oma esimese juubeli lävel. Aga tseremoniaalset tähelepanu ta ei armasta. Ka oma sünnipäeva Vadi enamasti ei pea.

"Tegelikult ei ole ju vahet, kui vana sa oled või mis su numbri ette lööb. Ma olen täpselt sama tüüp ikka, kes on siin sõprade bändisärgiga, käib nende kontserdil, kuulab vahepeal death metal'it ja joob vahepeal õlut," leiab ta.

Ka ajalukku tahab Vadi minna eeskätt oma tekstide, mitte mõne välise atribuudiga, nagu mälestustahvel või pink. Või kui üldse midagi ajalist, siis ikka ehtvadiliku kiiksuga.

"Jüri Ehlvestil on Tartus üks hästi tore kivi: Vallikraavi tänavas on ühe munakivi sisse graveeritud "Jüri Ehlvest" ja see on kõik. Kes teab, kus see on, see teab. Võib-olla ma tahaks ka mingit sellist asja, mitte kivi, aga et kuskil nagu salakohas on mingi puujuure all piimapudeli sisse midagi kirjutatud. See on ka kõik."