Eesti Vabariigi 108. sünnipäeval võis Jahilo loomingut näha kõige tihedamini aastapäeva ülekannet vedanud Laura Kalami seljas. "Hästi kihvt on disainerina näha, et kui sa lood kollektsiooni, kus on 20 või rohkem komplekti, mida olen modelli seljas näinud, aga kui õige inimene läheb õige kleidi sisse, siis seda sünergiat ja maagiat on hästi kihvt näha. Lauraga just see sündiski," rääkis Jahilo, kes 2025. aasta vabariigi sünnipäevaks valmistas kleidi ka Sirje Karisele.

"Disainer töötab alati mingite piiride raames. Minule anti toona vabad käed ja üldiselt kõik, kes tulevad minult individuaaldisaini tellima, mida ma teen tänapäeval suhteliselt vähe, siis nad tulevadki sellepärast, et neile meeldib minu käekiri ja looming. Nii et üldiselt antaksegi mulle vabad käed," tõdes Jahilo.

"Sirje Karise kleidi puhul teadsin kohe, mida ma tahan teha, kõik läks lepase reega ja loomulikult ma arvestasin, et tegu on presidendi vastuvõtuga. Teen alati rohkem kui ühe kavandi ja lasen kliendil valida. Enamasti need valikud ühtivad," rääkis moekunstnik.

Karjääri alguses Jahilo just individuaaltellimustele keskenduski. "Alguses kollektsioonide jaoks raha ei olnud. See oli õudselt hea elukool, sest ma õppisin väga palju selle kohta, mida naised tahavad, millised on erinevad figuuritüübid ja millised nende ootused rõivale üldse on. Neid teadmisi saan ma nüüd kollektsioonides ära kasutada," märkis Jahilo.

Esimest korda sai Jahilo looming suuremat tähelepanu samuti presidendi vastuvõtult, kui moelooja pani oma magistritööna valminud kollektsiooni mudelitest kokku kleidi Heli Veskimäele. "Tegime talle kollase kleidi helerohelise žabooga ja see oli vist küll kõikide ajakirjade ja ajalehtede esikaantel. Tol ajal oli vastuvõttude üldmulje veel selline tumedates toonides ja hillitsetum. Väga palju värve, rääkimata heledatest värvidest, ei kantud. Heli tuli siis nagu kevadine päikesekiir," meenutas Jahilo.

Lapsena meeldis Jahilole lihtsalt oma kätega asju teha. "Ma ei teadnudki, et selline amet nagu moedisainer eksisteerib. Ma märkasin ilu, mulle meeldis käia kruusahunnikute otsas paislehti korjamas, lillekimbukesi teha ja neid oma emale viia. Väiksena oli mu lemmikmäng pesumaja, kui sain kangalapikesi voltida, mille ema siis nööriga kokku pakkis, et neid pesumajast "tuua"," naeris Jahilo.

"Kuidagi on see maailm mind alati huvitanud. Põhikooli lõpuks tegelesin rohkem kunstiga, käisin kunstiklassides ja käsitööringides. Minu vanemad on mõlemad hariduselt filoloogid, kodus otseselt kunstiga pole tegeletud, aga nii on läinud," tõdes Jahilo, kelle loomingut on kandnud ka Rootsi printsess.

"Minu eesmärk on alati olnud luua väga kvaliteetset ja head rõivast. Ma tahan, et see rõivas looks maailma mingit lisaväärtust. Kui me alustasime oli see kohutavalt raske, sest kvaliteet ja toote loomine olid väga kallid. Mul oli palju hetki, kus pidasin ärimeestega nõu, et mida ma valesti teen, kuidas ots otsaga kokku tulla. Kõlasid nõuanded stiilis, et optimeeri, kasuta odavamaid kangaid, et kasumimarginaali suuremaks saada," selgitas Jahilo.

"See ei tundunud mulle kunagi õige. Kui ma väga hästi teha ei saa, siis ma pigem juba ei tee üldse. Seda kvaliteeti hakati märkama just välismaistel ülesastumistel, kus saadi kohe kvaliteedist aru. See ongi meid erinevate klientidega kokku viinud."