Marju Lauristin oli ka esimese lugejauuringu juures, mis viidi läbi juba 1978. aastal, kui ta töötas toonases Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas (nüüd ühiskonnateaduste instituut). Lugejauuring valmis siis Tammsaare sajandaks sünnipäevaks.

"Oli ka väga tore tähtaeg. See oli koos rahvusraamatukoguga, mis kandis siis nime Kreutzwaldi nimeline riiklik raamatukogu. Ka viimane uuring valmis koos rahvusraamatukogu ja meie instituudiga, ja kirjandusmuuseum on ka veel kambas. Muidugi suur tänu Kantar Emorile, kes selle küsitluse tegi. Meie praeguse instituudi või siis toonase ajakirjanduskateedri poolt on neid uuringuid tehtud nüüd juba peaaegu et 50 aastat," rääkis Lauristin.

Kui varemalt on lugejauuring kajastanud nii eesti kui ka vene keeles lugejaid, siis tänavune uurib vaid eestlaste lugemist, sest on pühendatud eestikeelse raamatu sünnipäevale. Kusjuures oli sama ka esimese lugejauuringuga, millele pakkus kirjastuskomitee poolt rahalist tuge komitee toonane juht Lembit Kaik, kes uuringut vajalikuks pidas.

"See esimene uuring oli ka väga palju sellest, mida eestlane loeb, sest Tammsaare oli ka ikkagi siis eestlastele tuntud kirjanik. Hakkasime sellest pihta, et küsisime, miks inimesed loevad, mida nad sealt ootavad. Päris huvitav oli, mida siis raamatult oodati, näiteks kuidas head raamatut defineeriti. Mäletan, et üks väga tugev asi, mis välja tuli, oli see, et on hea, kui nutta saab. Aga ka selles uuringus juba hakkasid tekkima mingid üldisemad ideed," meenutas Lauristin.

"Siis ju teatavasti raamat oli väga populaarne, raamatupoe ukse taga olid poolest ööst pikad sabad, näiteks kui Runneli kogu tuli müüki. Aga teisalt ka siis, kui oli mingisugune väga populaarne sari ja nii edasi. Siis taheti teada, et mis siis selle raamatuga edasi saab ja miks ühtesid ostetakse, teisi mitte," ütles Lauristin.

Esimese lugejauuringu tarbeks viidi läbi kaks suurt küsitlust. Uuringu suund oli mõnes mõttes sarnane praegusega. "Me ei vaata mitte lihtsalt, et kes loeb, vaid vaatame ka seda, mis tema ümber on, mis selle raamatu ümber on, mis rolli see raamat tema elus täidab, mis elu ta üldse elab, mis elulaad tal on, kõike seda. Aga teiselt poolt me vaatasime ka väga konkreetselt, millised need raamatud on, mis kirjanikke, mis autoreid, mis žanre loeti ja nii edasi."

"Tollel ajal oli väga iseloomulik see, et ühiskond oli väga hierarhiline, olidki tipud ja siis rahvas allpool, aga see raamaturahvas, see vundament oli väga tugev. Seal all oli entsüklopeedia kindlasti, muidugi olid seal kõik Kreutzwaldid ja Liivid ja nii edasi. Jaan Kross oli kõvasti seal põhjas ja see tähendas seda, et seda olid ikkagi lugenud peaaegu kõik," lausus Lauristin ja tõi välja, et näiteks Eesti Entsüklopeedia tiraaž oli 200 000 ja ka romaane ilmus mitmekümnetes tuhandetes.

"Ma mäletan, et kui hakkasid ilmuma Gustav Suitsu kogumikud, oli neid jälle kümned tuhanded. Eesti luuletajate luulekogusid ilmus ka tuhandeid vähemalt, kui mitte rohkem. See oli väga tugev põhi ja all oli entsüklopeediline põhi. Me tegime sellise mudeli, et on need raamatud, mis kõiki ühendavad ja siis edasi tuleb järgmine kiht, mis korjab inimesed niisugustesse suurematesse rühmadesse, kellel on teatud erinevused selles, mida nad eelistavad. Kes eelistab ilukirjandust, kes tarbekirjandust, kes klassikuid, kes moodsaid. Kõige lõpus on erinevad harud, kus on väiksemad lugejaskonnad: mingid gurmaanid, eri huvidega," kirjeldas sotsiaalteadlane.

Edasi käsitlesid uuringu koostajad konkreetseid kirjanikke ja lugejate muid huvisid ning erialasid. "Tol ajal oli nii, et nende 400 000 kuni 500 000 inimese puhul, kes mõne tiraaži välja ostis, ei olnud haridustasemes ja muudes niisugustes asjades väga suurt vahet. Tõesti võiks öelda, et Eesti rahvas selles nõukogude ajas puges peitu süsteemi eest. Tegi raamatukaane lahti nagu ukse oma maailma, jättis kõik selle seljataha ning tõesti elas raamatus. Palju sellest raamatuilmas oli ka selline, mille kaudu sai tegelikku ilma isegi arvustada," sõnas Lauristin ja märkis, et tol ajal loeti palju raamatuarvustusi, mis ilmusid toonases Sirbis ja Vasaras. 

"Väga paljud, ka üldse mitte kirjandusinimesed, lugesid hoolega raamatute arvustusi, sest raamatute arvustuses sai kritiseerida ju elu ennast ka, eks ole. Nii et selles mõttes raamatul oli selline, ma ütleks, natukene kompenseeriv, täiendav, aga mingis mõttes ka inimesi hoidev ja kaitsev tähendus. Raamatuilm oli eestlase jaoks rohkem see omailm ja peale selle oli raamatupood ainus, kus sa said valida oma raha eest, mida sa tahad," lisas ta.

Lauristini sõnul oli raamatulembuse põhjus see, et eestlased on kogu aeg olnud hariduseusku rahvas. "Tulles meie raamatu 500. aasta juurde, ega see ei olnud ju kriminaalromaan, mida trükiti 500 aastat tagasi, teatavasti need olid ikka kiriklikud tekstid. Me peame olema mingis mõttes väga tänulikud, et me sattusime sellesse Euroopa tsooni, kus luteriusk hakkas kohe mõjuma, sest luteriusk sundis inimesi lugema."

"Lapsed pidid kooli minema, teatavasti kogu meie rahvakoolide süsteem oli ju ka üles ehitatud nii, et selleks, et leerist läbi saada, pidid lugeda oskama. Nii et kogu see luterlik pööre, protestantlik pööre aitas väga sellele kaasa, et raamat muutuski ka taluperes selliseks aukohal olevaks," rääkis Lauristin ja tõi näite "Kevadest".

"See on ju imeväärne, kui mõelda sedasama Joosep Tootsi. Ta rääkis ju Kentuki lõvist, mängis indiaanlasi, mis tähendab seda, et temani jõudis nii-öelda "Seiklusjutte maalt ja merelt", kaugelt Ameerikamaalt. Raamat on olnud tõesti taluperedes aukohal, kuigi neid ei olnud seal tuhandeid, piiblist alates ja tõesti Kentuki lõviga lõpetades."

Uuring näitab, et raamatuid loevad nii noored kui ka vanad

Ühest küljest on värske uuringu eesmärk mõista, mis aastate jooksul muutunud on, teisalt aga panna proovile ühiskonnas leviv arvamus, et ega keegi enam raamatuid ei loegi. "Teine oli natuke nagu protestiküsimus, sest kui sa kuuled iga päev või loed suurt pealkirja, et kes siis neid paberraamatuid nüüd loeb, keegi ei loe, varsti üldse keegi midagi ei loe, noored ju kindlasti enam mitte midagi ei loe, siis tekib niisugune protestiküsimus, et no kuulge, kas see ikka saab nii olla. Me tahtsimegi natukene neid stereotüüpe hamba all proovida ja vaadata, kas siis ikka on niiviisi, et ei loeta ja ei taheta ja ei huvituta," ütles Lauristin.

Raamatud vajavad oma ökoloogilist keskkonda, ütles Lauristin. "Me oleme harjunud mõtlema kõigest ökoloogiliselt, igal asjal on oma keskkond. Raamatul on ka keskkonda vaja, on vaja ökoloogilist keskkonda, mis toetab seda, et kirjanikud tahavad raamatuid kirjutada, et keegi tahab neid raamatuid kirjastada, et kuskil on võimalik neid raamatuid kätte saada, kas osta või lugeda ja siis tõesti see hulk inimesi, kes tahavad seda raamatut kätte saada, osta ja lugeda, on piisavalt suur, et nendel, kes kirjutavad ja nendel, kes kirjastavad, oleks ka mingisugune stiimul seda ikkagi edasi teha," tõdes ta.

"Kirjanik võib ju sahtlisse kirjutada, aga ma kujutan ette, et tal siiski on päris hea meel, kui ta raamatut keegi loeb ka. Muidugi, rahvas algab raamatust, raamat algab kirjanikust, see on selge, aga meie uuring seda kirjutaja poolt ei vaata, me vaatame justnimelt seda keskkonda," ütles Lauristin, lisades et Eestis on välja kujunenud oma n-ö kultuuripublik.

"Kultuuripublikut kui sellist kujundavad – nendest uuringutest alates, mida me tegime 1980-ndatel – ikkagi küllalt selgesti piiritletud osa eestlastest. Venelastega on natuke teine, ka eestivenelastega, räägime eestlastest. See on olnud üsna stabiilne ja püsiv osa, kes on taganud selle, et meil teatrites käib publik, et meil raamatuid ostetakse, et eesti filmi vaadatakse, et Eesti inimene läheb ka kontserdile, kui seal mitte ainult ei ole Pärt, vaid on ka midagi sellist, mis on natukene lihtsam."

"Tegelikult võib öelda nii, et Eestis on see aktiivne kultuuripubliku tuum välja kujunenud ja läheb põlvest põlve ka edasi juba kodus. Küsimus on selles, et kui jõuliselt ta praegu on säilinud, kas ta kannab enda peal kogu seda koormat, sest pakkumine on läinud järjest suuremaks. Järjest rohkem raamatuid, järjest rohkem kontserte, mille eest seesama tuum peab omast taskust välja maksma, talle oma aja leidma ja vaat see on küsimus, kas see sammas, mille peal kõik see meie ehitus seisab, kas see ikka on tugev või see kipub murduma," arutles Lauristin.

Soopõhiselt on raamatute lugemine naiste poole kaldu ja praegu on Lauristini sõnul olukord kehvem kui varem. "Eesti raamatuilm ja üldse eesti vaimuilm kipub väga lõhenema naiste ilmaks ja meeste ilmaks. Aktiivsete lugejate ja kultuuris osalejate hulgas on kaks korda rohkem kahjuks naisi. Mitte et mul poleks hea meel, et naised on kultuuris agarad, mul on kurb meel, et mehed ei tule kaasa," nentis ta.

Lugemine langeb, kui mees jõuab keskikka. "Meil on astmed 15 kuni 24, siis 25 kuni 34 ja 35 kuni 44 ja sealt edasi läheme 50 peale ja üle 60. See keskmine osa, kuskil 40 kuni 50 ringis, seal tuleb see jõnks sisse, kus äkki lugemine langeb, raamatuhuvi langeb, kultuurihuvi langeb kuskil ikka kolmandiku võrra kohe. Pärast jälle vanemate hulgas tõuseb, nii et meil on praegu niisugune olukord, kus noored ja vanad on kuskil seal, ütleme, 20 protsendi peal on neid, kes ei huvitu ja siis see keskpaik on kuskil 30-35 protsendi peal ja seal on mehi ka veel rohkem. Me võiksime öelda, et eesti kultuuri kitsaskoht on keskealine mees," tõdes sotsiaalteadlane. 

Lauristin on välja toonud, et 90-ndatel sirgunud põlvkond, kes praegu on ühiskonnas mõjukatel positsioonidel, on just need, kes lugemisest võõrdunud on ja selle põhjuseks võib pidada üleminekuaega.

"Mitte see, et inimesed lihtsalt said vanemaks ja enam ei loe, vaid mehed ja naised said ju mõlemad vanemaks, siis tuli nii palju muresid juurde ja on nüüd pered, kus on lapsed, aga needsamad naised, kellel on nii need lapsed kui ka kõik need mured, loevad ikka sama palju, veel rohkemgi ja mehed sealsamas kõrval ei loe nii palju, ei tunne kultuurist huvi."

"Ma arvan, et see on ikkagi seesama üleminekuaja teema, see 90-ndate teema, sest seal ju meie mentaliteet väga murdus. Seal on üldse näha seda, kuidas kultuur muutus eestlase jaoks varjupaigast, kindlusest ja teistpidi ka eneseks jäämise võimalusest äkitselt rohkem meelelahutuseks, teistpidi äriks, mingiks peaaegu et nišiasjaks. Õige mees ei olnud enam see, kes adra järel käib, vaid see, kes äri teeb. Isegi öeldi naljaga pooleks, et mis te raamatuid loete, lugege raha, kas teil siis raha pole lugeda," rääkis Lauristin.

See aeg kasvatas tema sõnul üles noori poisse, kel oli suurem surve püüelda materiaalsuse poole. "Kõik teevad midagi, kõigil on autod, need asjad ja sinul ei ole. Tähendab, ühiskond muutub üsna äriliseks ja pragmaatiliseks. Ma ütleks nii, et see on mööda läinud. Kui ma praegu vaatan, noorte ja vanade hulgas on enam-vähem sama struktuur ja meil on uuesti tekkinud noorte hulgas rohkem lugemis- ja kultuurihuvilisi, nii et selles mõttes on asjad hästi."

"Ainult see keskmine osa, sellega on nüüd niisugune lugu tõesti, et selles eas ja veel mehed ka, kelle hääl kõlab, kes väga paljusid asju kujundavad ja määravad. Nii et ma kardan, et see kõvahäälne jutt, et keegi enam ei loe, tähendab pigem seda, et inimese enda tuttavate hulgas keegi enam ei loe. Meil on kõigil ju see komme, et kui meie tuttavate hulgas midagi on, siis me ütleme, et ju siis kõik on samasugused, aga õnneks nii ei ole. Loetakse, tuntakse huvi, see tuumik on enam-vähem sama suur, kui ta on olnud," sõnas Lauristin, lisades et muutus siiski on selles, et noored loevad paberilt vähem kui ekraanilt ja tihti on nende eelistuseks ingliskeelsed raamatud.

"Mitte lihtsalt see, et nad kõik oskavad, aga siin on teine põhjus veel. Kui me küsisime, miks, siis see on väga praktiline: ingliskeelse raamatu saavad nad kätte kolm korda odavamalt ja väga-väga palju kiiremini. Nii et see on üks väga tõsine mure, et meil just nagu tõugataksegi noori pigem selle ingliskeelse lugemise poole," nentis ta.

Uuringust tuleb välja, et noored loevad sama palju kui täiskasvanud, küll aga mõjutab see, et noored loevad pigem inglise keeles, eesti kultuuri ja keele elujõudu "Lugemine on selline vaimne tegevus, mida ükski teine asi ei korva, meie aju käivitumiseks ja treenituseks, nii-öelda aju-fitnessi jaoks on lugemine ainulaadne. See kunst, kuidasmoodi täiesti mõttetutest kriipsukestest ja konksukestest tekivad äkki sõnad, millel on tähendus ja siis need sõnad pannakse mingil imelikul viisil nii kokku, et ma saan mingisuguse tunde ja mõtte. See on tegevus, mis käib ju mitte ainult silmade ja kätega, siin toimuvad meie ajus väga huvitavad ja salapärased protsessid, mida ma arvan, et need, kes püüavad meile seda kangesti ütelda, et tehisaru on inimese moodi, nemad nendest üsna salapärastest protsessidest ikkagi hästi veel aru ei saa."

"Nüüd aga, kui noored ka tõesti loevad ja nende aju areneb, aga ei loe eesti keeles, siis see on mitte selle inimese arengu, vaid eesti kultuuri arengu probleem," tõdes Lauristin, kelle jaoks on see tõsine murekoht.

"Kui meil enam noored eesti keelt ei taha lugeda, kui nad enam ei mõista eesti keele sõnu, kui nad ei saa eesti luulest aru, nad ei saa Juhan Liivi luulest aru, sest nad ei mõista ümberütlemist ja metafoori, nagu ütlevad ka mitmed õpetajad, siis kuhu me selle oma keele ja kultuuriga läheme. Kui me väliseestlastega kunagi hakkasime suhtlema, siis nad kurtsid, et nende probleem oli see, et lapsed kodus rääkisid eesti keelt, aga eesti keel oli köögikeel. Kõik õppimine, lugemine ja muu käis kas inglise või rootsi või muus keeles, aga kodus vanaemaga räägiti. Ma kardan, et siin on üks väga tõsine teema.

"Kõige suurem küsimärk, mis me selle uuringuga tõstatame, ongi see, kuidas me tagame, et meil kultuuritüvi, see, mille peal kõik seisab, see sammas, need inimesed, kuidas see oleks piisavalt tugev mitte ainult täna ja homme, vaid ka kümne ja 20 aasta pärast," ütles Lauristin.

Ühest küljest on praegu näha meeletut kultuuriõitsengut: tekib uusi teatreid ja artiste, kirjutatakse uusi raamatuid, kuid küsimus on jätkusuutlikkuses. "Siin on see probleem, kuidas õpetaja koolis, kuidas ema-isa kodus, vanem õde ja vend, vanaisa, vanaema teevad sellest eestikeelsest raamatust, eesti keeles lugemisest selle noore inimese jaoks mitte õudse, raske ja arusaamatu kohustuse, nagu vanaema käsib, õpetaja nõuab, hinnet peab saama, oi, ma pean seda Kreutzwaldi, seda õudset "Kalevipoega" lugema, mingit "Kevadet", millest ma üldse aru ei saa, vaid kuidas jõuda nii kaugele, et see pakub samasugust põnevust, samasugust naudingut, nagu need pikad paksud 900 000-leheküljelised ingliskeelsed epopöad, mida nad loevad," nentis Lauristin.

Kiviräha müsteerium

Tuntumate kirjanike edetabeli tipus on uuringu järgi Luts ja Tammsaare, kes küll näiteks noortele meeldimise osas on alles kolmandas kümnes, aga ka Andrus Kivirähk, kelle populaarsus nii noorte kui ka täiskasvanute hulgas on Lauristini sõnul üks uuringu suuri mõistatusi. "Mis on Andrus Kivirähas see, et ta on suutnud läbi murda kõigest, nii sellest samast noorte ingliskeelsest lugemisest, kui ma ei tea, meeste raamatupelgusest, ükskõik millest. Kui võtame selle vana mudeli, kus oli vundament Jaan Krossiga, siis nüüd on selle Krossi tõsise koha võtnud sisse Kivirähk," ütles ta.

Kivirähki fenomen on Lauristini jaoks põnev küsimus ja ta on seda uurinud ka kirjandusprofessorite käest. "Ma arvan, et seal on tõesti nii palju erinevaid asju koos, kui me võtame noore inimese seisukohalt, kellele tõesti meeldivad kõik õudukad ja pikad võluritega romaanid, siis seesama "Rehepapp", ka tema filmiversioon, mida on väga palju vaadatud, seal on seda õudukalikkust ju ikka küllaga. Või võtame needsamad "Ussisõnad", kui me tahame saada mingit mütoloogilist ja mingit muinasjuttu, siis tegelikult on "Ussisõnad" mütoloogiliselt väga mitmekihiline. See läbi lugeda annab sulle ka hoopis teistsuguse enesetunde, aga samas on see Ivan Orav, laseb lustlikult nalja visata kõige tõsisemate asjade üle, ei pea miskit asja piisavalt pühaks."

"Või võtame "Eesti matuse". Seal on teistpidi nii lüüriline, eks ole, Kivirähk oma "Liblikaga" ja siis on ta nii südamlik nagu Luts oma "Maailma otsas" toimuvate asjadega. Peale selle paneb sürri hulka ka lastele, räägib kakast, eks ole, fui, ja kõik see kokku annabki väga mitmetahulise lähenemisviisi, et igaüks võib leida mingi konksu, kust see asi teda tõmbab," rääkis Lauristin.

Suur roll on noorte raamatute juurde jõudmisel õpetajatel. "Meil oli selles uuringus ka see osa, kus me ei teinud mitte numbritega tegemist, vaid vestlusgruppe ja intervjuusid. Meil oli väga vahva rühm, kirjandusmuuseumi inimesed tegid seda kirjanikega, kes on ise õpetajad ja ka õpetajatega. Me saime väga palju sissevaadet, kuidas koolides leitakse imeradasid noorte juurde. Kuidas tehakse põnevaks see sama eesti kirjandus, kuidas tekib huvi sellesama eesti keele vastu, kus öeldakse, et lapsed enam ei saa aru sõnadest nagu ader või tint, eks ole, kuidas saab "Kevadet" lugeda, kui nad ei tea, mis, mis on krihvel ja mis on tahvel.

"Ja tuligi välja, mida need õpetajad, kes seal osalesid, rõhutasid, et see vanamoodne lähenemine kirjandusele, see nii-öelda kampmannilik, on neil ikka veel: siin on Eesti kirjandusajalugu, siin me õpime nüüd aastast aastasse, kus need kirjanikud kõik olid, mida nad tegid, siis me võtame ette nende teosed, siin on tähtsamad, siin on vähem tähtsamad ja siis me õpime selle kõik ära ja siis me loeme ka ja ütleme, millest seal siis jutt oli. Niisugune lähenemine tänapäeval enam sellele noorele inimesele ei sobi," tõdes Lauristin.

"Muide sellele noorele õpetajale ka ei sobi, kes kooli läheb. Me näeme, et noorte jaoks see raamat ongi nagu mingi uks imede maailma, kui sa oskad näha selles samas "Kevades" ka sellist imede maailma ja oskad näha seda Tammsaares. Võib-olla tõesti Tammsaare uks ei tule noore jaoks kõige paremal viisil lahti läbi "Tõe ja õiguse" esimese köite, aga võib-olla hoopis "Põrgupõhjast"," rääkis Lauristin, rõhutades et eesti kultuuri lootuseks ongi õpetajad.

Kui uuringu järgi tulevad välja näiteks Luts ja Kivirähk, kes eri põlvkondi ühendavad, siis Lauristini sõnul on ühendavat eesti kirjanduses rohkemgi. "Mul on niisugune tore, hästi armas väike episood. Ükskord tuli üks venekeelne õpetaja, kes eesti keelt õpib ja õpetab, ja ütles, et kuidas tema sai aru, millal ta on selle nii-öelda eesti vaimu omandanud. Võti on see: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis," ja siis teine jätkab, "olid tunnid juba alanud". Kui oskab nii jätkata, siis on tegelikult see märksõna, millega eesti kultuuri sisse saada."

"Tegelikult selliseid märksõnu ja kogu seda ühendavat on siiski rohkem, muide, kui ainult need kaks või kolm kirjanikku. Meie küsitlus näitas, et tegelikult on kuskil 25-30 sellist ühist nime, mida 75 protsenti ja enam neid inimesi, kes meile vastasid, ütlesid vähemasti, et teavad ja tunnevad seda nime või on seda lugenud. Teine asi, kas see talle meeldib, aga ikkagi, see mingisugune ühine kirjandusruum, raamaturuum on olemas," ütles Lauristin.

Raamat pole ainult kirjandustunni jaoks

Lauristin on ka Ene Mihkelsoni seltsi asutaja ja liige, mis esindab nn suurt kirjandust. Tema sõnul tuleb rasket kirjandust juurde, aga küsimus on, miks ja millal võiks meil selliseid raamatuid vaja olla. "Kui me ütleme, et mingi asi on raske, tihti ta on raske selle tõttu, et meil endal ei ole seda sidet, kogemust, meil on raske sinna sisse elada. Kui me vaatame hariduse poole pealt, kuidas tuua ka raskema kirjanduse juurde seda noort lugejat näiteks, kes tahaks, et olekski põnev ja võluv ja mängiv ja nii edasi, siis mul on niisugune tunne, et me peaks julgemini tegema seda, mida paljud teised ka teevad."

"Ma tean, et Inglismaal on see üsna palju levinud, me näeme ka, et inglased ju annavad oma vanu asju jälle välja ja õpivad korra alguses algkoolis, siis gümnaasiumis, lõpuks ka ülikoolis. Nad keeravad seda ühte raamatut mitut pidi. Ma arvan, et ka nende samade asjadega võiks olla nii, et meil ajalootunni vajalik õpetus ei tohiks toimuda ilma raamatuteta. Kust me saame noortel selle ajalootunnetuse, kui nad ei ole läbi elanud, läbi nende raamatute, neid asju, mida nad ise enam elada ei saa. Võtame sama Mihkelsoni, võtame Lilli Luugi, mis räägib samast ajast, need rasked ajad, kõik seesama metsavendade aeg ja elu pärast sõda, stalinism ja kõik. Kui sa kuuled sellest raskest, nagu raudse saapaga tuleb sulle peale, no sa ei taha, aga kui sa võtad kirjanduse ja vaatad läbi selle, vaatad läbi lapsesilmade, nagu on Mihkelsonil, vaatad läbi kõikide nende keeruliste tunnete, mis inimestel olid, kuidas see kõik oli, siis sa selle kaudu äkki saad hoopis teise tunnetuse," lausus Lauristin.

Kirjanduse kaudu saab noor avada ukse teistesse ilmadesse, ent selleks on vaja osata tunda ka kirjanduse vormi. "Praegu tuli välja suurepärane Eesti looduse luulekogu, mis on muide raamatupoodides müügil. Ma soovitaks kõikidel loodusõpetajatel ja koolidel kohe see endale muretseda, sest lapsi saab tuua sellesama luuletuse lugemise juurde väga hästi ju ka läbi looduse luule. Meil raamat ei ole mitte ainult kirjandustunni jaoks ja selleks, et näidata, et ma olen kultuurne ja intelligentne inimene, vaid see aitab meie enda tunnetusmaailma avardada, meie enda tunnetest aru saada, meie kontakti sellesama eluga arendada või peenendada."

"Et raamat ei ole mitte lihtsalt raamaturiiulis, vaid raamat ongi tegelikult üks osa vaimsest elust. Ma arvan, et see oleks vaja sisse tuua uuesti kui loomulik asi, mitte see, et nõukogude ajal oli ka natuke niisugust uhkustamist, et kui mul on terve Balzac riiulis, 30 köidet, ega ma ei loe, aga vaata kui ilusad köited," ütles sotsiaalteadlane."

Lauristin tõi näite, et kui mõnes koolis arvestatakse, mitu raamatut või lehekülge on loetud, siis võiks proovida terve aasta ainult ühte raamatut lugeda. "Näiteks sedasama "Kevadet" võiks ju lugeda terve aasta ja veel ka lavastada ja veel ka teha seda, mida armastavad praegu teha noored, et kirjutavad ise järge. Miks ei võiks näiteks kirjutada "Kevadele" järge oma klassist, oma koolist. Kes see meie kooli Julk-Jüri siis on või kes siis see meie Toots on, nii et tuua sisse kirjandus hoopis teisest kandist, küll ta siis jõuab selle esteetilise kvaliteedini lõpuks ka," soovitas Lauristin.

Lauristin tõdes, et tal oli õnn kasvada koos raamatutega. Juba kaheksa-aastaselt lahendas ta entsüklopeedia abiga ristsõnu ja võis oma lemmikraamatuid lugeda suve jooksul kümneid kordi. "Raamat kujundab inimest niivõrd, kuivõrd sa ise sellest raamatust saad enda jaoks mingisuguse uue asja. Ma mäletan, see oli vist kuues klass, kus mulle sattus kätte Darwini "Loodusuurija reis ümber maailma purjekal "Beagle"". See kujundas väga palju minus, ma joonistasin omale sealt välja igasugu asju. Kui raamat on sinuga, siis tegelikult on ta sul ju kogu aeg kaasas, ta aitab sul endast aru saada, aitab midagi uut näha. Nii et mina võin öelda, et ma selles mõttes olen läbi ja lõhki raamatutest läbi kootud," sõnas ta.

Eestis antakse välja väga palju tõlkekirjandust, mõttekirjandust, filosoofilist kirjandust, mis sageli jääb riiulitele seisma. Lugejauuringust selgus aga, et inimestele üldiselt meeldivad sarjad, sest need kutsuvad tagasi. Eesti sarjadest on populaarseim Loomingu Raamatukogu.

"Loomingu Raamatukogu on olnud tõesti, ma ütleks, üks imeline asi. Meil see on juba 1958. aastast peale ja tõesti ta on praeguseni kõige populaarsem. Kui praegu lähed raamatupoodi, siis seal on jälle nende kõige loetavamate hulgas Loomingu Raamatukogu. Ma ei oleks midagi teadnud Aliis Aalmannist, kui ma ei oleks näinud raamatupoes Loomingu Raamatukogus tema viimast kogu. Loomingu Raamatukogu meil on nii-öelda topsari, samuti oli vanasti "Mirabilia" sari, aga mis on veel põhjas kahjuks, mul on kohe väga kahju ütelda, on näiteks seesama erakordselt väärtuslik "Avatud Eesti raamat" raamatusari, need nii-öelda marmormustriga raamatud, kus on ka maailma mõttekirjanduse tipud, hiilgavad pärlid, väga keerulised, rasked tõlked ja tõesti nende läbilugemine viiks meid penikoorma saabastega lähemale sellele Euroopa vaimule, millest me muidu hästi aru ei saa ja kõiksugustele suurtele probleemidele."

"Selle lihtsalt nime teadminegi, tuntus, on kuskil 10 protsendi juures, kusjuures võtan veel küsitluses alati vea juurde, inimesed alati rohkem kirjutavad, et teavad kui nad tegelikult teavad. Mul on tuline valu selle pärast," tõdes Lauristin ja tõi välja kaks põhjust, miks see nii on.

"Üks asi on see, et meie üldharidusest on välja aetud filosoofia, laiemalt üldse ühiskonna ja ajaloo mõtestamine ja sellega ei ole lihtsalt neid raamatuid just nagu kellelegi enam lugeda anda, ka sellele õpetajale. Teine on see, et meil on raamatuarvustus, raamatu ümber toimub keskustelu, koondub mingite üksikute autorite juurde, aga näiteks sellesama sarja analüüs ja mis seal kõik on, mis väärtus, miks seda vaja, see vist tooks siis ka tähelepanu sellele," lisas ta.

Kultuurisoovitus. "Mul on kõigepealt sellest uuringust lähtuv kultuurisoovitus emadele-isadele, vanaemadele, vanaisadele, vanematele vendadele ja õdedele. Lugege lastega raamatuid, rõõmustage, kui laps teab mõnda luuletust peast, minge lastega raamatupoodi. Harjutage lapsi, et raamatuilm on üks igavesti põnev ja vahva ja pakub igaühele kogu aeg mingeid uusi seiklusi, ja siis meil seda häda ei ole enam, et me peame kartma, et keegi enam eesti keeles ei loe, see on esimene soovitus. Aga mis puudutab seda, et kas lugeda ka midagi, siis mulle on kummitanud kuidagi viimasel ajal üks raamat, mida ma ise küll nüüd hiljuti pole üle lugenud, aga mul on temast jäänud niivõrd tugev mulje. See on Herman Hesse "Klaaspärlimäng". Kui me vaatame seda, mis praegu toimub, seda meelelahutusmüra ja kadumist igasugustesse tühistesse asjadesse, siis mul tuleb kogu aeg meelde see sõna, mis temal seal oli, isiklik ajastu, selle aja kohta ja Hesse küsib, kas siis ongi üldse vaja mingit tõsisemat mõtet, kas on vaja õpetajat, kas on vaja mingeid väärtusi. Ja ma arvan, et see Hesse lugemine praegu võiks olla äärmiselt lohutav," lausus Marju Lauristin.