Raamatuaasta lugemisuuring "Eestlane loeb 2025" võimaldab heita värske pilgu sotsiaalsetele ja kultuurilistele teguritele, mis mõjutavad huvi raamatute vastu. Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja uuringu teaduslik juhendaja Marju Lauristin on mures raamatupoliitika puudumise pärast ja vaatamata praegu veel püsivale lugejarahva staatusele on eesti kultuuri kestlikkus ohus. Kuidas olukorda muuta ja milline on raamatukogude roll ühiskonnas praegu ja tulevikus?

Viimasel Oskar Kallase konverentsil kirjandusmuuseumis jäi kõrva üks Teie mõte: raamatukogu pole mingi sotsiaalhoolekandeasutus, vaid vaimse heaolu tagaja ja osa heaolu loomest ühiskonnas. Kuidas lugemine protsessina mõjutab vaimset heaolu ja kultuurilist kestlikkust? Milliseid seoseid uuringus leiti?

Lugemine on ühelt poolt väga isiklik tegevus. Kui lugejauuringus küsisime, miks inimesed loevad ja mida nad raamatust otsivad, siis väga paljud rõhutasid, et lugemine on sisenemine sellisesse maailma, kus nad saavad olla iseendaga, süveneda omaenda emotsioonidesse, mõtetesse, kujutelmadesse. Professor Juri Lotman on öelnud, et kirjandusteos annab lugejale koodi, mille abil iseennast mõtestada. Seega, kirjandus aitab meil pääseda enda sisse, aitab tabada oma mõtete ja tunnete sisu ning toime tulla oma sisemiste painetega. Lugemise kaudu saame tavakeskkonnas valitsevast mürast kas või korrakski eemalduda oma vaimsesse maailma. See aitab meil hoida sisemist tasakaalu ja tunda rahulolu suhtlemisest iseendaga. Selles mõttes on ilukirjanduse lugemine väga teraapiline tegevus.

Kui lugemist vaadata kultuurilises kontekstis, mida see annab rahvale või rahvusele, siis eestikeelne kirjandus aitab lugemise kaudu hoida elavana sidet oma rahva ajalooga. Meil tekivad ühised märksõnad, kujutlused, ühised tegelased. Suhtleme kirjandustegelastega nagu inimestega ja seda on nimetatud ka kujutletud kogukonnaks.

Benedict Anderson on rääkinud, et rahvus ongi sisuliselt keele ja mälu kaudu tekkinud kollektiivsete kujutluste kogum. Suure osaga inimestest, kellega loeme ühiseid tekste, kuigi elus reaalselt kokku ei saa, saame kuuluda ühte rahvusesse mõtteruumide, ühiste elamuste, mingite tuttavate märksõnade kaudu; me siiski kohtume.

Tuleme rahvuslikust kultuuriruumist välja n-ö inimkonna tasandile. Öeldes, et näed, see on küll üks hamletlik olukord, mõistetakse seda ütlust ühtemoodi. Ühe märksõna kaudu tunneme ühendust väga paljude inimestega ja seda kultuuride üleselt. Ennekõike pean silmas ilukirjanduslikke tekste.

Kui rääkida teadmisi andvatest teostest, näiteks aimeraamatutest või teatmikest, siis need on seotud ühiste faktide tundmisega, arusaamade levitamisega. Raamat on ühelt poolt paljuski uks endasse sisenemise ruumi, aga teiselt poolt asub see sissekäik kusagil ühisruumi taga.

Lugemisuuringust tuli välja, et raamatukogu on ikkagi päris oluline koht.

Küsitluses väitsid 56 protsenti vastanutest, et nad käivad regulaarselt raamatukogus. Üle poole nendest käib raamatukogus väga sageli, raamatukogu on osa nende igapäevasest elulaadist. Näib, et eestlased armastavad raamatukogu, tunnevad ennast seal hästi ja see mängib nende jaoks väga positiivset rolli.

Esimesel kohal tegevustest raamatukogus oli paberraamatute laenutamine, teisel kohal uudiskirjandusega tutvumine, seejärel raamatukoguhoidja nõuanded või temaga vestlemine ja neljandal kohal raamatukogu kui ruum.

Raamatukogu on koht, kus inimesel tekib vaimse kontakti võimalus ja teatud mõttes ka inspireeriva ja toetava vaimse ruumi kogemus. Ülikoolide raamatukogud on osa ülikooliharidusest. Mitte ainult sellepärast, et sealt laenutatakse raamatuid, vaid et raamatukogus olemine, õppimine või töötamine stimuleerib loomingulisemat, sisulisemat, vaimsemat tegevust. Raamatukogu avab sulle sinu enda ja sinu jaoks mingisuguse teistsuguse olemise võimalusi.

Uuringus küsisime, millises raamatukogus inimesed käivad. Esikohal oli oma kodukoha raamatukogu, mis on seotud selle koha vaimuga. Inimesed tulevad siia väljaspool igapäevast töömelu või mingit poesaginat või peremuresid. Nad tulevad ikka raamatukokku kui niisugusesse kohta, millel on oma aura, kus on teatud vabadus olla rahulikult iseenda ja teistega. Kus ei segata ega tõmmata mingitesse igapäevastesse sekeldustesse. See kõik tuleneb õhustikust, mis raamatukogus on. Rõhutaks veel eraldi, et vanasti ei käinud inimesed kirikus mitte ainult usu, vaid ka õhkkonna pärast. Inimesed vajavad sellist kohta.

Kui meil on tekkinud arusaam, et noortel ei ole püsivust ja nad vajavad ka raamatukogus kohe mingit tegevust, siis uuring ütleb, et õmblusmasinad ja muud lisavidinad pole siiski see peamine, miks raamatukokku tullakse. Esikohal on raamat, raamatu saamine, kontakt raamatukoguhoidjaga ja ruum, mis võimaldab vaikust ja iseendasse süvenemist. Kunagi oli meil üks kultuuriminister, kes ütles, et raamatukogu kui ajaveetmise kohta ei ole vaja: buss toob raamatu kohale või saab seda laenutada ilma inimeseta. Uuring näitab, et inimestel on ikkagi raamatukogu endiselt vaja, nii raamatute kui ka raamatukogus olemise enda pärast. Tänapäeva elu pakub rahulikke kohti vähem kui vanasti ja sellepärast muutub raamatukogu järjest erilisemaks.

Tuhandete aastate jooksul on raamatukogu kujunenud oma olemuselt ideaalseks institutsiooniks. Kui nüüd vaimse heaolu otsing muutub ühiskonnas olulisemaks, siis võib-olla raamatukogu ei peagi justkui midagi rohkem tegema, kui lihtsalt olema see, mis ta on olnud ja pakkuma seda õhustikku, mida inimene vajab.

Raamatukogudele tulevad juurde ka uued rollid ja me ei peaks rolle vastandama. Kasvõi seesama ülikooli raamatukogu, mis ei ole ainult koht, kus tudengid kohtuvad raamatuga või iseendaga. Väga palju on see ka suhtluskeskkond. Ka praegu on raamatukogudes suhtlusvõimalused, olgu need siis kohvikute, mingite nurgakeste näol, seotud klubilise tegevusega. Raamatukogudesse on tehtud seminariruume, mänguruume lastele, seal on lauamängukohad – need on tulnud hiljem juurde.

Kuid raamatukogu kui institutsioon või ruum jääb ikkagi selliseks vaimse oleku turvapaigaks. Atmosfääril on teine emotsionaalne mõju. Lauamänge võib mängida kodus ka, aga raamatukogus on natukene teistsugune.

Räägime lugejatüüpidest, mis uuringust selgusid. Paistab olema tekkinud uus tüüp – aktiivne virtuaallugeja. Keda neist lugejatüüpidest võiks uue aja raamatukogu kõige sihitumalt püüdma hakata?

Oleme uurinud raamatuid ning raamatute ostmist ja lugemist juba 80. aastatest. Sama meetodiga nagu selles uuringus koostasime lugejatüübid umbes 2001.‒2002. a. Juba siis oli natuke näha, et on tekkinud oma huvide poolest uutmoodi seltskond, aga siis oli see alles suhteliselt väike. 2025. a lugemisuuringus tuli tõesti välja, et digimaailma levikuga on tekkinud väga jõuliselt noortele, aga mitte ka ainult nendele omased raamatu- ja kultuurisuhte tüübid, kus digikeskkond mängib juhtivat rolli. Oluline on: vastupidi esialgsetele arvamustele, et digimaailm ja raamatumaailm ei sobi kokku ja nn diginoored lähevad raamatuilmale täiesti kaotsi, ei ole seda juhtunud. Praegu võime öelda, et on välja kujunenud uus lugejatüüp, kes ühendab elava, mitmekülgse ja kirjanduslikele elamustele avatud raamatuhuvi väga aktiivse digivahendite, sealhulgas kümnete raamatuäppide ja lugemisplatvormide kasutamisega.

Lugejatüüpe tuli kokku kuus ja vaatasime, mida nad raamatukogus teevad, kui palju nad raamatukogu kasutavad ja kellele mida raamatukogu pakub. Näiteks raamatukoguhoidja nõu või juhatust raamatute juurde vajavad inimesed, kes on küll võrdlemisi suure raamatuhuviga, kuid võib-olla ei ole ise nii aktiivsed igapäevased lugejad. See tüüp on mõõdukas elamuslugeja, kellel ei ole igapäevast kontakti raamatuilmaga, kuid kes loeb hea meelega, kui talle n-ö satub kätte või silma alla raamat, mille lugemisest ta juba ette teab midagi oodata. See inimene vajab lugemiseks tõuget või ootab n-ö ninapidi toomist raamatu juurde. Ta midagi tahab, aga täpselt ei orienteeru.

Kui ma koolis käisin, siis seal oli raamatukoguhoidja, kes suutis sadade õpilaste hulgast ära tunda just teatud raamatuid nautivad lugejad. Mäletan, et just tema tõi mind Forsyte'ide saaga juurde, kui ma olin 10. klassis. Hõbedases köites Nobeli laureaatide sari oli tal raamatukogu tagaruumis peidus koos teiste nn eestiaegsete raamatutega.

Raamatukoguhoidja ongi see teejuht. Neid inimesi, kes seda teejuhti vajavad, on tänapäeval palju rohkem kui enne. Iga päev lisanduvate uute nimetuste virvarris ei jõua ka raamatusõbrad enam järge pidada. Uuring tõi välja, et inimesed jälgivad uue raamatu otsingul väga hoolikalt raamatukogude väljapanekuid, nii nagu ka raamatupoodides uudiskirjanduse riiuleid.

Raamatukoguhoidja töö on üha enam nõustamine või vaat et isegi nagu treeneritöö, arvestades, et tal tuleb lisaks raamatutele tunda ja aidata lugejatel kasutada ka uusi tehnilisi vahendeid.

Kui kohtusin Tallinna noorte- ja lasteraamatukoguhoidjatega, siis nemad ütlesid, et nende jaoks oleks väga hea, kui ka kirjandusõpetajad usaldaksid rohkem raamatukoguhoidjat. Raamatukoguhoidja oskab kirjandusõpetajale soovitada näiteks ka uusi raamatuid, millel võiks olla sel hetkel väärtus ja huvi, mis ka noortele sobib. Raamatukoguhoidja orienteerub uudiskirjanduses ja on pidevalt uute raamatute keskel.

Raamatukoguhoidja on tänapäeval raamatuilma korrastaja. Võiks öelda, et mitte ainult liiklusmärkide väljapanija, vaid aitab ka liikluses orienteeruda.

Rääkides raamatust kui meediumist: kas eesti kultuur on sellega võitnud, et meedium on saanud juurde uusi vorme? Kuivõrd rahul võib olla uute vormide tulekuga eesti kultuuris osalejate osakaalu muutust arvestades? Kas selliseid vastuseid tuli uuringust välja?

Meediateooria seisukohalt on paberraamat üks meedium, elektrooniline raamat aga juba hoopis teine ja etteloetav raamat hoopis kolmas. Meedium on füüsiline keskkond, asi, vahend, mille kaudu kodeeritud (kirjutatud, joonistatud, pildistatud, kõneldud) tekst jõuab autorilt lugejani. Igal meediumil on erinev viis inimese psüühikaga, meeleelunditega kontakti saamiseks. Seetõttu on teksti vastuvõtt meediumist sõltuvalt ka erinev. Paberile trükitud ja köidetud raamatut saab mitte ainult silmadega lugeda, vaid ka selle lõhna tunda, kätega katsuda, lehitseda, silitada, sirvida, kaaluda ja see loob mitme meelega kontakti. Raamatut saab sulgeda ja avada nagu ust teise ruumi, saab sirvida, koondades mõtted mingile detailile, saab liikuda algusest lõpuni ja siis jälle tagasi. Raamat on füüsiliselt tekstile nagu raam maalile, koondades tähelepanu ja luues piiri muu keskkonnaga. Hoopis teistsuguse, aistingutelt palju vaesema kontakti saame ekraanilt loetava tekstiga. Audioraamat on omakorda veel teistsuguse suhte looja.

Võttes raamatut kui artefakti ja teost kui selle artefakti kaudu edasi antavat tähendust, siis raamatu tähendus sünnib kaks korda: esimene kord kirjutades ja teine kord lugedes. Seejuures nad ei kattu tegelikult kunagi, vaid kohtudes muudavad ja täiendavad teineteist. Levinud äriline kõnepruuk, mis nimetab autorit sisu loojaks ja lugejat sisu tarbijaks, on sügavalt ekslik. Sisu looja on tegelikult lugeja. Autori teose (taas)loob lugeja enda jaoks ise.

Kui võtame nüüd selle sisuloomise protsessi, siis paberraamatut lugedes on tegevus minu kui lugeja jaoks kõige vabam, sest ma saan märgata asju mitmel viisil. Tekkida saab mitmemõõtmeline kontakt autori maailmaga. Üks sõna võib panna mõtlema, saan oma meeli kasutades enam süveneda autori maailma. Sedasama teksti ekraanilt lugedes on vähem meeli haaratud ehk kontakti saamise võimalused on piiratumad. Kui mulle aga loetakse raamatut ette, siis inimene, kelle hääl mulle teksti ette loeb, paneb loole omad rõhud ja sisuliselt määrab ka tempo. Kuulates möödub lugu määratud tempos ja lugeja seatud rõhuasetustega.

Me kipume ära unustama, et raamat on loodud olema paberil, see on kirjutatud ja illustreeritud tekst. Raamat ei ole suuliselt jutustatud lugu. Jutustatult on see hoopis teine asi.

Kas audioraamatu mõju uurimine seisab alles ees?

Kuidas tekst saab isikupäraste nüansside, emotsioonide kaudu inimese jaoks tähenduse, on suure tähtsusega. Erinevate lugemisviiside ja lugemise-kuulamise mõjude uurimine on tõesti vajalik; ka selleks, et lugemispsühholoogia saaks jalad alla.

Arvestades sisuloome peeneid nüansse, peaks aga audioraamat olema autori jutustatud. Autor paneb ise koma vajalikku kohta ja peaks seadma ka rõhu.

Autori jutustatud raamat võiks olla huvitav formaat…

Lugude jutustamisest rääkides on väga tähtis, et lapsed või noored õpiksid üldse raamatut niiviisi lugema, et nad oskavad raamatu kaudu maailmu näha. Küsisime uuringus ka, kuidas peaks õpetama teise ajastu raamatuid lugema või kas seda üldse on vaja. Kõige rohkem vastati, et kindlasti peab õpetama noori raamatut ise oma sõnadega edasi andma ja jutustama. Läbitunnetus on väga oluline. See, mida tema ise nägi, mida tema raamatust sai või ei saanud.

Vaja on õppida lugemise kunsti.

Lugemine on kunst ja kui me räägime ilukirjandusest, siis ma rõhutan, et lugeja on kaaslooja.

2023. aastal on koostatud lugemisoskuse pingerida¹ ja kõige paremad lugejad tulevad Singapurist, Iirimaalt ja Hongkongist.

Meie noorte tähenduslik lugemisoskus ei ole nii hea kui ratsionaalne oskus. Me teeme hästi teste ja arvutame, aga lugemisnauding on meil kahjuks madalamal kohal.

Lugemisnauding tulebki aga avastamise rõõmust: kui sa avastad seoseid, saad ahhaa-elamuse autori üllatavast ideest, nägemisviisist, keelekasutusest, sündmuste tõlgendusest. Just seda üllatuse väärtust tõstsid ka meie küsitletud esile, nagu ka keelest ja stiilist saadavat naudingut. Kivirähk on populaarne nii vanade kui ka noorte seas, sest ta ongi üllatav nii oma asjade ja inimeste nägemise viisilt kui ka sõnadega nalja tegemise oskuselt. Verbaalne mäng läheb noortele väga korda.

Kui mõtleme uutele meediumivormidele, siis mida need on endaga kaasa toomas?

Nutivahendite suhtlust ja mõtlemisoskust vaesestav mõju on juba reaalsus, sest digimaailmas on noored teiste inimestega emotsionaalsest, loomulikust ja vabast suhtlusest tegelikult ilma jäänud. Inimeste loomulikus suhtluses on ju rikkalik võimaluste ja värvivarjundite palett nii enese väljendamiseks kui ka teiste eneseväljendusele, sõnumitele reageerimiseks. On hääle- ja stiilivarjundid, kehakeel, silmavaade, on huumor ja iroonia, on lõputud võimalused võrdluste, vihjete, metafooride, allusioonide kaudu oma elamustest ja suhtumisest märku anda.

Noored on hakanud eneseväljendust kartma, nad poevad kõigi nende emotikonide ja lühendite taha, et seda eneseväljendust kontrollida. Mingis mõttes on tekkinud nagu iseenda ees barjäär. See on huvitav, et samal ajal ollakse väga avameelsed ennast eksponeerima näiteks Tiktokis või tulles välja isegi mingite väga intiimsete teemadega; aga ainult kindlal viisil, nii nagu on heaks kiidetud, et saada see meeldivaks märkimine. Kõik see on aga inimesele tohutu barjäär iseendaga suhtlemisel. Kohutav, kui ei julgeta end enam peeglist ilma meikimata vaadata.

Suur puudus on võimalustest ise arutada, seletada, omaenda nägemuspilti välja tuua. Ja veel hullem on see, et nutitelefoni üks mõju psühholoogide arvates on lastel tekkinud hirm häälega rääkida. Nad ei taha isegi telefonis rääkida.

Ma usun, et tehisaru aitab tahes-tahtmata tagasi tulla loomuliku, inimhäälega suhtluse ja üksteisele otsa vaatamise juurde, et teha vahet inimese ja roboti vahel. Üks hea vahend suhtlemise stimuleerimiseks on raamatute üle arutlemine.

Sellised kahe-kolme või kümnekesi suhtlemiseks mõeldud intiimsemad ruumid, kus käivitada noorte jaoks raamatuklubi tüüpi suhtlus, sobivad raamatukogudesse.

Vanad niikuinii tahavad suhelda ja suhtlevad hea meelega, aga eriti oluline on suhtlus nende noorukite ja laste puhul, kelle on nutitelefonide maailm ära lõiganud vahetust suhtlusest. Raamatukogul on võib-olla isegi teatud teraapiline roll aidata tõrjuda digimaailmas süvenevat suhtlemishirmu.

Meie raamatukogud on lugemisklubisid käivitanud, aga mida ühiskond raamatukogudelt veel ootab?

Lugejauuringust saime teada, et pooltele suurtele lugejatele on väga tuttav olukord, kus nad peavad loobuma raamatust, sest see on liiga kallis. Mida rohkem inimene loeb, seda kallimaks lugemine läheb. Kui ta ostab ühes kuus ühe raamatu, siis no hea küll, see on 30 eurot. Võrreldakse, et kontserdi- või teatripilet maksab 50 eurot, aga teatris inimene ei käi iga päev. Kui tahame, et inimene loeks raamatuid iga päev, tähendab see, et inimene, kes käib ikkagi tõesti raamatupoes ja ostab sealt iga kord ka raamatu või aastas kasvõi 100 raamatut, kulutab aastas raamatutele juba 3000 eurot; seega kahe kuu keskmise netopalga, mis on selgelt enamikule üle jõu käiv summa.

Ja siit tuleme väga tõsise teema juurde: kuidas tagada eesti kultuuri kestlikkus, mille üks eeldus on kindlasti eestikeelne raamat ja selle jõudmine lugejani.

Öeldakse, et appi tuleb raamatukogu, ja see on muidugi oluline. Aga raamatukoguhoidjad on meile öelnud, et ka neil ei ole vahendeid ostmaks endale kõike seda head, mis praegu eesti kirjanduses on. Me tahame, et kool käiks ajaga kaasas, aga raamatukogul ei ole raha klassikomplekti jaoks raamatuid osta. Küsimus on, kas kultuuriministeerium ja haridusministeerium peaksid tegema koostööd, et kindlustada riigi toetus eesti väärtkirjanduse noorteni jõudmisele?

Teine probleem on eesti kirjandusklassika ehk nn tüvitekstide õpetamisega.

Miks oli lugemisuuringus A. H. Tammsaare noorte hulgas küll kõige tuntum, kuid meeldivuse hinnangutes väga palju allpool esikohast? Ma kardan, et küsimus ei ole mitte selles, et Tammsaare on noorte jaoks ainult kauge, vaid küsimus on selles, et Tammsaare lugemise põhjus on olnud hinde saamine, mitte et sealt enda jaoks midagi enamat saada.

Kui aga eestikeelse raamatu ja lugeja vahele tekib barjäär juba varases eas, siis see on äärmiselt ohtlik. Ei tasu unustada, et ingliskeelse digiraamatu saab kätte kiiremini ja see on odavam. Noored tunnevadki ingliskeelseid teoseid paremini kui meie õpetajad. Ja nad ei taha sellest rääkida, sest noortel on ka niisugune tunne, et keegi ei saa neist aru. Meil kõigil on uus väljakutse, kuidas tekitada kontakt võõrkeelse ja eestikeelse raamatuilma vahel.

Raamatukogutöötajate ja õpetajate koostöö on üha olulisem, kuid niisamuti raamatute ostmispoliitika. Meil on vaja sihiteadlikku poliitikat, et tagada, et raamatud jõuaks lugejateni, eriti noorte lugejateni. Ja ka sellisel kujul, et raamat oleks tõepoolest uus ja huvitav.

Milliseid soovitusi saame praegu anda raamatukoguhoidjatele?

Raamatukoguhoidja on oluline sõlmpunkt raamatuilma ja -lugeja vahel. Tema roll suureneb, sest nende lugejate hulk, kes ise ei orienteeru kirjanduses, kasvab.

Raamatukogutöötajad pole enam teenindajad, see mentaliteet tuleks unustada ja üha enam kasutada oma võimu. Raamatukogude võimuses on palju rohkem instrumente, kui oleme harjunud mõtlema. Nad saavad luua uusi kangelasi eesti kultuuri jaoks, kasvatada usku iseendasse, hoida rahva vaimset heaolu ja ühendada end digimaailmas ära kaotanud noori, keskealisi, vanu.

Raamatukogutöötajad peaksid hakkama end defineerima kui teejuhte raamatumaailmas.

¹ Norway allocates millions to counter decline in kids' reading ability | Courthouse News Service