Astri Kleppe "Emajõgi: romaan armastusest, Eestist ja 1939. aasta Tartu kiremõrvast"

No jube tore ju, et välismaa inimene võtab sisemaa asjast, ja veel vanast asjast, kirjutada. On tõesti nii armastust, Eestit kui kiremõrva ja on ka päriseluline ajaluguline sündmus taga. Ei ole ilmtingimata ilukirjanduslikult maailma parim raamat – ning kuidasvõrd teda Eestigi kirjandusruumi paigutada (ma embaks küll kõiki baltisakslastest Kotjuhi, Grigorjeva, Filimonovini) – ent kammib lahti mõned haavad ja vaatab sisse me minevikku moel, mil seni pole mõistetud. Veider, et üks erispärane probleemipundar just säändsel kujul me meelelauale lajatub. Ootamatu. Põnev. Iseäralik.

Aga äge, et keegi on võtnud ühe piinlikult pimedikku varjutet teema üles korjata ja üles kirjutada. Meil ei ole õnneks Eestis üldse eriti mõrvu, jommispäi mahalöömisi vast tsipake kõmmub, aga sihukesi, mida kirgede ja poliitika ja ajalooga siduda – noh, uh, ei ole. Ei mäleta noorrahvas enam Jaan Tõnissonigi üleliia, saati ta poega ega miniat ega kahjuks täpset revolvrilasku. See üks nüüd jo pealt kaheksakümne aasta tagune värk väärib väärtkirjanduseks ülendamist. Ehk küll ajaloos kaunikesti keskpärane ja alandlik kolb. Ei ole vaja inimesi tappa. Kui, siis väga õigeid. Ehk noid valesid. Too pauk läks täkkest mööda. Paraku pihta. Lugege!

Indrek Jääts "Ekvatoriaal: lugusid Gabonist ja Ecuadorist"

Kuidagi juhtus nõnna, et lugesin ühtetakka Rene Satsi raamatuid Taimaa ja Sri Lanka käikudest – ning nemad haakusivad väga kenasti Indrek Jäätsi veriuue "Ekvatoriaaliga". Mul on väga hea meel, et maailmas ja Eestis leidub inimesi, kes käivad minu eest ära kohtades, kuhu ma kunagi minna ei taha. Reisiraamatute lugemine on lapsest saati olnud paras õudus. Sajast maakera kohast tean üheksakümmet kaheksat, millest olen piisavalt lugenud, et sinna mitta iiales sattuda. Kihnu – pigem ei. Ruhnu – miks mitte. Austraalia – pigem jah. Uruguay – iga kell. Ja nii edasi. Miks? Kõhutunne ütleb ja ütleb põhiliselt loetud raamatute põhjal. Isikliku kogemuse põhjal ei saa kinnitada ühegi eelmainit paiga olemasolu. Aga usk ja usaldus on. Mina usun, et Kihnu ja Austraalia on olemas. Et Iirimaa on Euroopa Ruhnu. Et Uus-Meremaa on maailma Setumaa. Ja miks ma ei tohiks siis ka Jumalasse uskuda, või et Universumi Suur Arhitekt on tegelikult arhitektuuribüroo? Jätke mulle minu usk ning mina jätan teile teie lääpakantud kingad ja miljardid pangakontol. Põhja-Umbrias on hea Cheaney kingavabrik, kaege perra. Kust uusi miljardeid tekitada, otsige omasoodu.

Eelmainit tühiste tegevuste käigus lugege raamatuid. Ei pea ise uhti-uhti-uhkesti kobima kõigisse kummastavatesse ilmanurkadesse, Sri Lanka ja Gabon ja Ecuador tulevad vingeid autoreid pidi kõbusasti kodoje, oska ainult silmad lahti hoida. Mõned inimesed mõistavad maailma laksahti lahti kirjutada, mõned raamatud kukuvad kohe mängima. Seesugune kraam töötab. Jo noorepõlve lugevaras oli kütkestavat ja oli kuiva – Satsi ja Jääts mu meelest põrkuvad põnevamasse poolde. Tiit Pruuli on ses žanris mõistagi omaette kvaliteet, kuid Tiit ongi peast puhta segane. Ei võta teda meri ega jäta teda naine.

"Oma või võõras? Artikleid Eesti ajaloost 13. sajandil", koostanud ja toimetanud Ivar Leimus, Marika Mägi, Heiki Valk

Mitte kottigi ei tea me oma kaheksasaja aasta tagusest ajaloost. Krähmuke siit, tripsuke säält. Ometi, aigupiten, üht-teist koguneb. Uurima uurduvad uuemad uurijad, aparaadid lähevad etemateks, kogu jampsi ei kaevata kohe maa seest välja – tegelikult saavad inimesed vähehaaval targemaks, arukus kasvab. Mis siis, et juba Aristotelese aegadest saati on hääbu, hävingut ja lollindumist kuulutet. Tegelikkus on kahjuks rõõmustavalt vastupidine. Inimeseloom saab üha targemaks (suutes töö käigus aina mastaapsemaid rumalusi vormistada).

Ja ongi raamaturõõm, misasjas tänase päeva ajaloolased annavad taas ühe kenakuva iidsest vaidlusväärsest ajastust. Hillar Palametsa "Jutustusi kodumaa ajaloost" ladus ajaloopõhja mitmele põlvkonnale – hea, et saame seda põhja murendada ja pudistada ja uueks küpsetada. Mida rohkem tainast ja täidist antakse, seda kräbedam ahjuroog saab. Siin teoses on raskekahurvägi koos, ma kutsuksin mõned tegijad veel laua äärde, pakuksin tummise õhtusöögi ja vaataksin, kas särakõrvsed memmed-taadid lähevad kohe tülli või küsivad esmalt pigem tibake sinepit?

Soovitan. Sinepiga.