Eesti teatrimaailma pärlid draamateater, linnateater ja Vanemuine on suur osa meie rahva kultuurist. Neisse on kogunenud ühed riigi andekaimad lavastajad ja näitlejad, kes ikka ja jälle suudavad oma lavastustega valmistada üllatust ja head meelt. Inimesed ostavad endale pileteid kuid ette, mõned on nõus isegi tähtsaid üritusi kõrvale lükkama nende teatritõhtute eest. Ja oi, kuidas veab, kui kellelgi on teatris mõni hea tuttav, kes kuldaväärt piletitega aitab! Kuid selles on ka nõks muresid uuele teatrikülastajale. Selleks, et pidada maha lahing fantastilise õhtu eest prestiižikas teatris, on vaja tõsist kirge ja soovi, mis saab tekkida vaid varasematest headest kogemustest.

On ka teisi teatreid, nagu Von Krahl, Kanuti Gildi Saal ja Ekspeditsioon. Need on teatrid, kes kutsuvad külastajaid nagu oma koju. Piletist ilma jäämise muret pole tihti vaja tunda, saalis istutakse sinna, kuhu parasjagu soovitakse, kuna kohad on nummerdamata. Muidugi see, mis laval toimub, ei ole n-ö klassikaline ning on suur eeldus, et paljudel on aru saamiseks vaja kuuendat meelt – võib-olla teatrimeelt? Igatahes kõhutäie naeru ja sooja elamuse sealt saab. Kuid uuele noorele teatrikülastajale võib kogemus olla ehmatav ja peletada ta huvi järgmistest teatrikülastustest eemale.

Mina alustasin enda teatriretke vonkrahlilikest teatrimajadest. Käisin sõpradega uuenduslikke ja toredaid tükke vaatamas, millest algul kippu ega kõppu aru ei saanud, kuid kambavaim hoidis siiski teatrisaalis. Ajaga hakkas see meeleolu, mis mind teatris valdas, aina enam tagasi kutsuma, kuniks mistahes teatri iste mulle kõige lemmikumaks sai. Nüüd leian end pea iga nädal mingis teatrimajas.

Kaks vastandlikku teatristiili, n-ö klassikaline ja modernsem, teenivad ikkagi sama jumalat: publikut. Uudishimulikul noorel on keerukas mõelda, kust alustada, mida vaadata. Kas üldse on väärt rapsida? Otsustamise lihtsustamiseks kutsusin kokku kuus enda teatrihuvilist ja mitte-nii-huvilist sõpra, et jagada muljeid nendel teemadel.

Milline on teie suhe teatriga?

Carmen Joakit (19; mõõdukas teatrihuviline, kes ei ütle ära õhtust teatrisaalis): Minu suhe teatriga on väga positiivne, sest mulle meeldib teatris käia ja eri lavastusi kogeda. Minu arvates on eesti teater väga heal tasemel ning tehakse palju huvitavat. Teater on eriline ka sellepärast, et iga etendus on ainulaadne: isegi kui tegemist on sama lavastusega, on iga kord saalis erinev õhkkond ning näitlejate mäng muutub. Just see kordumatus on üks põhjus, miks mulle teatris käimine nii väga meeldib.

Art Rihard Jorro (19; otsib veel oma kohta teatrisaalis): Minu suhe teatriga on gümnaasiumi jooksul üüratult kasvanud, kuid siiani otsin, mis mulle meeldib. Mäletan, et neljandas-viiendas klassis käisin vaatamas lavastust, kus ei räägitud sõnagi ja tegelased väljendasid ennast varjude ja teiste sarnaste vahendite kaudu. See oli mulle liiga arusaamatu ja igav. Pärast seda ei käinud ma väga pikalt teatris, selles mängis oma rolli ka koroonaaeg. Lapsena tõukasin teatri eemale, aga õnneks on etendused, kuhu olen gümnaasiumis sattunud, minu ja teatri suhet parandanud. Peatselt lähen oma elu esimesele etendusele, mis pole kooli korraldatud.

Maia Bunder (19; sage teatrinautleja, kellele meeldivad eksperimendid): Teatris käimine on tore, see on üks mu lemmikuid kultuuri tarbimise viise. Küll aga ei saa ma käia nii tihti teatris, kui sooviksin. Lavastusi, mida näha tahaksin, on palju, kuid kahjuks ei ole mul nii palju raha, et neid kõiki vaadata.

Ralf Kaasiku (19; püüdleb teatrikarjääri poole): Minu suhe teatriga piirdub hetkel selle vaatamisega, teatriga lähemalt tegelenud ma ei ole – ei ole käinud näiteringides, ei ole osalenud kuskil improõhtutel. Mulle meeldis juba väiksena teatris käia. Mäletan, et tädi viis mind Eesti Noorsooteatrisse (siis veel nukuteater) ja me vaatasime lavastust nimega ,,Hanel oli auto". Ise mäletan seda väga häguselt, kuid tädi ütles, et mulle meeldis. Suurem kirg lõi välja ikkagi põhikooli lõpus / gümnaasiumi alguses. Siiani on huvi olnud tõusuteel ning vaibumisest märke pole. Loodan, et ei tule ka! Minule on teater õhtul aeg endale. Teatriskäik on nagu hariv teraapia, sest ära tulles olen alati mõnevõrra targem.

Ekke Martin Henk (18; väljakujunenud teatrimaitsega noor): Gümnaasiumis nakatas mind teatripisikuga õpetaja Anu Kell. Olen selle eest talle tuhat tänu võlgu. Ma armastan teatrit, kuigi lapsena ei käinud seal tihti. Lisaks elasin aastaid riikides, kus teatrikultuur ei ole Eestiga võrreldaval tasemel. Usun, et see kogemus on aidanud mul palju kõrgemalt hinnata seda väärtuslikku osa meie ühiskonnast.

Kert Kaspar Kukk (18; kutt, kes on alati nõus teatrisse kaasa tulema): Hakkasin gümnaasiumis palju teatris käima. Alguses olid kavas peamiselt draamateatri repertuaarist silma jäänud lavastused, aga peatselt lisandusid ka teiste teatrite omad. Peamiseid põhjuseid oli kaks: samuti õpetaja Anu Kell ja mu vahva klassivend Ralf. Ma käin vähemalt kord kuus teatris, kui on aega ja pileteid saada, siis ka rohkem.

Millised lavastused teile meeldivad? Tooge näide ühest meeldejäävast lavastusest.

Ekke: Naljakal kombel meeldivad mulle just need lavastused, mis ei ole noortele suunatud ja kus publiku keskmine vanus on minu omast mitu korda kõrgem. Näiteks draamateatris mängitav tükk Käbi Lareteist pealkirjaga ,,Solist". Meeldivad lavastused, mis jutustavad konkreetset lugu.

Art: Mulle just meeldivad noortepärased lavastused. On kiiresti aru saada, kas noored on lavastuse valmimisse kaasatud või mitte. Lisaks meeldivad lavastused, mis pole liiga pikad. Üle kolme tunni kestev etendus venib ja lavastuse põhisõnum võib vahepeal ära kaduda. Kindlasti on meelde jäänud Leeni Linna lavastus "Kolmekas ilma Simoneta", kus kasutati palju noortepärast sõnavara ja mängisid noored näitlejad. Soovitan!

Carmen: Mulle meeldivad enamasti rohkem uuenduslikumad lavastused, sest need panevad sageli kuidagi eriliselt mõtlema. Samas on vahel väga tore vaadata ka klassikalisi lavastusi, eriti kui need on hästi lavastatud ja näitlejad mängivad elavalt. Üks lavastus, mis mulle eriti on meelde jäänud, on kindlasti Tallinna Linnateatri "Suur veeuputus", just oma tugevate tegelaskujude ja humoorikuse tõttu. Sellised lavastused, kus kohtuvad nii emotsionaalne kui ka intellektuaalne kogemus, jäävad eriti hästi meelde ja kutsuvad nähtu üle mõtisklema.

Maia: Mulle meeldib vaheldus, mistõttu külastan erinevaid teatreid. Eelistatumad žanrid on psühholoogiline draama ja absurd. Üheks oma lemmikuks pean sel suvel esietendunud Andrus Vaariku lavastust "Kes kardab Virginia Woolfi?" Jaanihanso siidrivabrikus. Inimsuhted mängivad suurt rolli ka igapäevaelus. Veel meeldivad mulle nüüdisaegsed ja ühiskonnakriitilised lavastused – näiteks Kinoteatri "Lühkarid" on peamiselt humoorikad, kuid neis leidub ka teistsugust ausust.

Ralf: Teemadest läheb mulle väga korda ajalugu. Näiteks Eesti Draamateatri ,,Totalitaarne romaan" väga-väga meeldis mulle. Jah, see nõudis küll natuke eelnevaid teadmisi ajaperioodidest, mida käsitleti, kuid lavastuse kulg ja ülesehitus olid niivõrd täiuslikkuseni timmitud, et ma olin kogu kolm ja pool tundi sellega igati kaasas. Aga muidu olen aastatega hakanud armastama performatiivsemaid vorme. Minu südames on kindlasti alles koht klassikale, kuid ma näen, et suhestun postdramaatilisuse ning eksperimentaalse teatriga palju rohkem kui klassikaga. Eks see ole ka maitse asi.

Kert: Mulle meeldivad ka sellised pigem performance'i sugemetega lavastused. Need on palju huvitavamad ja kaasahaaravamad. Näiteks Ekspeditsiooni ,,Leviaatan", Von Krahli teatri ,,Pantheon" ja "Võit päikese üle" ning draamateatri ,,Kuningas Ubu" on mõned nüüdisaegsemad lavastused, mis mulle eriti meeldinud on. Need on väga naljakad, kuid seal peitub ka mingi sügavam sõnum, mida lahti harutada.

Kas olete pärast etendust olnud niivõrd segaduses sellest, mis laval juhtus, et ei saa isegi aru, millest teos rääkis?

Maia: Jaa, kindlasti olen. Tavaliselt on see tingitud rohkem minu keskendumisvõimest ja eeltöö tegemisest. Lavastused, mille sügavamast mõttest pole aru saanud, lubavad mul ise juurde mõelda. Näiteks EMTA lavakunstikooli "Tähemõrsja" ja Von Krahli "Enigma" tekitasid küll sellise segaduse tunde.

Carmen: Mulle on jäänud kõige segasemaks draamateatri lavastus "Maag". Käisin seda koos vanaemaga vaatamas ja talle jäi samuti segaseks, hoolimata sellest, et ta oli lavastuse aluseks olnud raamatut lugenud.

Ralf: Mul tekib segadus peale Mart Kangro lavastuste etendusi. Mitte et see oleks halb segadus. See on hea segadus. Kangro lavastused ei püüa teha inimesele puust ja punaseks selgeks seda, mida ta tahab. Mul on alati hea tunne lahkuda teatrisaalist, teades, et lavastaja on jätnud mulle midagi, mille üle pikemalt juurelda. Olgu selleks mingi repliik, juhtmõte, mis iganes.

Kert: Tõsi, et Mart Kangro teeb väga omamoodi lavastusi, aga need on kindlasti väärt vaatamist. Kõige parem näide on ,,Pantheon". Kui ma seda esimest korda vaatamas käisin, olin pärast etendust väga segaduses. Ma proovisin ja proovisin sealt seda sügavamat mõtet välja noppida ja käisin seda paar korda veel vaatamas. Teine hea näide on ,,Inimese anatoomia", millest ma peaaegu üldse aru ei saanud.

Ekke: Samas sellised lavastused nagu ,,Pantheon" on küll nätskemad tükid, aga ka nende sümbolitest on võimalik dešifreerida killukesi sellest, millest teos rääkida üritas.

Art: Tavaliselt aitab lavastuse mõistmisele kaasa see, kui sõprade ja õpetajaga nähtu üle arutada. Arvan, et kui terve lavastus oleks arusaamatu, ei meeldiks see mulle.

Mida peaks noor tegema, et modernsemast teatrist aru saada? Kas sellest on üldse vaja ,,aru saada"?

Kert: Modernne teater räägib sageli aktuaalsetest probleemidest – mida rohkem noor aktuaalsete teemadega kaasas käib, seda paremini suudab ta sellist teatrit mõista. Aga ei, alati ei ole vaja ,,aru saada" – kui tahad lihtsalt lõbusat ajaviidet, siis kohe kindlasti ei pea kõigest aru saama.

Art: Jah, vahel on okei nautida lihtsalt show'd ja mitte üle mõelda. Aga alati ei tahagi lavastaja, et noor kõigest aru saaks: lavastus võib-olla ongi mõeldud vanemale generatsioonile või tekitab lavastaja meelega segadust.

Carmen: Ma arvan ka, et alati ei pea nüüdisteatrist täielikult aru saama. Mõnikord on isegi olulisem see kogemus ja emotsioon, mida lavastus vaatajas tekitab. Samas võib sellise teatri mõistmisel aidata see, kui enne etendust natuke lavastuse kohta lugeda või uurida, millest see räägib ja milliseid teemasid käsitleb. See annab juba väikese tausta, mille abil on laval toimuvat lihtsam jälgida. Samuti võib pärast etendust olla väga huvitav teistega nähtut arutada – näiteks sõprade või pereliikmetega, kellega koos teatris käidi. Nii saab kuulda erinevaid arvamusi ja tõlgendusi ning mõnikord aitab just ühine arutelu paremini mõista, mida lavastus võis edasi anda.

Ekke: Lavastusest on vaja aru saada. Isegi kui lavastuse eesmärk on tekitada emotsioone, on neid ka vaja siiski läbi mõtestada, aru saada, miks laval toimuv selliseid emotsioone tekitab. Modernsest teatrist aru saamiseks on vaja lasta endal etendust kogeda ja näiteks hiljem vaikuses koju kõndides seda pikemalt seedida.

Maia: Nõus, et kindlasti on vaja aru saada, aga see ei pea tähendama, et teater peab olema kõigi põhifookus. Samas kui ei ole kedagi, kes nüüdisaja teatrist aru saaks, pole ka publikut. Mitte aru saamine võib olla vajalik, aga see ei tekita edasist huvi.

Ralf: Ma olen sellises 50/50 situatsioonis. Kui sa millestki lõpuni aru saad, siis kaob ära muditav vaatepunkt. Sa oled selle endale puust ja punaseks selgeks teinud ning pole mõtet seda enam edasi-tagasi kangutama hakata. Samas, kui osad asjad jätta endale selgeks tegemata, siis see annab aruteludes palju rohkem mänguruumi. Kuna sa ei ole haakunud ühe kindla punkti külge, on palju rohkem liikumisruumi arvamuse avaldamiseks. Eks igaühel oma meetod.

Kumb on igavam, kas traditsiooniline või modernsem teater?

Ralf: Kumbki pole igav. Klassikaline sõnalavastus ei tohi teatrilavadelt kaduda. Samuti saab klassikaline teater olla modernne. Keegi ei keela algmaterjali ümber teha, kuid kindlasti on seal omad selged piirid, mida hägustada ei saa. Uuenduslik teater on jällegi see, millega võib-olla püütakse edasi anda ülevaadet tänapäevastest probleemidest. Aktsioonid, eksperimentaallavastused jne – kõik see on väga vajalik ning publik peab ka neid nägema.

Carmen: See sõltub kindlasti lavastusest. Klassikaline teater võib mõnikord olla igavam, kuid kui see on hästi tehtud, võib see olla väga põnev ja kaasahaarav. Modernne teater võib olla huvitavam vormi poolest, kuid vahel võib lavastuse peamine mõte jääda segaseks. Ma ei oskaks öelda, et üks oleks alati igavam kui teine.

Maia: Mõlemat on kindlasti võimalik kujutada igavalt, kuid modernsemas teatris on ruumi selleks kindlasti vähem. Kui eesmärk on eristuda, kasutada uut tehnikat või võtteid, siis pakub juba selline nähtus huvi, igavus tekib hiljem. Nüüdisteatri lavastustes on mul noorena kindlasti lihtsam leida seost enda eluga ning seda isiklikumalt mõista.

Art: Mul väga suurt kogemust pole, aga arvan, et klassikaline. Modernsem teater võib olla arusaamatu, ebameeldiv, imelik, aga mitte igav. Kui käid ainult klassikalist teatrit vaatamas, võib see muutuda igavaks.

Kert: Ma arvan ka, et klassikaline teater on kindlasti igavam, kuid mitte ilmtingimata halvem. On võimalik väga häid klassikalisi lavastusi teha. Eriti on mulle meeldinud draamateatri ,,Eisenstein" ja ,,Mefisto". Aga näiteks Rakvere Teatri ,,Sügissonaat" mulle üldse ei meeldinud, sest see oli väga igav. Modernne teater on sageli kaasahaaravam ning sul ei pea olema nii palju varasemat teadmist lavastuse kohta, mida vaatama lähed. Modernset teatrit iseloomustab sõna ,,elamus", sest sa tavaliselt ei saa kunagi aru, mis su ümber toimub.

Ekke: ,,Klassikaline" ja ,,modernsem" on väga laiad ning subjektiivsed terminid, aga üldiselt ütleksin, et klassikaline teater on igavam, sest tihtipeale ei kasutata ära võimalike tehnilisi uuendusi. Samas pole see alati nii. Näiteks mõnedes draamateatri tükkides, nagu ,,Ükskord Liibanonis" ja ,,Eisenstein", on n-ö klassikalisele teatrile omane ühtne narratiiv, aga samas kasutatakse ka modernseid tehnilisi lahendusi, nagu video ja tegevus väljaspool lava. Von Krahli ,,Tagasiside" oli kahtlemata modernsem teater, aga mitte lõpuni huvitav. Esimene veerand tundi toimus vägev pürotehniline linnavõitlus, mis oli äärmiselt põnev, aga kuna lavastus oli liigestest lahti – õigemini liigesed peaaegu et puudusid – hakkas lõpu poole silm kinni vajuma, sest stseene oli keeruline terviku kontekstis läbi mõtestada.

Kas osatäitjate vanus mõjutab teie teatrikogemust? Kas tunnete end kodusemalt, kui laval on samuti noored?

Carmen: Kindlasti mõjutab see minu teatrikogemust. Mulle meeldivad ja mind kõnetavad sageli rohkem lavastused, kus osatäitjate seas on ka nooremaid inimesi. Ilmselt on põhjuseks see, et nende keelekasutus, väljendusviis ja mõttemaailm tunduvad mulle tuttavamad ning nendega on lihtsam samastuda. Kui laval on minuga sarnases vanuses näitlejad, siis tunnen sageli, et nende mäng ja tegelaste kogemused on mulle kuidagi lähedasemad. See ei tähenda, et vanemate näitlejatega lavastused ei oleks huvitavad või nauditavad. Ka kogenud näitlejad suudavad luua väga tugevaid ja meeldejäävaid rolle. Lihtsalt noorte osatäitjatega lavastuste puhul tekib mul tihti veidi kodusem ja tuttavam tunne, mis muudab kogu teatrikogemuse veelgi kaasahaaravamaks.

Maia: Kindlasti mõjutab. Noored näitlejad suudavad lugusid jutustada nii, et ma suudan ka iseennast sellesse konteksti panna. Tihti tundub, et ainult noored suudavadki noori mõista – nii ka teatris. Kodusemaks muudetakse olustik sellega, et pole vaja tunda hirmu, noor näitleja ei ole kõrgemal kohal kui publik, nagu seda vahel on – vähemalt minule – vanemad ja tuntumad näitlejad. Selline võrdsus publikuga, nagu seda pakuvad noored näitlejad, tekitab minus mugavust.

Art: Kindlasti meeldib, kui laval on noored, aga rohkem mängib rolli tegelaste sõnakasutus: kas kasutatakse noortepäraseid väljendeid ja kas neid kasutatakse õiges kontekstis? Kui neid asju tehakse õigesti, tekib tugevam side, võrreldes sellega, kui lihtsalt noored on laval.

Ekke: Ma ei tunne ennast tingimata kodusemalt, kui laval on noored, sest koduse tunde ei tekita näitlejate vanus, vaid nende võime enda rolli mängida. Guido Kangur võiks vanuselt olla mu vanaisa, aga see ei tekitanud minus ,,Lehman Brothersit" vaadates põrmugi ebamugavust.

Ralf: Ka mina ei saaks öelda, et ma tunnen end kodusemalt, kui laval on noored. Mulle meeldib nooremate ja vanemate koostöö. On alati vägev näha mitut generatsiooni laval, sest ma tean, et nad kõik saavad sellest nii palju juurde. Kõik õpivad kõigilt midagi uut.

Kert: Isiklikult ei ütleks, et näitlejate vanus oleks asi, millele ma nii palju tähelepanu kulutaks. Minu arvates on just väga tore näha, et ka vanemad näitlejad osalevad modernsemas teatris.

Kas teile meeldib, kui teid kutsutakse etenduse ajal kaasa lööma?

Maia: Jaa, ikka meeldib, aga ma ei arva, et see on iga lavastuse puhul vajalik. Muidu muutub võte igavaks. Puhtalt naermise pärast ei peaks ka publikut iga kord lavale kutsuma, sest võtte võlu on just üllatusmoment, teadmatus.

Carmen: See oleneb kindlasti väga päevast ja tujust. Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt lavastust nautida ja olla täielikult pealtvaataja rollis. Samas on ka väga tore, kui publikust kutsutakse kedagi lavastusse kaasa lööma. Sellisel juhul jälgin toimuvat tähelepanelikumalt ja kogu lavastus jääb paremini meelde.

Art: Eks jah, oleneb tujust, pigem ei ole kaasamine tähtis, aga alati on lahe ja ootamatu, kui see juhtub. Mul ei ole kummagi variandi vastu midagi. Esireas pead muidugi alati kaasa löömiseks valmis olema.

Ralf: Kõigele on enda koht ja aeg. Kui ma lähen vaatama klassikat, siis ma loodan ikkagi selle aja saalis istuda ning nautida seda, mis laval toimub. Hiljuti kogesin kaasamist Von Krahli ja Beat Le Mot' koostöölavastuses ,,Võit päikese üle", mis läks mulle väga korda. Seal oli kaasamine täiesti õigustatud.

Kert: Mulle isiklikult väga meeldib, kui mind lavale kutsutakse, sest see on väga lõbus. Saan ka minutikese kuulsust ja üleüldse on selline kogemus väga lahe. Eks see võib vahepeal ka veidi hirmus olla, eriti kui pole harjunud publiku ees esinema.

Ekke: Mul ei ole midagi lihtsalt kellavärgis üheks mutriks olemise vastu, iga mutter on vajalik masina korrektseks toimimiseks. Aga vahel on ka tore, kui lavastusse suuremat rolli kutsutakse mängima. Sellega seoses meenub VAT teatri lavastus ,,Peaaegu võrdsed", kus etenduse keskel pakuti 50 eurot esimesele julgele, kes minut aega pead veeämbris hoiab. Loomulikult kargasin esireast kohe püsti ja hakkasin samme veeämbri poole seadma, kui kodutut kehastav Meelis Põdersoo minust ette jõudis. Siis oleksin küll tahtnud rohkem kui mutrike olla.

Mida peaks noor tegema, et leida endale koht teatrimaailmas ja kas see on üldse vajalik?

Kert: Kui on soov endale ,,koht teatrimaailmas" leida, siis tuleb lihtsalt hakata tasapisi teatris käima, muud midagi. Eks see on nii kõigega – mida rohkem teadlik sa millestki olla tahad, seda rohkem pead sa end sinna kaasama.

Art: Minu meelest üks püüdlik noor peaks vähemalt proovima enda harilike meelelahutuste kõrvale (telefon, videomängud) muud meelelahutust, et vaimselt areneda. Olgu selleks siis kino, raamatud või teater. Õpilased peaksid haarama võimalustest, kui kooliga koos saab teatrisse minna. Oma õpetajalt või omavanustelt võib teatrisoovitusi küsida. Ega kõigile ei pea teater meeldima, tähtis on, et noor otsiks või leiaks midagi, mis tema meelt lahutaks, aga samas ka hariks.

Ralf: Lihtne on öelda, et käi teatris ja loe teatrialast kirjandust, kuid see pole kindlasti kõik. Teatrimaailm on suur ja lai. Kindlasti on vajalik, et noor ei unustaks teatrit kui kunstivormi. See ei pea olema talle ajaviide või südameasi, kuid kindlasti peaks teatrit aastas mõned korrad ikkagi kogema. Kui järjest vähem noori leiab end teatrist, siis ei tule noort publikut enam peale ja see on see kõige murettekitavam asi. Noored, teatris tuleb käia! Eestis on ilmatu suur hulk teatreid. Leidke endale sobiv ja nautige teatrit täiel rinnal! Võtke osa noortele suunatud üritustest.

Ekke: Noor peaks kahtlemata leidma enda koha teatrimaailmas. Kõik peaksid, sest teater paneb inimese mõtlema ning see on oluline nii inimese enda vaimse arengu kui ka eduka ühiskonna ehitamise jaoks.

Maia: Kultuuri tarbimine ei tee kellelegi halba, kuid inimesed on erinevad ja kõigile pole teater vajalik. Kui rohkem noori oskaks teatrit väärtustada ja suudaks lavastustest endaga uusi mõtteid kaasa võtta, siis võib see ju ühiskonda paremaks teha, kuid samade teemadega saab tutvuda ka läbi teiste meediumite. Et leida endale sobiv kultuurivorm, peab alustama kohal käimisest. Kõige paremini avab ukse teatrimaailma suhtlemine – tuleb suhelda näitlejatega, käia vestlusringides.

Kokkuvõte

Vestluse lõpuks võin üsna enesekindlalt väita, et tulevased presidendid, arstid ning teised ühiskonnaliikmed on teatris huvitatud millestki uuest ja põnevast. Olgu põhjus näiteks see, et noored otsivad kõikjalt avastamisrõõmu. Sellegipoolest ei ütle keegi neist ära ühest n-ö klassikalisest lavastusest uhkes teatrisaalis: piletid on siiski ju põhjusega alatasa välja müüdud. Kindel on see, et noored on huvitatud, mida teatris näidatakse ja tahavad olla osa kultuurist. Teatrimaitse suhu saanud noor ei kipu saalist enam minema jooksma, vaid naaseb ikka ja jälle tagasi, vahel isegi mitmendat korda sama lavastuse etendusele.

Küll aga osalesid vestluses need noored, kes avastavad end tihti ja hea meelega teatris: kohas, kus loomingulised hinged üritavad midagi korda saata ja seda rahvale näidata. Olgugi et mõtted, mis sealt kaasa võetakse, võivad olla kaootilised või neljatunnine etendus on toonud piinlikult une silma, pole see takistanud neil nägu naerul hoidmast ning kultuuri nautimast.

*

Tekst on valminud aktsioonide sarja "Noore vaataja teatri kuu" raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.