Noored ja teater on praegu väga aktuaalne teema. Teatrid kutsuvad noort publikut saalidesse, kuna valdavalt käib teatris vaid vanem generatsioon. Mina usun, et parim viis leida vastus ja ehk ka lahendus küsimusele, miks noored teatris ei käi, on nendega vesteldes. Seepärast istusin maha ja arutasin kuue gümnaasiumiealise sõbraga sellest, miks nad teatris ei käi ning mis paneks neid tihedamini teatrit külastama.

Teatris käimine nagu ka trenni tegemine või raamatu lugemine, nõuab harjumust. "Probleem ei ole minu jaoks piletihind, kõik maksabki ja näitlejad tahavad ju palka saada. Leian alati muud tegevust ja mulle ei tule isegi pähe, et vaataks mängukava, ostaks pileti ja läheks teatrisse. Teater lihtsalt ei ole prioriteet," lausus üks noortest.

Siiski väitsid mõned noored, et teatripileti hind on liiga kõrge ning iseendale pileti ostmine on kallis. Gümnaasiumiealistel noortel ei pruugi palju vaba raha olla ja see on üks põhjustest, miks käiakse meelsamini näiteks kinos: pilet on lihtsalt soodsam. Samas rääkis Kino Sõpruse juht Gert Põrk Raadio 2-s, et noori soovitakse kinno tagasi kutsuda. Ta väitis, et peale koroonaaega on kinokülastuste hulk vähenenud ning noorte jaoks pole see enam eelistatud vaba aja veetmise viis. Sellest saab järeldada, et mure noorte külastajate puuduse üle on eesti kultuuris laiem.

Harjumuse puudumine tuli ka teiste noorte vastustest välja. Teatrisse lähevad nad siis, kui keegi kaasa kutsub. Noored väitsid kui ühest suust, et peaaegu alati, kui on teatris käidud, on nad nähtuga rahule jäänud. Seega ei pruugi murekoht olla mitte huvi, vaid harjumuse puudumises. Eriti kui peres kirg teatri vastu puudub ja klassi või kooliga teatris ei käida.

Oli ka noori, kes vastasid, et neid ei panekski hetkel miski tihedamalt teatris käima ja pakkusid, et suurem huvi võib tekkida vanusega. Sellega haakub minu küsimus, mida vahel teatrisaalis endalt küsin: kas kõik noored peaksid teatris käima, kui neil suurt huvi ei ole? Viibides saalis, kus publikuks on mõne kooli gümnaasiumiõpilased, kes kohustuslikus korras etendust vaatama tulid, ei saa ma päris sama teatrielamust kui siis, kui koos minuga on publikus inimesed, kes seal päriselt olla tahavad.

Need noored, kes kohustuslikus korras teatrisse tulevad, kipuvad etenduse ajal omavahel jutustama, mõningal juhul ollakse ka telefonis. Nägin ise hiljuti pealt olukorda, kus töötaja pidi keset etendust paluma saalisviibijal telefon ära panna, et ta sellega teisi ei segaks. Sellisel etendusel ei teki atmosfääri, kus publik samas rütmis hingab ja samal hetkel naerab või nutab.

Peale harjumuse puudumise oli teine peamine noorte poolt välja toodud põhjus, miks teatris ei käida, ajapuudus. "Ma ei käi tearis, sest vaba aeg kulub õppimisele ja kui õppima ei pea, tahan vahel lihtsalt olla, puhata," ütles üks noortest. See on miski, mille tõttu olen ka ise teatrisse minemata jätnud – kontrolltööeelsel õhtul ei ole aega teatrisse minna.

Samuti toodi välja piletite puudus. "Kooli ajal teatrisse ei jõua ja kui vaheaeg või pühad kätte jõuavad, on teatrites kõik välja müüdud," lausus teine. Noored rääkisid, et kui teatrisse lähevad, siis just sel eesmärgil, et näha lavastust, mida sõber või tuttav soovitas või mis on hetkel näiteks meediakajastuse põhjal populaarne. Ise nad reeglina mängukava lahti ei võta, et repertuaariga tutvuda ja midagi vaatamiseks välja valida.

Seetõttu võibki juhtuda, et vaheajal ja pühadel on teatrites siiski pileteid saada, aga paljud noored ei leia teisi teatreid peale Eesti Draamateatri, Tallinna Linnateatri ja Rahvusteatri Vanemuine üles. Eestis on aga veel huvitavaid teatreid: Endla Teater, Ugala Teater, Eesti Noorsooteater, Must Kast, Von Krahli Teater, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi SAAL jpt, kus piletid etendustele ei pruugi alati välja müüdud olla.

Mure lahendamiseks tõid noored välja, et linnapildis ja (sotsiaal)meedias võiks teatritele ja lavastustele rohkem reklaami olla. "Mina käingi tihti just neid lavastusi vaatamas, mida mulle on soovitatud. Usun, et kui reklaami oleks rohkem, tuleks teater tihedamini meelde ja oskaksin midagi vaatama minna," ütles üks noortest. Reklaam võib kaasa aidata ka noorte seas vähem tuntud teatrite populariseerimisele. Minu hinnangul on näiteks Von Krahli Teatril alati huvitavad reklaamplakatid, mis linnapildis ja sotsiaalmeedias tähelepanu köidavad. Läksin lavastust "Monoliit Estonia" puhtalt tänu lahedale reklaamile vaatama ja jäin väga rahule!

Kokkuvõttes jääb noorte vastustest kõlama, et teatrihuvi on enamikes neis olemas. Mina usun, et mida lähemale teater noortele tuua ja mida kättesaadavamaks teha, seda tihedamini on saal täis noori, kes on ise mängukavast endale huvi pakkuva lavastuse välja valinud ja etendusele pileti soetanud.