Juhtusin hiljuti kuulama EKI podcast'i Keelehääling, kus minu kolleeg, EKI juhtivteadur Ene Vainik ja Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse kaasprofessor Ann Veismann rääkisid metafooride uurimisest.

Ene Vainik rääkis sellest, kuidas keeleväljendite taga võib vahel olla süstemaatiline mõttemuster, kus teatud asjadest mõeldakse ja räägitakse teise nähtuse terminites, nagu näiteks metafoorses väljendis aeg on raha. Sellistes väljendites on tüüpiline, et abstraktsemalt hoomatavat nähtust ehk aega mainitakse esimesena ning argikogemusest tuttavamat nähtust ehk raha teisena ja et see illustreerib väga hästi seda, kuidas me abstraktsemaid nähtusi endale kodustame.

Samuti rääkis Ene sellest, kuidas ajast rääkides kasutame samu sõnu, millega kirjeldame ka raha: aega kulutama, aega säästma ja aega raiskama. Siit sündiski idee vaadata, milliseid sõnu aeg ja raha veel jagavad, kui analüüsida tekste eesti keele ühendkorpuses.

Peale aja säästmise, kulutamise ja raiskamise saab aeg raha kombel ka kuluda, nagu näiteks lauses "Suurem osa aega kulus kohvikus istumisele". Aega, nagu ka raha, saab võita ja kaotada, nagu näiteks lausetes "See on illusioon, et kiirustades võidetakse aega" ning "Inimeste otsingul on väga tähtis tegutseda kiiresti ja mitte kaotada aega". Ajal ja rahal on mõlemal kombeks tulla ja minna, nagu näiteks lausetes "Ükskord tuleb aeg, kus rahva kannatus katkeb" ja "Aeg läheb märkamatult". Aega ja raha saab nappida ja jätkuda, nagu näiteks lausetes "Usinal töömesilasel napib aega muretsemiseks" ja "Aega jätkus ka mõnusaks omavaheliseks suhtlemiseks". Aega saab ka vajada ja nõuda, aga ka anda ja leida, nagu näiteks lausetes "Keha vajab aega stressist taastumiseks" ja "Olen andnud aega tulistel tunnetel ning sõnadel jahtuda". Aega saab sarnaselt rahaga ka arvestada, nagu näiteks lauses "Kulunud aega arvestatakse poole tunni täpsusega".

Tegelikult tulevad korpusest esile ka need sõnad, mis on omased ainult ajale või ainult rahale. Näiteks saame me aega erinevalt rahast veeta, mäletada ja meenutada. Raha saame vastupidi tagastada, korjata, koguda, laenata ja maksta, ent aega me kahjuks koguda, laenata ja tagastada ei saa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi keel lubab meil ajast rääkida nagu rahast, tuletab elu meile ikka ja jälle meelde, et aeg on rahast veelgi väärtuslikum. Hoidkem siis nii oma aega kui ka raha ning kasutagem mõlemat nii, et hiljem oleks hea tagasi vaadata.

Kuulamissoovitus: Keelehäälingu 31. osa. Kas kriis tuleb või läheneme talle ise: kuidas metafoorid keelde hiilivad?