Karusoo on aastaid teinud projekti "Kes ma olen?", mis on korra toimunud ka Vene teatris, tänases Südalinna teatris, kui Moskvast tulid tudengid siia näitlejateks.

"Nende diplomilavastus oli "Täna õhtul me ei mängi". Kui tuli teatrisse uus juhtkond, siis nad kutsusid mind, et ma teeksin teatri näitlejatega seda sama projekti. Meie esimesel jutuajamisel selgus kohe, et mitmed inimesed on tulnud Ukrainast, kes ongi eelhariduselt näitlejad. Siis me mõtlesime, et teeks õige kõigepealt nende ukrainlastega. Nii see juhtus," rääkis Karusoo.

Samal ajal pakkus Märt Meos, kes on Vabaduse festivali raames teinud palju koostööd Ukraina näitlejatega, et projekti "Kes ma olen?" võiks teha Ukraina veteranidega ehk inimestega, kes on sõjas käinud.

"Nii see järjest läks möödunud aastal, alguses Vene teatris ja siis edasi kohe Ukrainas materjali kogumine, augustis proovid siin Narvas, siis selle materjali ümberkirjutamine, uued proovid Rivnes, et nad ka Rivnes saaksid mängida ja nüüd nad mängisid seda varianti ka siin sügisel," sõnas lavastaja.

Karusoo ütles, et ühtviisi aega võttis nii näitlejatele kui ka veteranidele selgitamine, mida lavastus endast kujutab ja miks seda tehakse.

"Vahe on võib-olla selles, et kuivõrd oli veteranidega see töö, siis nad alguses arvasid, et ma tahan kohe midagi teada sõjast. Ma ei tahtnud ainult nende sõjalugusid, ma tahtsin ka seda, et kust nad pärit on, mis tee on neid viinud sinna sõtta, mis tee on neid toonud tänasesse päeva pärast vigastusi ja kuidas see kõik seostub Ukraina ajalooga laiemalt," lausus ta.

Karusoo on varem tegelenud nii teise maailmasõja kogemusega kui ka Afganistani sõdadega. Põhjus, miks ta sõdadega tegeleb, on selle peaaegu ise kogemine.

"Minu kõige lähem kokkupuude sõjaga on 1944. aasta märtsipommitamine. Ma olin siis ema üsas, siinsamas Kunderi tänava rullikuuris, kivide peal. Aga ma olin selles mõttes olemas," ütles Karusoo, kes hiljem on oma tööga seotult viibinud ka Afganistanis samal ajal, kui sõda käis.

Praegu Ukraina sõda vaadates läheb Karusoo mõte paratamatult ka Iraaniga seonduvale.

"Ma hakkasin täna hommikul mõtlema, et see, mis toimub Iraanis, kellele see kasulik on. Kõige kasulikum on see Venemaale. Ameerika ei tegele kindlasti sellise intensiivsusega sellega, millega ta arvas, et ta rahu jalule seadmisega, kahe riigi lepitamisega hakkama saab. Ma arvan, et see lepitamine ei ole võimalik mitte kummaltki poolt ja veel sada aastat ei ole võimalik. Nüüd, kui tuli see uus aktiivne sõjakolle peale, siis maailma tähelepanu ka hakkab pöörduma kuhugi mujale. Seda raskem on ukrainlastel," tõdes lavastaja.

Mälu on rahva ühisomand

Karusoo on põhjalikult tegelenud eestlaste mäluga ja ta märkis, et meie oleme oma mäluga juba palju paremini kursis kui ukrainlased enda omaga.

"Me oleme oma mäluga tegelenud väga aktiivselt sellest ajast peale, kui me raputasime end vabaks. See tähendab, et me ületasime ka need mälutõkked, mis meie peal pool sajandit olid. Nüüd siis kuidas keegi, kes tahtis ületada, kellel olid mingisugused probleemid nende mälutõkete ületamisega, aga üldiselt rahvusena me oleme ikkagi hakanud mäletama," rääkis Karusoo.

Ukrainlaste mäletamine ei saagi olla tema sõnul nii detailne, sest suure isamaasõja alguses olid ukrainlased koos Vene vägedega ja osa Ukrainast pöördus nende vastu pärast teise maailmasõja lõppu.

"Nemad jätkasid oma võitlust veel. Siis oli jälle see aeg, kus justnimelt Ukraina esindajat kergitati kõikides nendes poliitbüroodes Moskvas ja nii edasi. Umbes nagu oleks nende käpp väga sügavalt sees selles kõiges, mis toimus. Siis pöörduti jälle nende vastu. Nad perekondlikult või isiklikult ei tea neid lugusid," ütles lavastaja.

Tänu Karusoo töödele on nii ukrainlastest näitlejad kui ka publik oma kujunemislugu hakanud põhjalikumalt uurima.

"Kui me mängisime Rivnes "Ma ei jätnud Ukrainat", siis veteranid ise ütlesid, et publiku hulgas oli olnud kooliõpetajaid ja nemad olid öelnud, et tarvis on seda mängida justnimelt õpilastele, sest nad ei tunne seda ajalugu. Niimoodi järjest panna seda ajalugu just selles perspektiivis, et mis viib sõjani, sest ajalugu on õpitud ju väga mitut moodi. Aga seda sündmuste rida, mis sõjani viib, selleks peab sündmuste analüüsi tundma," lausus Karusoo ja lisas, et "Kes ma olen?" projekt ongi eesmärgiga mõelda iseendast ja saada enesega kokku.

"Tudengite puhul ma ütlen, et saada iseendaks, sest väga paljud noored inimesed, kes õppima tulevad, on ju sellised – ma olin ise ka –, et kuidagi väga tähtis on jääda iseendaks, aga kes sa selline oled, sind ei ole veel olemas, kelleks sa jääd? "Kes ma olen?" projekt on ikkagi see, et saada iseendaks ehk teada, kes ma olen," sõnas Karusoo.

Karusoo on projekti kohta öelnud, et inimene ei tohiks hauda kaasa võtta oma talenti ega oma mälu. Ta usub, et mälu on rahva ühisomand, mida tuleb koos lahti harutada.

"Postulaat, et seda ei tohi, seda on valus ja mõttetu hauda kaasa viia, sündis ju 1980. aastate teises pooles, kui inimesed hakkasid rääkima, kui sai juba teha eluloointervjuusid. Need inimesed olid kõik sündinud enne 1920-ndaid, mõned olid ju päris sajandi alguses või eelmise sajandi lõpul sündinud. See oli see aeg, kus nad olid parasjagu nii vanad, et nad olid otsustanud, et nad räägivad ära, neil ei ole enam mitte midagi karta. Neid intervjuusid tehti ennegi, aga alati oli kahtlus, et miks sa küsid, mis su tagamõte on. Veel ei olnud seda mõistmist, et see on meie ühismälu, seda on vaja iga hinna eest hoida," rääkis lavastaja.

Karusoo viib tagumise mälupunkti 20. sajandi algusesse. Selle perioodi olulisim sündmus eestlaste mälu osas on Vabadussõda.

"Sina, kes sa praegu siin oled, pead ju teadma, mida sina oma eelmistes olekutes oleks selleks teinud. Ma lihtsalt samastan seda iseenese olemist kõikide nende minu eellaste olemisega. Neid on vähe, kellel on otseseid järglasi, sest need olid ju poisikesed suures osas, kes läksid Eesti eest võitlema Vabadussõjas. Paljud nendest said hukka. Nad jõudsid ka peresid luua, enne kui nad 1941. aastal kõik ära koristati Gulagi. Aga otseseid järeltulijaid ei ole nii palju. Kui hakatakse rääkima, siis on ikka mingi vanavanaisa vend näiteks, kaugemalt sugulased. Aga ikkagi teatakse, ikkagi leitakse üles," lausus ta.

Ukraina töödega seoses on Karusoo hakanud mõtlema sellele, kes olid eestlased enne Vabadussõda.

"Minu arvates sünnib Ukraina rahvas justnimelt praegu. On ju ukrainlased alati olemas olnud, aga ida pool on olnud rohkem venestunud, lääne pool on olnud poolakate all. Nad on ukraina keelt kord unustanud, kord sellest jälle kinni haaranud, aga nüüd selle sõjaga seoses on sellest keelest ja rahvuslusest haaratud kinni. Kuidagi väga tugevasti on tõmmatud see piirjoon vahele."

"Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla eesti rahvus hakkas ka kujunema selles mõistes, nagu me teda täna tunneme, just Vabadussõjast, sest enne seda kangesti taheti olla kas saks või hakati venestuma, sest venestamine oli meil ametlikult kuklas. Kuigi see algas juba poolteist sajandit enne seda, kui see iseolemine esile tõusis, aga ikkagi, selle kaitsmine algas siit," märkis Karusoo.

Valesid valikuid pole mõtet salata

Karusoo ütles, et ta ei kogu oma tööde jaoks mitte emotsioone, vaid seda, mis juhtus inimesega või tema eellasega mingi sündmuse ajal. Tõsi, emotsioon tuleb sinna tahes tahtmata kaasa.

"Kui hakata ainult emotsioonidest rääkima, siis tegelikult lugu ju kätte ei saa. Teine asi on see, et ma olen alati öelnud, et inimesel on õigus oma eluloole. Kui sa oled ka teinud valesid valikuid, sa oled need teinud. See ei tähenda, et need peab kuhugi mulla alla matma. Niisamuti eellaste valikud, kui need on olnud valed. Me salgame siis iseennast või omaenda lugu eelmistest põlvedest. Sellel tegelikult ei ole mõtet, sest me ei saa kunagi kokku saada, kui me hakkame seda salgama. Lepime parem kokku, et igaühel on õigus oma eluloole ja räägime nendest rahulikult. Saame ükskord kokku, need kasvõi teise maailmasõja kaks erinevat leeri," lausus lavastaja.

Karusoo on teinud lavastusi väga vastuolulistel teemadel, näiteks küüditajatest eestlastest, kes teisi eestlase deporteerisid. Ta nentis, et kui "Küüdipoisid" lavale tuli, leidus ka sellist hoiakut, et Karusoo justkui õigustaks neid.

"Esiteks olid nad manukad, mitte need, kes küüditasid, aga nad võtsid sellest osa. Jah, nad oleksid võinud teha teise valiku, riskides sellega, et nad lähevad ise Siberisse. Teinekord kui meil tulevad sarnased olukorrad ette, kui me teame kõiki eelnevaid olukordi, võib-olla me oskame siis paremini valida," nentis Karusoo ja tõi välja, et neil manukatel oli patt hingel.

"Mitte kedagi ei saanud tegelikult sinna manukaks survestada niimoodi, et ei olnud midagi, millega tal näppe sahtli vahele lüüa. Need olid inimesed, kes olid olnud 1944. aasta sügisel rannas oma peredega, tahtnud üle mere minna ja seda ju teati, neil ei õnnestunud see ja siis nad pidid rehabiliteerima ennast kuidagi. Töötasid seal täitevkomiteedes ja nõnda edasi. See ei olnud niisama, et ma valin inimese tänavalt, sina tuled nüüd manukaks. Neid inimesi sai kutsuda sinna kokku, neid sai hoida kinni ja saata siis manukateks," kirjeldas Karusoo.

Karusoo usub, et kõiki neid lugusid ei ole me veel jõudnud läbi rääkida, ehkki tasapisi on hakatud neid inimesi mõistma.

"Kui uuritakse läbi enda ja oma eellaste elud, siis hakatakse aru saama, et see kõik ei ole sugugi nii mustvalge – see, mis meid on tänasesse päeva toonud ja kus me kõik oleme sellised tublid ja puhtaks pestud ja grimmi alt läbi käinud. Mõistma on võib-olla hakatud, aga paljud lood on rääkimata ja ei ole kuidagi kokku saadud. Ma ukrainlaste puhul mõtlen sellele, et need kaks lavastust võiks ju kokku saada, need võiks ju olla mängitud ühel ja samal päeval, kuigi need inimesed, kes on laval, ei mõista üksteist, aga meie, kes me oleme kõrval, mõistame, et nii ühtedel kui ka teistel on õigus oma elulugudele," rääkis ta.

Selle kõige sees on Karusoo mõelnud ka enda eluloost. Raamatus "Kui ruumid on täis" kirjutab ta, et kõige olulisem asi tema elus on olnud see, et ta kasvas ilma isata.

"Isa läks Saksamaale koos sakslastega ja siis pääses sealt Austraaliasse, kui Austraalia hakkas 1949. aastal vastu võtma sõjapõgenikke. Alguses võeti vastu ainult poissmehi ja siis isa läks sinna," ütles Karusoo, kes raamatus kirjutab, et laps jääb vanemata kasvades justkui ühest armastusest ilma.

"Lapse jaoks on see ikka traagiline ja tol ajal oli see traagiline. Tänapäeval on kõik juba muutunud, ka perekondlikud suhted. See, et lapsed kasvavad ilma bioloogilise isata, ei ole enam nii suur sündmus üldse, aga ma usun, et see vist kriibib ikkagi, sest lapsena arvatakse ju, et ise ollakse selles süüdi, eriti kui isa on ja ära läheb. Minul teda ju ei olnudki, tema nägi mind vist ainult siis, kui ma olin kaks nädalat vana," sõnas Karusoo.

1983. aastal tuli kõne – isa helistas kaugelt Austraaliast. See ei olnud Karusoole üllatus, sest enne tutvus ta hoopis oma poolvenna ja -õega.

"Nemad organiseerisid minu kokkusaamise minu isaga, sest isa, kurb küll, oli selline aravõitu vennike. Kui ta abiellus – tal on viis last Austraalias –, siis ta oma naisele ei öelnud, et ta on kord abielus olnud siin Eestimaal ja tal on laps. Tuli ületada see, et minu poolõdede ja -vendade ema peab teada saama, et tema abikaasal on olnud selline episood. Nemad korraldasid selle ja kutsusid mind külla," meenutas Karusoo, kes lõpuks külastas Austraaliat ja elas isa juures kolm nädalat.

Lavastaja teekond

Suurtest teatritest on Karusoo jaoks olulisimaks kujunenud draamateater, kuhu ta pärast kooli lavastajaks suunati. Ita Ever, kel on sel nädalal 95. sünniaastapäev, kummalisel kombel Karusoo näidenditesse eriti mängima ei sattunud.

"Mul vist selleealisi näitlejannasid ei olnudki. See ei olnud juhus, sest me saime Ita Everiga tuttavaks "Roosiaias", mis tegelikult oli Panso lavastus, aga Panso oli sellel ajal haiglas. Ta töötas Vetemaaga, muutis seda teksti, aga siis pidin mina jätkama ja näitlejate valik oli ju tehtud. Seal oli tegelikult kolm võimast naist: Aino Talvi, Ita Ever ja Velda Otsus. Sealt algas minu tutvus Ita Everiga. Muidugi ka Veldaga, keda me kõik väga armastasime ja kes võttis kahel käel vastu kõik need noored, kes tulid. Tal oli kohe mingisugune tõmme selle vastu, kuigi seda on vist Panso ka kirjeldanud, et ta käis draamateatris mööda seinaäärt nagu tahaks, et teda ei märgataks," rääkis Karusoo, märkides, et siis oli veel aeg, kus Panso ei olnud kaua draamateatris olnud ja keegi noorele lavastajale eriti midagi vastu ütlema ei hakanud.

"See oli see möödunud aeg. Kui ma püüan end kujutada selles eas, siis see ajab vist natuke pead väristama küll. Noore lavastaja nii hirmus hirm, et sa ei oska ennast kehtestada, sellega võib väga palju lollusi teha," tunnistas ta.

Kuigi Panso pani Karusoo "Roosiaeda" lavastama, siis lõpuks vahetas ta Karusoo välja ja lavastus on ikkagi Panso tööde nimekirjas.

"See oli see kutsika armukadedus. Tundus, et see, mis mina tegin, oli ainuvõimalik, aga Panso kujutles tulemust teistsugusena. Mina muidugi solvusin ja läksin uhkelt ära. Ega see mulle au ei tee, sest Panso oli tegelikult minu iidol."

"Roosiaia" esietendusel oli Karusoo see, kes saatis Pansole sada roosi. "Neil oli veel paber ümber, mille äär oli kõrvetatud. Ma ei olnud ju siis enam nii laps, aga selline ma olin."

Siiski pani Panso, kui ta ise juba haiglas oli, Karusoo õige pea üheksandat lendu juhendama. "Me puutusime kokku muidugi, aga koolis ta enam olla ei saanud. Varsti ta juba läks ka. Ma arvan, et ta oskas üle vaadata sellest episoodist," tõdes lavastaja.

Oma esimesse lavastusse draamateatris, "Päikeselastesse", kutsus Karusoo mängima Ita Everi. Ta märkis, et Everiga, nagu ka teiste tolle aja näitlejatega, ei olnud üldse keeruline koos töötada.

"Ma ei tea, kas kellelgi on olnud temaga raske. Üks hea näide on hilisemast generatsioonist Aarne Üksküla. Ta imeb ja imeb ja imeb endasse ja ühel päeval on kõik valmis. Ei uuri, ei puuri liiga palju ja niimoodi oli Itaga ka. Ita puhul ma sain teada sellist asja, ma ei tea, nagu ma oleks mõtlemisvõimetu olnud sellel ajal. Ma tean, et ma ise olen kohutavalt närvis, kui tuleb mingisugune asi välja, maailm on kohe kokku kukkumas, kui miskigi asi vääratab. Kuidas kõik läheb ja mis kõigest saab, aga ma ei mõelnud üldse selle peale, et näitlejatel, kui hakkab välja tulema lavastus, on täpselt samasugune pingeline periood – Ita jäi alati haigeks. See ei tähenda, et ta oleks mõnest proovist puudunud," meenutas Karusoo.

Räägitakse ka Karusoo näitlejast, sellisest tüpaažist, kes talle eriti hästi sobib. Lavastaja ise ütleb, et see ei olene mitte näitlejatüübist, vaid kokkukasvamisest.

"Igal lavastajal on oma keel, kuigi nad on õppinud samas koolis. Näitlejal läheb aega selle keelega harjumiseks, ta peab selle ära õppima. Kui see keel talle ei sobi, siis võib tulla arusaamatusi puhtalt sellest keelest. Kui ollakse juba koos töötatud, siis see keel on ühtlustunud ja siis on see kõik lihtsam, saab poolelt sõnalt aru," ütles ta.

Karusoo diplomitöö "Popi ja Huhuu", kus Urmas Kibuspuu ja Lembit Peterson laval ühtki sõna ei räägi, osutus legendaarseks.

"Nad olid nii noored, Urmas ja Lembit. Nad olid füüsiliselt nii arenenud, nad olid nii ilusad, see koer ja see ahv. Ma arvan, et lihtsalt see. Noorte puhul, see rõõm. Üks äärmiselt tähtis asi on ju see, et näitlejal oleks rõõm teha seda, mida ta teeb. Ükskõik, missugune on see roll. Nad suutsid säilitada selle tegemise rõõmu, ma arvan, et see on üks väga oluline asi," rääkis lavastaja.

Kuigi ukrainlaste elus on religioonil oluline koht, ei rääkinud Karusoo nendega suhetest kirikuga üldse. Ühel hetkel tõstatasid aga ukrainlased ise üles küsimuse Moskva patriarhaadist.

"Nende valu oli see, et need Putini-meelsed papid teeksid nende langenutele justkui kontroll-lasu, mattes neid. Ma teadsin, et on juba kinnitatud see Ukraina enda õigeusk, tal on see luba antud, aga nii paljud ei ole sinna üle läinud. Valitseb ikka veel Moskva patriarhaat, see oli minu jaoks üllatuseks ja see oli nende jaoks üks valus koht," tõdes Karusoo.

Ise ta piiblit tunneb ja on Vana Testamenti palju lugenud. Karusoo päris kindlasti usub millessegi, aga mis see on, seda ta ei tea.

"See on see, mis on suurem kui mina. Midagi, millele ma tegelikult allun, aga kuidas, seda ma ei tea, ja kas see on kuskil meie ajaarvamise järgi või palju kaugemal, seda ma ei tea. Aga ma tean ühte sellist asja, et kui rääkida kokkupuudetest kirikuga, siis ma käin kõikides kirikutes. Ma kuulan jutlusi ja mul tavaliselt on kirikus olla hea, aga see algas alles täiskasvanuna. Lapsena, kui ma vanaemaga koos käisin kirikus, eriti jõulude ajal, see ahistas mind, seda ma ei tahtnud," lausus ta.

Karusoo meenutas, kuidas käis mitu aastat tagasi Pühtitsa kloostris, mis talle kohe üldse ei meeldinud.

"Mul ei ole seda väga hea öelda, sest ma tean, kui paljud inimesed hindavad seda kloostrit, aga kohe kui ma sinna välja astusin, minul hakkas halb. Minu jaoks oli see mingisugune tohutu survestamine ja minu tunnetus oli see, et see on üks meie püha kohtadest, mis on nüüd ära rüvetatud millegi muuga," nentis lavastaja.

Karusoo tunnistas, et kui peab ütlema, mida ta usub, siis on see Jehoova viha.

"Kui katoliiklusest rääkida ja mida teeb praegu paavst. Sõnu, sõnu, sõnu. Meile tuldi ju kunagi mõõga ja piibliga, eks ole. Nüüd on see taandunud ainult sõnadeks. Ei ole siis jõudu sellel religioonil," ütles Karusoo.

Kultuurisoovitus. "Mul on kummaline soovitus ja ma ei tea, kuidas sellega suhestuvad nooremad inimesed. Mulle, kes ma olen selle aja kaasaegne, on väga korda läinud Indrek Spungini film "Õnn on elada me maal", mis räägib Velikije Lukist ja Ivo Uukkivi on seal peategelane. Teine on "Valhalla aeg". Raamat, mille on kokku pannud Tiit Pruuli ja Anu Tonts, Margot Visnap on selle toimetanud. Väga ilusate sametiste kaantega. See räägib 1980-ndate teisest poolest, kuidas meile kõigile tegelikult mõjus selle aja ängistus. Kui me veel seda sõnastada ei osanud, kui me seda suunda veel päriselt ei teadnud, kui need sõnad alles hakkasid tekkima, et meil on vaja kehtestada vabariik, veel ei usutud sellesse. Need on asjad, mis mind kõnetavad täna," rääkis Merle Karusoo.