"Ma elan Pivarootsis ja kui töö nõuab ja lavale lubatakse, siis Pärnusse sõidan kodunt 60 kilomeetrit. See on väike hind selle eest, et mind kampa on võetud," muheles näitleja Andrus Vaarik. "Muidu elan pensionäri elu, maal on väga tore. Ma saan selle sotsiaalse müra ja sära kõik Pärnu teatrist kätte. Ausõna mul igav ei ole."

Vaariku sõnul on tore, kui oma lastega sõbrad ollakse. "Suurimat komplimenti elule on vist raske tahta, midagi oma elus oled ikka õigesti teinud. See on põhjus alandlikult tänulik olla," nentis Vaarik.

"Mul ei ole endal mingit lavastaja ambitsiooni, ma teen küll vahel tellimustöid, kui kutsutakse, aga praeguse lavastuse "Rõdul" prooviprotsessi ajal ma olen tundnud, et oleks ma noorem, oleks mul enesekindlust ja vajadust ennast tõestada ja teostada, siis midagi sellist ma tahaksin teha," meenutas Vaarik Endla teatri lavastuse "Rõdul" prooviprotsessi. "See on üks huvitavamaid kogemusi, vaatame, mis saab, kui publik tuleb. Selle loo paneb iga vaataja oma peas kokku."

Teater räägib Vaariku sõnul üksindusest mitmel moel. "Eriti eestlaste jaoks on see oluline. Me oleme tõesti teatriusku, kirikus te ei käi, aga teatrit anna kätte. Üksindus saab minu eas eriti reljeefselt teemaks. Me oleme kõik üksi. Teatris me saame koos olla üksi, saame aru, et me ei ole üksinda üksi. Üksi sünnime ja üksi sureme, püüaks selle vahepealse aja lõbusalt veeta selle kahe tipphetke vahel," muheles Vaarik.

Endla teatris näeb Vaarikut veel lavastuses "Salemi nõiad".