Maria Matiose (snd 1959) raamatu nimitegelane Darusja tuleb ilmale 1940. aasta märtsikuus; 1950. aastal kaotab ta ühel päeval hääle ja külarahvas hakkab teda magusaks kutsuma. Sündmused, mis selleni viivad, on idaeurooplastele paratamatult ja valusalt tuttavad, osalisedki osalt samad. Maria Matios kirjeldab XX sajandi ajaloo dramaatilisi pöördeid oma kodukandi Bukoviina hutsuulide vaatevinklist.

Raamatu järelsõnas räägib Tallinna Ülikooli kirjandusuurija Mariia Ivanova romaani retseptsioonist kodumaal ja kaugemal.

Katkend
"Magus Darusja"
Maria Matios

"Marija, kust te need jorjenid saite, et need nii rõõmsad ja puhvis on?" pärib Vasjuta üle aia naabrinaiselt. "Kui palju ma enda omi ka ei hoidnud, ikkagist võtsid miski tõve külge. Tõmbasid keerdu kui tiukarbid, ja oligi kõik. Kas on siin pahalase käsi mängus või on Varvaara neid öösi käind kiskumas, see ju siuke nõid, et ära parem räägigi, Marija. Jumal üksi teab, mis mu lillekestega lahti on. Läksid untsu, nigu poleks oldki. A seda maltsa pole mul tarvis. Mulle meeldib, kui lill on suur ja puhvis, mitte mõni pudipadi," ja ta heidab jalgteele peotäie astreid.

"Kus nüüd tuli ime välja! Muudkui pärima, et kellelt sain ja kellelt sain... vaat et sõnavad mul veel saagi ära," vastab Marija justkui pahaselt. "Lille andis mulle magus Darusja. Ja liiliad ja selle roosi kah. Ise kevadel tõi."

"Veel enne, kui tal jälle kehvaks läks?"

"Ei, juba piale seda. Ta, vaenelaps, tassis väljakaevatud mugulaid küla pial ringi nigu titte kohe. Mässis teki sisse, millega ka ennast katab, surus rinde vastu ja soendas, aga kui tarre astus, siis võttis lahti, otsekui titte mähiks. Ma ütlen, Vasjuta, see lõikas nõnna südamesse, et ma ei hakand oma Slavkoga riidlemagi, kuigi see pole sant ega midagist... Kurat oleks võind ta mu üsast võtta, kudas ta oma viinuskiga mind enneaigu hauda ajab, annaks Issand, et ta juba maha kõngeks...

Ja mingu mu keel kärna, et ma nii pahasti ütlen!"

...AGA MAGUS Darusja istub astrite vahel lilleaias, Marijast ja Vassõlõnast kolme sammu kaugusel, põimib ja harutab oma ammuilma hõredaks kulunud halli palmikut, kuulab enda kohta käivaid õeluseta juttusid ja muudkui muigab omaette.

Ju pole neil aru peas ja Jumalat hinges, neil üleaedsetel, kui nad arvavad, et ta peast loll on. Aga Darusja ei ole loll, tema on magus.

No ja mis siis sest, et ta jorjenite juuremugulad teki sisse pakkis? See oli just siis, kui lumi ära sulas, aga külm veel omajagu edasi kestis. Darusja jagas küla peal lillesid laiali, sest et oli neid sügisel kõvasti välja kaevanud, mugulaid oli rohkem kui keldris tuhleid. Nii tassiski ta neid taredesse, mille veerel kunagi lilled ei õitsenud. Kas ta oleks pidanud mugulaid siis alasti tassima, selle külmaga? Miskipärast ei vii ka Vasjuta oma lapselast sõime üksnes sipupükste väel, enne ikka mässib vaiba sisse kah, ja alles siis võtab sülle ja kõnnib kiigutades läbi küla. Eks laps ole sama, mis elus lill.

Darusja istub soojal, veel peaaegu suvesoojal maapinnal, paitab astrite lõbusaid peanuppe, sasib peopesaga nende lõhnavaid kiharaid, räägib nendega, jutustab, mis pähe tuleb, naerab – mis selles hullu on?

Miks tema loll on, kui saab kõigest aru, teab, mida ja kuidas kutsutakse, mis päev täna on, mitu õunapuud Marija aias vilja kannab, kui palju inimesi jõulust jõuluni külas ilmale on tulnud ja kui palju maha koolnud?! Külanõukogus vaadatakse sellist asja raamatust, aga Darusja hoiab kõike omas peas tallel. Kanadega saab ta paremini jutule kui inimestega. Puud mõistavad teda, koerad ei puutu, aga inimesed – nemad küll. Ei suuda inimesed Darusjat rahule jätta.

Aga inimestega ei taha ta hoopiski rääkida, sest nemad võivad talle kommi pakkuda.