Kodumaist elektroonikapublikut ei kostitata mitte kuigi tihti kümnenditetaguste klubistaaridega, kes 90ndate tantsumuusika põhijooned paika panid. Noorem generatsioon imes lutti, kui vasttärganud noorus juba smailidega tablette neelas ja reivikultuuri ellujäämiskursused läbis. Seega ei üllata, et värskele põlvkonnale kunagise ambient-house-legendi The Orbi külaskäik Tallinna vaid kergeid õlakehitusi põhjustas. Hoolimata üleolevatest geronditiitlitest väärib Alex Patersoni poolt juba aastast 1988 juhitud abstrakt-orkester siiski järeleaitamistundide võtmist.

Rock Café pole eriti hiilanud elektroonikalaivide esitluskohana ja tõestas väidet ka seekord - keksi nii või naa, aga sammassaali alastus jätab alati just väiksearvulisema publiku häbelikku tardumusse. Visuaal on koondunud ainult lavale ja klubiatmosfääri asemel võtab võimust hiiliv sussisahistamine. Kontsert pole konveier ja elamuse pakkumiseks peaks iga sündmuse eripära rõhutamisega veidi vaeva nägema. Kui sellega saavad hakkama märksa põrandaalusemad klubipromootorid, siis on see kindlasti ka jõukohane kolossaalsele Rock Caféle.

Õhtut alustas meie oma ambient-techno-kulgur Joel Tammik. Ei saa öelda, et Tammiku ülikonstrueeritud ja arhitektooniline linnalooduse soundtrack oleks esimene valik kaleidoskoopiliselt kireva minevikupildiga The Orbi täiustavaks soojendajaks, aga valikus jäid peale ilmselt praktilised kaalutlused - oli ambienssi, oli elektroonikat ja mõõdukat helitausta peaesineja üleskruvimiseks.

The Orbi uut üllitist "Moonbuilding 2703 AD" on juba siin-seal nimetatud koosseisu parimaks albumiks peale legendaarse "The Orb’s Adventures Beyond The Ultraworld" (1991) ilmumist, aga see viitab faktile, et vahepealsed albumid olid siis päris kesised. (Ei tea, kes nii on öelnud, aga The Orb on ikka ka pärast nimetatud debüütalbumit millegagi hiilanud ja noortele soovitaks kindlasti ka albumeid "U. F. Orb" (1992) ja "Orblivion" (1997) ja EP-d "Pomme Fritz" (1994) - toim.) Nostalgikute rõõmuks kostsid lavalt tuttavad taevalikud dub’i ja kosmosesämplid, humoorikad raadio- ja loodushääled. Kõike seda aga sissejuhatuseks uuemale materjalile, millele on juba pikalt tooni andnud Patersoni lavapartner Thomas Fehlmann. Äratuntavalt saksapärased micro-house'i ja minimal’i mugavalt laisklevad tiksud olid just kepsaka Fehlmanni kätes ja kogu show hakkas meenutama kahe vanamehe DJ-kemplust, kes mida peale saab panna. Lavalolijatele muidugi naljakas, aga publikuna süvenes mulje, et nii-öelda kokkumängu härrad pole eriti jõudnud teha ja kogenud tegijatena katsetavad häppeningi toimivust otse lavalaual.

Nali naljaks, aga loomult staatilise olekuga elektroonikaetteastete huvipunkt ja kese on ainult kõlaritest kostuva muusika voolavus ja suutlikkus sellega pinget hoida; lihtsamalt õnnestub see jõulist rütmimaratoni pidades, aga seda keerulisem on haaravat tulemust saavutada õhulise ja ilma näiliste pidepunktideta maailmade liitmisel.

Ei saa öelda, et The Orb oleks publikut alt vedanud - mõõduka tatsuga kruvis programm tasahilju kehad soojaks ja sõbraliku tooniga mainiti, et hakkab juba vaikselt käima minema. Ekstaatiline tõus jäi aga saavutamata ja kunagise legendi tippaegadega soovitaks tutvuda eriti nendel, kes The Orbi nime alles esmakordselt kuulevad. Fännid armastavad tema pilveteadust ka ilma ülessoojendamiseta.