Marssal Žukovil oli kah siukse pealkirjaga raamat. Mis mingil segasel põhjusel kujunes punaseks menuraamatuks. Kuigi stiil oli selline, et kui doktor Ellamaa raamat selles ümber kirjutada, kõlaks umbes nii: tänu operatsiooniõe julgele tegutsemisele haaras kirurg initsiatiivi ning eemaldas kasvaja skalpelli jõududega.

Õnneks on doktor marssalist mäekõrguselt oskuslikum ja lõbusam kirjutaja. Mitte et kogu aeg hirnuma ajaks, aga vahepeal otsekui näpuotsast pannakse pisike muhe pirn ära. Näiteks noorust, ilusat aega meenutades lugu, kuidas tuba oli nii külm, et noor abielupaar Ellamaa venitas võimalikult kaua tööl või raamatukogus. Koju minnes kohe teki alla – ja nii see laps tulema pidigi!
Äge.

Kuigi muidu üsna tõsine raamat. Ega arstimine saagi olla mingi ihihii-ahahaa klounaad ju. Kuigi, nagu igal pool, sealgi igasugust juhtub. Jaburusi kah – kuidas Eesti NSV üle külvati haiglakohtadega, et kaugest Moskvast ikka raha, seadmeid ja ehk midagi veel saada.

Nii et doktor on muhe, aga range meesterahvas, tundub. Eks muidugi võib inimene pahuraks saada, kui mõningad arvavad heaks pidevalt hilineda. Mida teeb siis hetkel anestesioloogina töötav doktor: äratab patsiendi üles, saadab palatisse tagasi, seletagu siis härra kirurg ise, miks ta ei saabunud õigeaegselt. Karm, aga õpetlik. Ega legendaarne hilineja Lennart Meri alati ka andeks saanud ega sellega oma mainet tõstnud, võiks märkida.

Või kui doktor peaarstina peetud kõnes hurjutab kolleege, kes koridori peal jäätisega jalutavad, kogu perekonna ehted endale külge on riputanud või näivad veetvat aega õues suitsu tehes – väga paneb noogutama. Tõesti, nõme on lause: oot, ma teen suitsu ära... nõme on igale poole kohvitassi kaasa vedada.

Ega doktori antud pilt tervishoiust üleliia rõõmus saa. Et ta ise on selle läbi ja lõhki läbi käinud, teemal meditsiiniõe (miks ei võiks võtta pruuki ausa nimetuse medvend?) paunakeses kirurgilaser, siis teab kole palju ja võib ausalt ette heita. Ülbitsevat suhtumist nendessesamadesse õdedesse. Hästi mõeldud haigekassa muutumist sotsiaalministeeriumi ripatsiks ja riigieelarve lüpsilehmaks. Kurjaks ei minda, kirja pannakse. Hea, et pannakse, muidu jääkski illusioon, et tervise edenduseks aitab järjekordsete lollide plakatite ülespanekust ja nõdrameelsetest sotsiaalreklaamidest, ravimisega võib oodata, niikuinii, nagu teab suurmõtleja Marianne Mikko, pole arstidelt mõtet sajaprotsendilist pühendumust eeldada.

Ja kes nalja tahab, siis justkui "Kevade" teise osa eeskujul, kus üks peatükk pühendatud vaid Tootsi vempudele, tuuakse raamatu lõpupoole seletusi, kuidas üks või teine liialdanu hospidali sattus – "sai kitarriga vastu pead ja nüüd muretseb, kas kollase või pruuniga."

Hüpohondrikul ei maksaks seda raamatut muidugi lugeda. Siin räägitakse ju palju igasugu tõbedest ja vigadest viisil, millest isegi täiesti ravikauge isik võib arvata aru saavat. Ja kõik need enda küljes avastada, ruttu arsti juurde tolle aega ja ainsat kordumatut elu raiskama tormata. Hoiatus peaks küljes olema. Muidu etteheiteid pole.