Höö, luuletaja, hüüab mulle oma ebaedust joobunud poliitik. Kohmetun – ikkagi poliitik. Jah, ütlen. Höö, kuule miks eesti kirjanikud rahvale ei kirjuta, kuule, küsib poliitik. Jah? Küsin mina. Jääh, noh, ei kõneta see kirjandus mind, kirjanikud, raisk, vahivad oma naba, kirjutavad iseendile, neid ju inimesed ei huvita, miks te ei suuda oma nabast kaugemale vaadata, küsib poliitik. Äkki tood näiteid, küsin mina. Mis? Küsib poliitik. Noh, et millised viimaste aastate teosed sind ei kõneta, ütlen. Saad aru, hüüatab tema, saad aru, sellepärast ma polegi neid lugenud, et nad ei ütle mulle midagi, saad aru, kui nad ütleksid, küll siis loeks ka.

Mõtlen pisut. Pisut veel. Lubasin äsja endale, et ei vihasta. Kirjuta inimestele, raisk, ära kirjuta endale, kraaksatab poliitik. Jama värk, oma viimast luuleteost "Täielik teoste kogu I–II" pole ma kindlasti läbi lugenud. Raamatukaante vahel, mõtlen ma.

Põhineb Jan Kausi miniatuuril.