„Ma mõistan teie irooniat Toomas F. Aru, ma lahkun kohe. Ainult mina kui EKRE esindaja…“

„Eesti Iseseisvuspartei esimees…“ parandasin teda.
„Tahtsin teile pakkuda,“ – (:)kivisildnik tõmbas põuest paar kirevat ja vihmast märga luuleteost, - „et Te võtaksite mõne luuleteose luuletajate toetuseks. 5 eurot tükk.“
„Ei, ma ei võta,“ vastasin lühidalt, kiigates raamatute poole.
(:)kivisildniku nägu väljendas täielikku jahmatust, ta lõi punetama nagu sotsiaaldemokraat.
„Miks te keeldute?“
„Ei taha.“
„Teid ei huvita kaasaja luule?“
„Huvitab küll ja loen seda heameelega.“
„Leiate, et 5 eurot on liiga palju?“
„Ei.“
„Aga miks siis?“
„Ei taha.“
Ta vaikis.
„Kas teate, Toomas F. Aru,“ alustas (:)kivisildnik raskelt ohates, „kui teie ei oleks kultuurikorraldaja ja harrastusluuletaja, siis tuleks teid arreteerida.“
„Mille eest?“ küsisin uudishimulikult.
„Te olete rahvusluse ja natsionalismi vihkaja!“ ütles (:)`kivisildnik uhkelt.
„Jah, ma ei armasta rahvuslust ja natsionalismi,“ jäin kurvalt nõusse ja vajutasin nupule. Kuskil kostis kellahelin. Koridori uks avanes. „Mari,“ hüüdsin, „too lõuna lauale. Te lubate, härra?“
(:)kivisildnik lahkus vaikides kabinetist, läks vaikides läbi ooteruumi, läbi esiku ja oli kuulda, kuidas välisuks tema järel raskelt mütsatades kinni langes.