Mul on tunne, et praeguse aja noored on hoopis teravama sotsiaalse ja poliitilise närviga kui varasemad. Me näeme, et maailmas on palju asju valesti ja tahame nendel teemadel kaasa rääkida. Ja kui me siis läheme (mõnda suuremasse) teatrisse ja näeme, et probleeme justkui polegi olemas ja teater on justkui eraldiseisev mullis värk, siis, sorri, aga see ei puuduta meid.

Jääb kripeldama, miks keegi ei räägi, miks loomingulised inimesed ei uuri või mõtesta või tõlgenda neid asju oma vahenditega? Kultuuriinimestele (mida iganes see tähendab) omistatakse ju ikkagi päris kõva staatus meie armsas Eestikeses (kas see peaks nii olema, on eraldi küsimus). Ja kui nad ei võta sõna ja justkui ei tunne huvi, siis võivad kõik teised ka öelda, et jou, neid probleeme ei olegi olemas ja sa, noor, roheline ja vihane, tegeled mingite pseudoprobleemidega, mine tööle ja vaata ise, kui palju sul virisemiseks aega jääb…

Mina jagan arusaama, et kunst (mis iganes see on) võiks olla uute maailmade uurimise-avastamise-loomise võimalus. Loomulikult on see vaid üks viis teatrit teha, aga seejuures väga oluline viis, mida ei rakendata kaugeltki nii palju, kui praegune aeg vajaks. Publikut alahinnatakse, kui talle ainult argipäevast puhkust pakutakse.

Kui ma näen järjekordselt kuskil mõnda Molière'i või Tšehhovi või Shakespeare'i tükki – jah, see võib olla ühiskonnakriitiline, aga ta on seda nii suure distantsi pealt, et mulle tundub, et suur osa publikust võtab seda lihtsalt naljana –, siis isegi kui see lavastus on (väga) hästi tehtud, ei saa ma aru, miks praegu sellist asja teha? On meil seda vaja? Teatritegijad ütleksid justkui ise ka, et teater on haldjavõlumaailm¹ ja nii ei saa ju ka poliitikute (mida iganes see tähendab) arvamust sellest kuidagi kõigutada.

Ja ärge tulge mulle rääkima ajatusest või aegadeülesest temaatikast või inimeseks olemise põhijoontest. Tean seda isegi (loe: olen ka inimene ja elan ajas/kihelkonnas). Kui ma näen järjekordselt kuskil mõnda lavastuse kirjeldust laadis "see lavastus räägib inimeseks olemisest", siis võiks seal tegelikult olla "see lavastus räägib keskealiseks meesinimeseks olemisest", sest nemad on ju enamiku ajast lugudes. Ja laval. Ja lava taga. Ja otsustajad. Jne. Nii peegeldab ja kinnistabki teater meestekeskset maailmapilti, mis tõesti on aegadeülene, aga kas see peaks ka nii jätkuma?

Sest julgen väita, et minu (noore, naise) inimeseks olemise põhijooni näen vähestes tükkides. Ja kui keegi ütleb, et sa ei peagi ju ennast laval nägema, sa näed kellegi teise lugu, siis ei, sorri, aga ma näen ainult väga väheste inimeste kogemusi laval. Tahaks näha nende inimeste elusid, mis jäävad igapäevavestlustest kõrvale, kelle mainimine tekitab vestlustes kohmetust, kelle elusid üritatakse vaigistada, vältida, öelda, et see ei kuulu meie väärtusruumi vms. Mis väärtustaju on üldse inimestel, kes tahavad lihtsalt osa ühiskonnast vaigistada? Ma küll sellises väärtusruumis elada ei taha. kes tahab?

Kui need, kellel on (valdkonnasiseselt) rohkem võimalusi (khm, raha), lihtsalt ignoreerivad, halvemal juhul isegi halvustavad väiksemaid/eksperimenteerivamaid/julgemaid?/valjemaid (khm, ebamugavust tekitavaid), siis tekib selle valdkonna sees juba nii palju viha ja frustratsiooni, et miks üldse peaks keegi väljastpoolt hoolima väiksematest ja teistsugustest? Ja ma tean, et nendest teemadest on juba rääkinud kultuuriinimesed isegi, aga mul on tunne, et mõni kriitilisem hääl peaks tulema ka valdkonna professionaalidest (kes iganes need on) väljastpoolt.

Ja miks on ikka nii, et nendel, kellel on vähem raha, saavutavad ikka sisuliselt palju enam kui need, kellel seda on natuke rohkem? Kujutage ette, mis saaks siis, kui just neil oleks rohkem raha, võimalusi, poolehoidu, hääl kostuks kaugemale… Ja ärge tulge mulle ütlema, et siis muutuksid nemad ka peavooluks. Ei, sõbrad, siis saaksid nad lihtsalt elamisväärset tasu oma tänuväärse töö eest.

Ja kõik see võibki olla väga ära leierdatud teema, aga samas kas inimeseks olemise põhijooned ja muu aegadeülene temaatika pole leierdatud? Saagu siis kultuuriinimeste appihüüded ka ajaüleseks teemaks, kuni need pole enam hüüdja hääled kõrbes. Võib-olla (tõenäoliselt (loe: päris kindlasti) elan ma tõesti mingis isetekkelises mullis, aga sel juhul, palun väga, vaielge mulle vastu. Ja kui astusin varba peale, siis astuge vastu, ole see ennegi kedagi peatanud!

¹ Terik, Tiit. Teater pole ainult mängupaik, vaid see on ka pelgupaik. ERR, 27.03.2022.

*

Tekst on valminud aktsioonide sarja "Noore vaataja teatri kuu" raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.