Saal on vaikne. Hetk tagasi astus lavale inimene, kes alles mõni minut varem oli tuntud näitleja. Nüüd aga pole ta enam see, keda oleme näinud ajakirjanduses või intervjuudes. Äkitselt on kõik muutunud: välimus, mõtted, kõneviis, hääl ja pilk. Justkui hetkega on ta maha jätnud enda igapäevaelu ning astunud järgmisteks tundideks kellegi teise omasse. Publik jälgib laval lahti rulluvat lugu vaikuses. Ent paratamatult hakkavad tegelaste valikud, kõhklused ja kohustused ka vaataja mõtetesse tungima. Ühel hetkel tabab saalis istuja end tegelase kingadesse astununa ja küsib endalt: mida teeksin mina tema asemel? Tasapisi tõmbab etenduv lugu vaataja endasse.

Teater annab ainulaadse võimaluse näha maailma kellegi teise pilgu läbi, ilma et peaks ise selle raskust kandma ning valikuid päriselt tegema. Noorele, kes alles otsib oma kohta ja identiteeti, võib see kogemus olla eriti kõnekas ja mõtlemapanev. Teatrilaval etenduvad lood ei jää vaid lava piiridesse, vaid jätkuvad pealtvaataja peas, tema mõttemaailmas. Lavastused tekitavad kõhklusi ja küsimusi, millele ei pea kohe vastama. Iga laval olev tegelaskuju kannab endas hirme, rõõme ja unistusi, mis ühel hetkel näivad vaatajale tuttavad ning võivad peegelduda tema enda kogemustes. Järsku läheb laval öeldu tõeliselt hinge ja jääb kauaks mõtetesse rändama.

Hiljuti käisin Tallinna linnateatris vaatamas lavastust "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra". Lugu pärineb antiikmütoloogiast ning esmapilgul võib jääda mulje, et seos nüüdisaegsete probleemidega on väike kui mitte öelda olematu. Ometi hakkas etenduse ajal kaugus tänapäeva maailma ja Antiik-Kreeka vahel tasapisi kaduma. Otsus ohverdada oma tütar rahva nimel kõlas kui küsimus, millega ka praegusel ajal võib silmitsi seista – kas ohverdada suure eesmärgi nimel midagi isiklikku, midagi (kedagi) endale kallist? Saalis istujana oli võimatu lugu pelgalt lavalise näitemänguna vaadata. Ikka sundis see lause või hoopis mõni pilk ja paus kaasa mõtlema. Mõtlema, mida mina oleksin teinud, kas oleksin toiminud teisiti.

Üks teatri suuremaid väärtusi on, et see õpetab vaatama maailma teise nurga alt. Andekalt kehastatud näidendite tegelased võivad pealtvaataja eelarvamusi ümber lükata ning tegema oma peas teatud teemade osas kannapöörde. Publikule ei anna lavastus küll alati vastuseid ega juba valmis lahendusi, kuid tõstatab küsimusi, mis jäävad saatma ka peale aplausi, lavatulede kustumist ja eesriide langemist. Olen end korduvalt leidnud hilisel õhtutunnil teatrist koju sõites mõtlemas ainiti ühele stseenile või laval kostunud repliigile. Etenduse hetked kannavad vaataja peas uusi tähendusi ja peidetud nüansse.

Leian, et nutiajastul, kus tähelepanul on lihtne ekraanide ja lõputu infovoo keskel hajuda, pakub teater hoopis teistsugust kogemust. Teatrisaal on koht, kus tuleb hetkeks peatuda ning süvenenult kohal olla. Peab telefoni hääletuna ära panema, kõrvalolijaga valjult rääkimata ühe koha peal istuma ning tõesti loole keskenduma, mitte iga paarikümne sekundi tagant uue videoklipini scroll'ima. Kahjuks ei ole teater mitmele noorele just kõige harjumuspärasem koht, kus õhtut veeta. Kuid arvan, et kui noor teatrisaali jõuab ja laval etenduva looga kaasa läheb, võib see tema maailmapilti avardada, mõttemaailma laiendada või arusaama konkreetsest teemast paremaks muuta.