Kala on üks nendest sõnadest, mis on eesti keele põlissõna – nagu ka maa, lumi, vesi. See tähendab, et kala ei ole teistest keeltest laenatud, vaid on nii-öelda vana oma keele sõna. Reeglina viitab kala vees elavale elusolendile, ent seda sõna võib sageli kohata ka mõnes kujundlikus väljendis.

Näiteks öeldakse kala ettevaatliku, osava, natuke silmakirjaliku inimese kohta. Sellele osutab lause "Ta on üks igavene libe kala!" Samuti tähistab kala mingit viga, riket või apsakat, nagu lauses "Kas mu auto mootoris tõesti miski kala sees?" Ehk tuleneb selline metafoor tähendusülekandest, et märkamatult sisse lipsanud viga hakkab ajapikku probleeme tekitama ja haisema nagu riknenud kala. Ka teistes keeltes esineb sarnaseid ütlusi, näiteks inglise keeles öeldakse millegi kahtlustäratava kohta 'lõhnab nagu kala' (Smells fishy), saksa keeles on trükiviga kujundlikult 'sibulakala' (Zwiebelfisch).

Lisaks esineb kala ütluses nagu kala kuival, mis viitab hädas või kimbatuses olemisele. Seda ilmestab lause "Põlise linnamehena oli ta esialgu maatöödel nagu kala kuival". Sama ütlust kasutatakse ka siis, kui keegi hingeldab või õhku ahmib, nagu lauses "Nii ma siis nutsin, ahmisin õhku nagu kala kuival". Vastupidist tähendust – ehk milleski osav või hea olemist – annab edasi ka vastupidine ütlus nagu kala vees. Kogenud inimese kohta on käibel aga väljend vana kala.¹

Kalaga lõppevad liitsõnad eesti keele ühendkorpuses viitavad näiteks kalade elupaigale (mageveekala, tiigikala), valmistamise viisile (soolakala, grillkala) või sordile (tuunikala, haikala). Muide, kui rääkida kalaliikidest, siis paljudel kalaliikidel on eesti keeles väga vahvad ja suisa poeetilised nimetused. Kas teie näiteks teate, milline on noobel uuskääbuskala? Või õudnäsalik? Aga haipea-pisinappkõht?

Niisiis tuleb välja, et kalad on päris poeetilised olevused.

¹ Väljendi vana kala kohta vaata lisa Kristina Koppeli (2024) keelesäutsust https://vikerraadio.err.ee/1609543736/keelesauts-kollanokast-vanaks-kalaks