Ei ole kahtlustki, et sõnad olid tähenduslikud enne indiviidi sündi. Ei ole kahtlustki, et sõnad on tähenduslikud ka pärast tema surma – pikalt, pikalt, lõputult...

Viisakussõnad, bürokraatlikud terminid, püha(d)tekstid, ortograafiareeglid ja lõigud proosateostest – kõik osutuvad mingil moel konkreetseteks informatsiooni kandjateks. Luuletekstides vahendav informatsiooni koguhulk on seejuures eelnevatest veelgi suurem ja mitmekülgsem, oma paljutisuses isegi tihti vastuoluline. Üldjuhul peetakse luulet millekski ülitähenduslikuks ja üliinformeerituks, kus igal "enteril", sidesõnal ning lausevahemärgil võib, kuigi loomulikult ei pruugi olla kindel (või hägune?) autoripoolne põhjendus. Luuletustega kirjeldatakse lõputult tähenduslikku keskkonda, misjuures juhitakse tähelepanu ka uuenduslikule riimiseadele, ebatavalisele motiivile või mingile sõnamoodustisele, millega esitatakse muidu tähelepandamatut ja äärmiselt partikulaarset tajutundmust. Vahel ei pruugi viimase igakülgseks piiritlemiseks ja kirjeldamiseks isegi mitte (luule)sõnadest piisata. Mart Kanguri luulekogus "Kõrgusekartus" (2015) sellega siiski probleeme ei ole, sest seal on kõik ristivastupidi.

"Kõrgusekartuse" "lüürilisel minal" ei ole soovi tutvustada mingit fiktiivset julesverne’ilikku saart ega sooritada keerulisi lingvistilisi piruette, millega irrutada "loomulikust keelest" ebatavalisi sõnamoodustusi, mis fokuseeriksid "seninägematut" nähtavana. Kui "Kõrgusekartuse" luuletused lugejale selliselt ka mõjuvad, siis on luuletustes öeldut mõistetud valesti. Sõnadega öeldakse, et keel on ise puudulik. Nii osutuvad puudulikeks ka sõnad, mida on ütlemiseks kasutatud.

"Kõrgusekartuse" keeleliseks taotluseks võib ehk pidada katkematu tähendusloome pidurdamist. Seejuures vaadeldakse ka tühimikku, mis eraldab materiaalseid sõnu nende abstraktsetest tähendustest, kuid mille omavahelist distantsi kultuuriga ühtejärge tsementeeritakse. Luuletustes eelistatakse paljusõnalisusele nappi, kuid kaalutletut sõnavalikut. Intrigeerivalt ning mitmekülgselt käsitletakse nii sõnastamise problemaatilisust kui selle paratamatut möödapääsmatust. Üllatuslikult lisandub nimetatud kahele poolusele ka "lüürilise mina" teatav eetilis-harmooniline positsioon. Olles kõlbeline asutakse juba sõnu augulise (/vigase) keelega filtreerima:

parandasin meelt
aga keelt
ei parandanud
vaid kandsin
õrnalt
nagu sõela

(lk 27)

Jacques Derridal, prantsuse poststrukturalistliku filosoofia ühel kesksel kujul iseloomustab kirjutamist see, et kirjutaja on allutatud keelele ning selle grammatikale. Kuigi "Kõrgusekartuses" järgitakse grammatiliselt determineeritud liikumisi, vihjab "lüüriline mina" siiski ka võimalusele väljuda keele süsteemirägastikust. Viimase kõige harjumuspärasemaks märgiks võib pidada Kanguri luulekogus keskset keele tematiseerimist.

Derrida võtmemõiste, dekonstruktsiooniga, avatakse tõlgendusprotsessis tekst väljaspoolsusele – Teisele, l’Autre’ile. "Kõrgusekartuses" avab "lüüriline mina" end hoopis ise jumalikule, kuid võimatule(!) Teisele. Seetõttu on "lüürilisel minal" märkimisväärselt harjumuspäratu keelekasutuspositsioon ja -taotlus. Ei lugejale ega kriitikule ole seatud ülesandeks välja selgitada, mida tegi keel Mart Kanguriga, vaid hoopis "lüürilisel minal" tuleb lahendada küsimus, mida on keel teinud kõikide(!) kirjutajatega.

ära tee tühje sõnu
on sama hea öelda kui
ära tee tühje nõusid
tühje maju tühje teid
tühje pabereid

mina teen tühje sõnu
/ ... /

(lk 9)

Ambitsioonikas "tühjadest sõnadest" kirjutamine on võrdväärne kirjutamisega väljaspool tähendusi, kirjutamisega väljaspool sõnu endid. Selline kirjutamine on eranditult võimatu. Isegi muidu harjumuspärane sõnastamine on ise teatav eksi-sõnastamine (luuletuses "peaaegu iga sõnaga" [lk 15] näidatakse pihtival moel, et eksi-sõnastamine on ainuke võimalus midagi sõnastada, topelt-luuletuses "sõnad poevad" [lk 31] kirjeldatakse see-eest sõnastamise otstarbetust, sõnade raamatuks vormistamise ebavajalikkust). Püüdlused kirjutada tühje ja tähendusteta sõnu on määratud niisiis luhtuma:

jah kui ma oskaksin
teha tõesti
täiesti tühje sõnu

võibolla kui
tõesti ja täiesti
ära jätta

(lk 10)

"Tühjad sõnad" kujunevad millekski hoomamatult abstraktseteks. Selliste kättesaamatute sõnadega haakub omal moel kristliku filosoofi Augustinuse paljutsiteeritud definitsioon ajast: "Mis on aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui ma seda aga küsijale seletada tahaksin, siis ma seda ei tea." Kanguri "Kõrgusekartuses" assotsieerub aja selline kirjeldus spetsiifilisemalt ja lingvistilistes mõõtmetes. Kui võrrelda Augustinuse hetkelist ja sõnastamatut aega puhastel lehekülgedel "tühjade sõnadega" aelemisega, osutub viimanegi millekski hetkeliseks ning sõnastamatuks, säilitades seejuures terviklikkuse ja kooskõlalisuse:

tühjad sõnad
ma võiksin jäädagi
teiega siin mõnulema

valgel puhtal leheküljel
aelema

(see on sõna aeg
täiuslikem
muutevorm)

(lk 12)

Ehkki "lüüriline mina" kirjeldab keelt kui sõela, iseloomustab sõnade keelega filtreerimist juhuslikkus ning ebakorrapärasus. Sõnastamisel on puudulik ja ebatäpne iseloom. Sõnastamine koosneb tahes-tahtmata lõpututest täienditest. Sõnastamine on eksi-sõnastamine, misjuures igasugune sõnastamine vajab ka täpsustusi. Suutmatus sõnastada midagi lõplikult osutab sellele, et keele võimaliku ohjeldamise asemel kaugenetakse iga kirjutatud rea ja iga sõnastatud sõnaga püstitatud eesmärgist.

"Kõrgusekartuses" põrkuvad sõnad omavahel kokku, misjärel valguvad tähendused teineteiseks üle. Juurdunud, konventsionaalselt fikseeritud tähendustest kujundatakse kvaasi-tähendused. Et viimast võimaldada, tuleb sõnu kohelda kui väikeseid lapsi, kelle omapead jätmine osutub vahel igati vajalikuks ("sõnu tuleb rohkem", lk 36). Sõnade konventsionaalsetest positsoonidest loobumine võimaldab ka luuletamist ("aja keel suust välja", lk 24).

Kultuurist rikkumatu mängulisusega kirjutatakse ümber varasemaid luuletusi ("tehiskaaslane / nasa, nasa", "ei ole paremaid / halvemaid aegu / on ainult hekt- / iline praegu"). Puutumata ei jää kultuurilugu ("iga arbuja jäägu / oma liiskude juurde") ega piibel ("anna mulle andeks / minu õlad"). Ka värskendatakse trafaretseid käibefraase ("mina pean / imelikule rehkendust näitama / ... / pean tegema ära / iga nalja / pean arendama lõpuni / iga mõtte") ja juhitakse tähelepanu sõnade varjatud mitmetähenduslikkusele ("ma olen samasooline / samast metsast ja / samast rabast"). Viimaks seotakse vastuolulistest tekstidest pärinevad erinevad motiivid ("moosesele pakuti / kahte tabletti / sinist ja punast").

"Kõrgusekartuses” ei tõusta mingite kõrgete(!) ideede ega jumalani, vaid tähtsustatakse sõna ennast. Sõna võetakse jutumärkidesse ja muudetakse sõnu endid tähistavaks ("sõna on jumal see / ... / (kui muidugi mitte / sõnasõnaliseks minna)"). Sõnadest eraldatakse tähendused, kõrgused, et vältida sõnade lihtsakoelist asendumist ideede ja jumalatega. Kõrguste vallutamise asemel jäädakse kuhugi alla ("täna jälle / elule allajäämine / otsekui tekile allajäämine").

*

"Kõrgusekartuses" kõigutakse justkui "Daodejingi" taoistlike värsside kombel kahe pooluse vahel. Käsitletakse nii koha-esteetika ambivalentsust ("kõige ilusam koht", lk 101) kui sõna võrdsustamatust tähtede või tähendusega ("vaata sõna", lk 13). Sõna ambivalentsuse ning kulli ja kirja viskamise mänguga vihjatakse järjekordselt ka Derridale ("sõnal on kaks külge / aga millegipärast / tuleb alati kiri").

Kuigi kõrgusi kartes ei tõsteta sõnu mingile kõrgele pjedestaalile, muudetakse sõnad siiski varjamatult "lüüriliseks sinaks":

omavahel öeldes
nagu armastab öelda
üks metslane

omavahel öeldes

oleme me siin nüüd
täiesti omavahel

mu kallid
sõnad

(lk 19)