Ennast täpsemalt määratlemata võib olla kummastav jälgida, kuis inimesed pea vabatahtlikult end seletavad ja kasti suruvad. Üldjuhul saab määratluse aluseks poliitiline veendumus, see kõige ajalikum ning tühisem, kõige ebakindlam ja muutuvam muinasjutt, mille on sõnastanud keegi teine, minevikus. On muidugi ka enesemääratlejaid kaasaegsete abiga, ent neilgi jääb üsna tihti sõnastamata päris oma.

Hea keelekasutus võib võluda nõnda, et hakkad eitama iseenese abituid mõttekillukesi ja pead väljastpakutut täiuslikuks. Nõnda endast taandununa on lihtne hakata otsima tõestusi ja pooldavaid väiteid konkreetse etteantud ilmapildi põhjendamiseks. Suhtlusmeedia, üldse kogu elektrooniline meedia elik internet on andnud imevilka ligipääsu teabele kuhugi liikumata. Mängivad sõnad ja pildid, eeltähendustega märgisüsteem. Haaratuna jäljeajamisest ei jää enam aega peatumiseks, et mõtiskleda enesekohaste tööriistade abil, kas pakutav on ka sobiv ja mõistetav. Mõtisklemine või filosofeerimine pole ahvatlev, sest sunnib pisiasju paika panema, suurendama ja vähendama, kokkuvõtteid tegema. Paikapanemisega on kiire: kuhu sa kuulud, kes on su sõbrad, kes vaenlased.

Isegi Eesti ühiskond, hoolimata oma väiksusest maailma mastaabis, on nii keeruline ja hoomamatu kooslus, et üksikisik pöördub paratamatult võimalikult kindla ja selgelt sõnastatud määratluse poole, et saada kätte tõde ja tugipunkt. Kuskil peab ju ometi olema vankumatu kalju, mis ei lase tormituultel ümber kukutada. Üksi on inimene väike ja nõrk, vähemalt sageli nõnda arvatakse, see tekitab ebakindlust ning hirmu. Kaitsetu vajab tugevama ja suurema jõudu, turvalisust. Hulgana koondunud inimgrupp näib üksildasele kõrvaltvaatajale massiivse müürina, sisendab ainuvõimaliku tahtmise -- olla üks teiste seas.

Olles leidnud koha päikese all, sootsiumi, milles on kergem ellu jääda, on hõlbus hakata eitama muid kooslusi ja elamisvõimalusi. "Nad" on muutunud teiseks ehk võõraks. Teistmoodi mõtted ja tunded ei sobitu sinu grupiga, isegi osaline kattuvus pole piisav mõistmiseks, sest teine elab valesti ja see "valesti" ähvardab tõde. Ähvardus tõde väärata on ohtlik, seega tuleb võidelda, sest kooslusena on selleks nüüd piisavalt jõudu. Pole vahet millises grupis sa oled, nüüd on võimalik leida iga väiksemgi infojupp, et tühistada "vaenlase" seisukohad. Ükskord peab ju tõde võitma. Ununeb see, et tegelikult oled sa elus nagu teisedki ümberringi ning ruumi on kõigile. Kuidagi ei taha meenuda, et inimese vaenlane ei ole teine inimene, ent reaalses maailmas ei suuda ükski muu liik (tinglikult) inimest hävitada, sestap jääbki üle olelusvõitlus liigikaaslastega.

Mida ebakindlam ja elamise võimalustes või mingis varasemas ideoloogias pettunum on inimene, seda jäigemalt eitab ta endast erinevat, siis pole isegi tarvis midagi tõestada ega argumenteerida, piisab põlgusest, küla peal räägitust ning sõimlevast lausungist, et lugeda vaidlus -- kelle jaoks sisim heitlus, kelle jaoks väline --- lõpetatuks. Enim haiget saanud valivad võrdeliselt kitsamate ja kindlamate piiridega usutunnistuse, kuni pole muud alles jäänud kui käsud, keelud ja loosungid. Kummalisel kombel arvavad ka ideoloogiliste gruppide juhid, et lihtloosungitest piisab inimeste juhtimiseks ja mõjutamiseks ning on hiljem kohkunud, kui tulemust ei saavutata või osutub see vastupidiseks soovitule.

Ehkki soov elada võimalikult selgelt piiritletud maailmapildis on inimlik, ei ole see inimlikkuse või inimeseks olemise paremate omaduste kastis. Selline tüüpselgituste ja valmis vastuste pilt eirab juba üksikisiku enda keerukust ja paikapanematust, rääkimata üldiselt inimliigi kõige ilmekamast omadusest: mõtlemisvõimest.

Inimliigi tunnuste kogum on loomulikult palju komplekssem, kuid eelduslikult just mõtlemisvõime ja fantaasia on see eripärane alge, milleta ei anna isegi juhuslikku ja üldist arutlust kokku panna. Samas kipub pisikese osa jaoks ühiskonnast olema ainuvõimalik viis veenda mõistuslike, loogiliste ja teaduslike argumentidega. Ent paradoks seisneb vähemuse üllatuseks selles, et enamus inimesi ei kasuta isegi elementaarloogikat oma seisukohtade põhjendamiseks, vaid ikka ja üha instinktilähedasi emotsioone. Sõltumata koolitatuse astmest, kipuvad inimesed igapäevaelus unustama põhjendamise lihtsamaidki reeglid. Need näivad ju tarbetud, kui on teada tõde.

Ideoloogiline infohulk ja grupikuuluvus annab enesekindluse ja positsiooni, kuni see kokku variseb. Ja ideoloogiad varisevad kokku, sest ehkki tugevate isiksuste loodud, pole nende kandjad enamasti tugevad ega taju ka piire, millistel puhkudel on mõtet nendest põhimõtetest lähtuda. Selgeks mõtlemata minapildiga ning kärmelt üle võetud rühmahümniga varustatud inimene on tegelikult veel haavatavam ja samas ilma tähtsaima teadmiseta: teiste inimestega võideldes hävitab inimene iseennast.

Inimliik on väheseid olevuste kategooriaid (kui mitte ainus), kes peaks suutma elada oma kaaslasi hävitamata, sest surmahirm ja sugutung ei ole ainsad kõhutäitjad ning liigi kestvuse kinnitajad. Ideoloogiast läbiimbunud ilmapilt võtab ära igasuguse iseseisvuse ja võime omil mõtteil ja tundeil seista, s.t võime olla inimene. Siin ei ole vahet, kas tegu on usuliste, poliitiliste või rahvuslike müütidega, nad kõik mõjutavad loobuma olemast suverään koosluses.